Sylvain Neuvel

“Magavad hiiglased”, 2016, Päikese kirjastus, 320 lk

“Ärkavad jumalad”, 2020, Rahva Raamat, 384 lk

“Kõigest inimesed”, 2022, Rahva Raamat, 400 lk

Tõlkinud Eve Laur

Kokku moodustavad “Themise failid” triloogia.

themise

“Magavad hiiglased” on Sylvain Neuveli debüüt. Muide, aastal 2017 andis “Black Mirrori” looja Charlie Brooker teada, et plaanib välja anda selle telesarja hingekaaslase raamatuna, jutukogu milles on üheksa lugu, igaüks erinevalt autorilt. Miks ma seda kirjutan? Sest üks autoritest pidi olema Sylvain Neuvel. Raamatust pole kahjuks rohkem midagi kuulda olnud. Kes ei tea, mis on “Black Mirror” - ma kadestan teid, midagi väga head on teid ees ootamas. Eeldusel, et pakuvad huvi inimese ja tehnoloogia omavahelised suhted ning omamoodi vaatenurgad ja lõpp-lahendused.

Aga tagasi Themise raamatute juurde. Sarja raamatute kujundus on hästi ilus, ümbrispaberi alt tulevad lahedad pildid välja.

Ülesehitus on selline ummamuudu, hunnik intervjuusid, mõned päevikulõigud ja väljavõtted erinevatest protokollidest. Kui oleks seda teadnud, siis poleks ilmselt ette võtnud, eelarvamused-eelarvamused. Aga teate, see ei seganud, vägagi okei vorm tundus eriti just esimese raamatu vältel. Eks mõnevõrra “libana” tundus - aga see ei häirinud absoluutselt. Meenutas ühte nähtud filmi, mille nime küll kahjuks ei suuda meenutada, aga kus kogu tegevus filmis toimus ekraanidel. Keegi pidas videokõnet, keegi vaatas videot, keegi tegi arvutis midagi ja näidati ekraanil toimuvat. Neuveli raamat on midagi sarnast, klassikalist jutuvestmist siin pole, on hästi palju tegevust, mis kokkuvõttes suurema pildi moodustab. Meetodina harjumatu, samas võib ka nii lugu pajatada.

magavad

Sarja algus keerleb ümber Rose Franklini elu. Rose kukub lapsena auku, milles on üks ilgelt suur metallist käsi ning seintel metallplaadid omapäraste graveeringutega. Läheb mööda seitseteist aastat ning tüdrukust on sirgunud teadushimuline noor naine, füüsik, kes kogu selle augu sisu uuribki. Intervjuusid viib läbi nimetu uurija-ülekuulaja, kes üritabki aru saada, mida on Franklini uurimisgrupp teada saanud, kuna see metalne-värk tekitab alguses rohkem teooriaid kui reaalseid, käegakatsutavaid tulemusi. Järjest astub lavalaudadele uusi tegelasi, inimese-mõõtu ning suuremaid, samuti leitakse Maa pealt veel juppe, millest puslet kokku panna. Juurde tuleb poliitilist alatooni, tegelased on järjest pisemad etturid järjest suuremas mängus. Ma väga palju ei tahaks isegi sisusse süveneda, niipalju ütlen, et iga raamatuga minnakse jälle samm edasi ja avaneb uuem, laiem vaatenurk.

Sarja avaosa tutvustatakse kui: “„Magavad hiiglased” on leidlik debüüt, mis järgib „Z maailmasõja” ja „Marslase” traditsioone[...]” - natuke uurisin ning “World War Z” raamat on tõesti ülesehituselt nähtavasti sarnane, kasutades narratsiooni. Film muide on hoopis teistsugune, aga see selleks. “Marslane”... no maitea, põmst on see enda sisemonoloogiga midagi sarnast, ka tunned mõlemat lugedes end pisi-pisikesena. Ütleme nii, et “Marslane” on tehniliselt hästi põnev raamat ning üldse hoopis teistsugune. Aga eks sarnaseid jooni sutsu on. Meeleolult on nad ka pigem erinevad, “Marslasel” on läbivalt positiivne joon, “Themise failid” on pigem lohutuma tooniga.

Peale “Magavate hiiglaste” lõpetamist mõtlesin, et on selline “okei” klassis tükk, “pole paha” ning “#ühekorravõiblugeda”. Ei kahetsenud ostmist ega lugemist, aga ei polnud väga kindel, kas järgesid viitsin lugeda. Eks kui peaks odavalt-tasuta näppu jääma - siis ilmselt küll. Läks poolteist aastat mööda ning avaneski võimalus ka järgesid lugeda. Kokkuvõttes jäigi üsna samalaadne kumuleeruv “meh” mulje nii sisuliselt kui tehnilise teostuse poolest, mida üritan seletada.

