Võib sisaldada spoilereid, ehkki üritasin võimaluste piires vältida.
2022. aastal vallapäästetud sõda põhines servapidi Viktor Suvorovi ja muude õhudessantväelaste populaarsel kontseptsioonil: hästirelvastatud, välja õpetatud väikesed efektiivsed löögigrupid visatakse õigesse kohta, hõivavad strateegilised punktid, seejärel maabuvad täiendavad väed, vastane demoraliseerub ja sõda ongi võidetud. Võta näpust. Hoolimata esialgsest edust strateegilise Antonovi lennuvälja hõivamisel ei saanud Vene väed seda kasutada õhusilla loomiseks ja olid lõpptulemusena sunnitud plaanist loobuma.
Sõda jätkub neljandat aastat. Pole küll kursis, kuidas mõlema poole strateegid kaugeleulatuvaid järeldusi teevad, küll aga võib avalikest allikatest nentida: ei hästiorganiseeritud supersõdurid ega varemolematu supertehnika pole sõja käiku märgatavaid muutusi toonud.
Ulmekirjanduses ja ulmekirjanikel on küllatki levinud nii-öelda vaikiv kokkulepe, et „galaktiline sõda“ või kosmosesõda üldse on pigem abstraktsioon, vahend ideedega mängimiseks. Igasuguste laserpüsside ja superkahuritega kosmoseoopereid pole sageli isegi püütud realistlikuks kirjutada või filmida, oluline on vorm ja sageli sõjandusest üldse kaugel olev ideestik, mida butafooriaga hea rõhutada.
Militaarulme piiritlemine on tinglik nagu igasuguste žanrijoonte tõmbamine. Defineerida võiks näiteks, et erinevalt sõda taustana kasutavast püüab militaarulme anda „nii võib tõesti sündida“-pilti tuleviku sõjaväest, selle struktuuridest ja tehnikast.
Populaarseim motiiv on arvatavasti „galaktiline madin“. Heaks näiteks moodsast klassikast võiks olla Scalzi „Vanamehe sõda“. Teine variant: sõjakoledused, allegooriana olnule või teisendusena tulevikku, eesmärgiks näidata sõja ebainimlikkust nüüd ja edaspidi. Peace, love, The Beatles. Sireli pistis püssirauda… Kolmas variatsioon: tulevikuühiskonna poliitilis-sotsiaalne ülesehitus sõja võtmes. Eks toob kriis kõige selgemini välja, kuidas erinevad arengud ekstreemsetes oludes kahjulikeks või kasulikeks osutuvad. Neljas motiiv, ehk kõige sidusam päris-militaarellu: uudse sõjatehnika kirjeldus.
Suundasid annab omavahel kokku segada ja enamasti segataksegi, näiteks populaarses vormis „Meil olemasoleva põneva supertehnika abil võitlemise lõpptulemuse määrab lõpuks ikkagi meie inimlikkus.“
Laura Loolaiu „Tagavara-malev“ kajastab enam-vähem kõiki eelpool toodud alajaotusi. Kavala suunitlusena on madistamisvastaseks suuremas osas raamatust karm keskkond. Koleduste poolelt – kui kirjutada kaitseliidu-laadsete lahenduste promo, ei saa ju väga kaevelda, vabal tahtel minnakse?
„Tagavara-malev“ jutustab umbkaudu kolme üsna erinevat lugu korraga. Esimene neist on tuleviku Kaitseliit, kirjeldustega struktuurist, tehnikast, ideoloogiast. Teine räägib inimeste toimetamisest võõral vaenuliku loodusega taevakehal, parimas „Purpurpunaste pilvede maa“ metoodikas. Kolmandaks pakutakse suhteromaani, keskse tegelase eraelu.
Ukraina teemaline mõte eespool ei puutukski ehk ulmekirjandusse, kui super-dessantvägede idee poleks selles üpris tavaline. Üks klassikalisemaid näiteid võiks olla R.A. Heinleini „Starship Troopers“ (e.k „Tähesõdalased“, Elmatar 2003). Vastavalt sünniaastale on raamatus kontseptsioon superlangevarjuritest, kes kosmosest skafandrites sõdimiskohta visatakse ja seal oma ülekaaluka relvastusega end maksma panevad. Filmihuvilised ei tohiks siinkohal lasta end eksitada, raamatu põhjal tehtud film sihib ilusamat pilti, lisaks polnuks mõtet kasutada staare, kui nende nägugi näha pole. „Starship Troopers“ meenub muide Loolaiu raamatu puhul juba alates esikaanest, pilt võiks samahästi filmist pärinedagi.
Heinleini raamatus on sõjalise väljaõppe kirjeldus, madin, näpuotsatäis ettekujutusi tulevastest sõjavahenditest. Mida selles aga pole, on tagala kirjeldused. Üldine gung-ho käsitleb sõdureid ebameeldivat, aga olulist ja väljakutsega tööd tegemas – loogiline kah, sest nagu Vene võitlejad Hostomeli kandis, ei vaja ka Heinleini omad enne kiirelt saabuvat võitu mingit tagalat, kosmoselaevas küllap midagi-kedagi on. Kusagil on tsiviilmaailm nagu ikka, seal võetakse puhkuse ajal napsi ja kohtutakse mittevormikandjatest tüdrukutega.
