Siim Veskimehe raamatutes on ikka kesksel kohal olnud maailmade vaheldusrikkus: kui lugu ei vii tegelasi mõnele teisel taevakehale, siis paralleeluniversumisse ikka. Nii on ka „Vanavanamees" eelkõige maailmade eksponeerimise teos, kus tegelasele antakse võimalus erinevaid vähem ja rohkem imelisi paiku külastada ning selle kõige keskel on ka armastuse ja enese taasleidmise lugu.
Kõigepealt tooks välja raamatu parimad aspektid. Algus oli väga hea ja hoogne, isegi intrigeeriv – kuni esimese tulnuka ilmumiseni. Sealt alates hakatakse lugejat igasuguste pisikeste ja kohati mitte väga oluliste detailidega üle koormama („koormama”, kuna puudub veel detailide sobitumise raamistik). Raamatu pealiin ja isegi eesmärk on küll Veskimehe viimase kümnendi romaanidest üks selgemaid, aga siiski piisavalt segane loo sujuvat ja ladusat nautimist võimaldamaks. Ka iharate tunnete vulgaarset esitlust ja muud tavapärast jorinat on antud raamatus tunduvalt vähem kui enne lugemist kartsin, aga võib-olla seetõttu, et eelnevate teostega on latt juba päris madalale lastud.
Kogu loo algne ülesehitus meenutas mulle väga Zelazny „Amberi“-saagat, kus peategelane on samuti põhimõtteliselt pooljumal, kes ärkab Maal teadmata, mis on juhtunud, omab regenereerimisvõimet ja lisaks suudab ka ruumi painutada ning maailmade vahel rännata. Sarnasusi kahe teose vahel on veelgi, kuna Kõiksus, kust see müstiline kõike-töös-hoidev „maagia” pärineb, soovib separatistliku rakukese ära kõrvaldada ning taas enesesse neelata. Vihje Zelazny loomingule on ka raamatu tekstis täiesti olemas, seega mis autori meelel, see arvustaja keelel. Kahjuks antud teos ei suuda aga lummata ei tegelaste köitvuse ega ka maailmaloome toimimisega: jah, on teatud helgeid hetki, aga see kõik lahustub muu virvarri sisse ära. Ma võrdleks käesolevat raamatut ka hiljuti loetud Joel Jansi „Ajudraiveriga", kus peategelane sattus samuti täiesti uude multiversumisse, aga kus kogu asjade toimimine ja seiklus rullus sujuvalt lahti ning ka tegelasele anti konkreetne eesmärk, millele lugejana kaasa elada. Siin jutus aga toimub peategelasel pidev tõmblemine erinevate eesmärkide vahel.
Autoril on päris palju erinevaid ideid, mis kõik on proovitud ühte teosesse kokku panna, aga väga suur osa neist on toored, pinnapealsed ja lõpuni viimistlemata. See aga ei lase lugejal õieti millessegi ega kellessegi kiinduda, distantseerides ka peategelast lugejatest. Kohati esinevad teoses pikad ning lugeja jaoks tühistel teemadel dialoogid ja arutlused, siis jällegi tehakse otsuseid, mille kujunemist ja põhjuseid lugejale otseselt välja ei tooda. Samuti on jutustamisstiil väga kõikuv ja kohati tehakse väga lapselikke nalju. Järgnevalt siis ka üks sisunäide: kaks vägagi hästi kirjeldatud linnulikku võõrhumanoidi, keda peategelane kasutab palgasõduritena, avaldavad viimasele oma nimed. Peategelane aga nendib, et need on tema jaoks liiga keerukad, ning kutsub humanoide edaspidi Tikuks ja Takuks.
Antud raamat on justkui ood elule. Just siis, kui tundub, et saad juba enam-vähem süsteemile pihta ja oled paremale elujärjele jõudnud, hakkab tervis alt vedama ning asjad meelest minema. Siin aga pakutakse sellele kõigele hoopis teist vaatenurka ja uut võimalust elada kaasa vanale mehele, kes proovib oma eale vaatamata lahendada mineviku mõistatusi ja kogeb lühikese aja jooksul rohkem kui ühe elu jagu seiku ja sekeldusi. Olenemata sellest, et ma viimasel ajal autori teostes pidevalt pettun, olen ma need kõik siiani läbi lugenud. Kuigi iga kord on veidi selline tunne, et miks ma seda tegin: helgeid hetki ju oli, aga kas need olid ka kogu seda virrvarri ja sinusoidset jutustamiskvaliteeti arvesse võttes väärt?