Alguses, ühe raamatu jagu, oli tehniline pool okei ja töötas mu jaoks. Vahepeal oli mul natuke segadust osades peatükkides, et kas on rasvast osa puudu? Nimelt on raamatus oluline osa dialoogil, kus rasvaselt on nimetu intervjueerija osa. Mingist hetkest on aga muud dialoogi teistelt osalistelt, mis oli kohati teineteisest eraldamata segapudruna ja raskesti jälgitav. See ajas vahepeal ikka juhtme kokku küll, eriti kuna mingil hetkel on dialoogis kogu aeg ära toodud, et kelle jutuga on tegu, vahel on aga lihtsalt lõigud järjest. Miks küll? Seda pudru oli mida edasi, seda rohkem.

ärkavad

Kui veel tehnikast rääkida, siis actioni edasiandmine läbi dialoogi oli algul okei, mingist hetkest alates mõjus äkiste uskumatult jaburalt. Või siis on raamatus juttu suurtest teemadest, toimuvad kataklüsmid ning maailmamuutvad sündmused - kuid need on kirja pandud väetilt ja mannetult. Amie Kaufmani ja Jay Kristoffi "Illuminae" on sarnase olemusega, seal aga õnnestus autoritel märksa paremini vägevust lugejani tuua. Neuvelil kipub see kord välja kukkuma vahel emomisena, vahel jube aeglaselt ning siis ühtäkki on “pauhh!” ning järjekordne Suur Pauk on selja taga. Nagu… ei, kohutavalt kurb, et niimoodi see triloogia on kirja pandud.

Ma teen raamatute lugemise ajal ikka märkmeid, Themise failide triloogia oli omamoodi rekord, kuna niipalju tähelepanekuid pole ma varem üles tähendanud. Üldiselt on märkuseid suurusjärk “mõned”, osadel raamatutel kümne kanti, sellel siin üle kahekümne. Mõned stiilinäited:

“​​Samalaadne inglise keeles raamat, otsi riiulist üles. See oli parem”

“Raamat ajab vihale”

“Emomine”

“Geneetiline osa huvitav”

“Kohmakas dialoog”

“Ebausutav”

Noh, saate aru küll…

Kui peale esimese raamatu lugemist mõtlesin ma “meh”, teise poolepeal ja lõpus hakkas kerge tüdimus hinge hiilima, siis kolmandas kahanes lugemishuvi veel kiiremini. Eks närisin ikka lõpuni ära, kuna raamatud on ju lihtsalt neelatavad. Küll aga on mu arvates siin ainest, mahtu, olemust pigem ühe raamatu jagu, mitte väljavenitatud triloogiale. Kirjanikul on väga head materjali, aga kokkuvõttes jääb see kehva teostuse kännu taha. Raamatud on kenasti ja kiirelt loetavad, samal ajal on aga tinasevõitu olemusega. Siis tuleb kõrvale lausa populaarteaduslikke kohti vahel, kus kirjanik lugejat geneetika ja geeniteaduse vallas harib, väga äge. Peale mida tuleb jälle kohmakat ja ebausutavat dialoogi, mis meenutab vägisi Kunnase “Gort Ashryn: I osa. Enne viimast sõda” esimest saepurupoolt. Seega vahel ikka juhtus, et mõnes kohas läks mul pilk uduseks ja mõte rändama, mida edasi, seda rohkem.

Eraldi kiidan tõlkija asjalikkust ja julgust abi küsida õigest kohast. militaar.net’is on terve pikk lõim terminite tõlkimise kohapealt, huvitav lugeda: https://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=51&t=37633 . Veel on juttu tõlkimise kohta Eve Lauri blogis: https://evelaur.wordpress.com/2016/08/01/sylvain-neuvel-magavad-hiiglased/ .

Kokkuvõtvalt: не рыба, не мясо, omas kategoorias lurrivõitu. Esimene raamat oli üsna okei, teine kiskus kraavi, kolmas oli juba näoli kraavis. Paras osa sellest oli jutustamisviisil, mis tingis omad piirid ning kasutas üsna vähe huvitavaid võtteid, jäi päeviku, ärakirjade, memode ja intervjuude tasandile. Ma soovitan sirvida kõrvuti nii Neuveli “Themise faile” kui Kaufmani ja Kristoffi “Illuminae” raamatuid, siis on kohe arusaadav, mida mõtlen sarnase mahlaka raamatu all. Stiilinäiteid näeb näiteks siit: https://pt.scribd.com/doc/275231031/Illuminae-by-Amie-Kaufman-Jay-Kristoff. Mingis mõttes võikski Themisest lugeda läbi vaid sarja esimese raamatu, lahtine lõpp pole üldsegi halb lahendus. Ning teise ja kolmanda jätta lugemata.

kõigest

2/5

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0656)