Kodumaise võrdlusena laiutab elevandina toas „Gort Ashryn“ (2008, Leo Kunnas ja Eesti Päevaleht) Leo Kunnase sulest. Heinleini lähenemisele keerab Kunnas vinti peale, tema sõjaväelased on elukutselised, modifitseeritud supersõdurid.
Erinevalt Heinleinist ja Kunnasest on Loolaiu raamatu sõda, milleks traditsioonide tõttu valmistutakse, rahvasõda. Pidama peaksid seda hakkama mitte elukutselised militaarid – raamatus pole kordagi isegi sõna „sõjavägi“ (ega ka „kaitsevägi“). Samuti puudub termin „mobilisatsioon“. Kroonikute, selle maailma ideoloogide, vormel kõlab „Minu rada, meie vägi,“ /…/ Üks meel, üks vägi, üle aja, üle ilma.“ (Lõiguga võib tekkida mõningaid probleeme saksakeelse väljaandega). Raamat käsitleb vabatahtlike malevat, jättes targu kaadri taha küsimuse, mis sõjaväe ja tulenevalt reservarmee puudumisel mitte-vabatahtlikest võimalikus konfliktis saab.
Kõik kolm teost on programmilised, isegi propagandistlikud. Heinlein mängib mõttega „Valimisõigus ainult militaartaustaga tegelastele“ ja üldiselt loetakse raamatut militarismipropagandaks. Kunnase juhtidee on „Me ei tohi enam kunagi militaarselt nõrgad olla“, viitena 1939-1940. aasta sündmustele. Lahenduseks siis õige mõttelaad, eriti vinged relvad … ja eraldi ühiskonnaklass kloon-mutantsõjaväelastest, kellel on küll raske, aga – vaja on. Loolaiu vabatahtlikud, kes säilitavad kõik inimeste parameetrid ja kellelt ei nõuta mõttemaailma sundkeskmestamist sõduriks olemisele, kannavad samuti selget programmilist ideed: igaüks võib anda oma panuse, sõjaline ettevalmistus on kasulik ja tarvilik.
Loolaiu raamatu militaarosa tugev külg võrreldes kahe ülejäänuga on usutavus. Hoolimata mitmetest kohendatavatest eeltingimustest nagu poliitiline lihtsustatus, üldine tegelaskujude heasüdamlikkus jne on Loolaiu kirjeldatud ühiskonnatükk realistlikum. Inimesed ekstreemses olukorras jäävad inimesteks, nende käitumispõhjused on arusaadavad ja tegelikult ka huvitavamad kui vahvate tuleviku supersõdurite eesmärgiline pühendunud ainuidee. Tegelaste maalähedus ja eri karakterite isikupära saavutatakse osava ja nauditava keelemänguga. Ehkki küll utoopiline, on Loolaiu kirjeldatud ühiskond midagi sellist, mille puhul saab aru, mille nimel harjutatakse-võideldakse. Näiteks võrdluses Kunnasega, kellel vähesed kirjeldused tsiviilisikute maailmast – vabandusena, toodud kloon-mutantsõdurite pilgu läbi – jätavad võitlemise põhjenduseks peamiselt kohusetunde.
Loolaid loob maailma, kus headus võidutseb ja suuremad konfliktid on harvad. Tulemusena „Tagavara-malev“ meenutab veidi lastekirjandust. Kõigil on selge ja lihtne motivatsioon, iseloomud konkreetsed, suuresti määratud ühe-kahe juhtparameetriga. Noorsõdurid tahavad madistada kas siis päriselt või liitreaalsuses, kohusetundlikud kogenumad tahavad kohusetundlikult ühist asja ajada ja targad juhid juhivad. Inimestevahelist hõõrumist tekitab rumalus või karjerism, aga üldiselt on kõik head. Välja kukub noorsookirjanduslik, ent lastele lugemiseks ikka ei sobi, osalejaskond on lasteraamatuks liialt seksihuviline ja suure osa raamatust veidi või rohkem pilves.
Religiooni rolli asendab selles ühiskonnas legend kaugetest aegadest: üdini romantiline rahvusliku kosmosehõlvamise lugu. Kahtlemata liigutav ja patriootiline, küll aga tekitab õudusjudinaid ettekujutus, mis saab siis, kui sellega parasjagu nõus ei olda. Alati jääb bioloogiline puberteet ja muu kujunemisaegne mässumeel, autoriteetides kahtlemine peaks olema inimloomuses, muidu oleksime ideoloogiana marksism-leninismi kenasti omaks võtnud. Kujutlus kõigist täies üksmeeles ajaloolisi vormeleid kordamas, olgu viimased kui romantilised või olukorra kontekstis pragmaatilised tahes, meenutab sõltumata loosungite sisust ususekti ja on võimaliku tulevikuna hirmutav. Olnuks siis ainuski ateist?
Koht, kus Loolaid Kunnasele ja ajavahe tõttu küll ebavõrdse kaklusena Heinleinilegi ära teeb, on sõjaolme tehniline fantaseerimine. Näiteks kavalatele mundriseentele ja kärgpesudele on Kunnasel vastu panna eriti võimas tank, vinged kosmosemiinid ja nii edasi ehk siis olemasolev kraam, millele kõvasti steroide süstitud. Ühtlasi läheb Loolaiu tuleviku sõjanduse joonistatud spekter sellest laiemaks: põhjaliku kirjeldamist leiavad nii logistika, meditsiin, transpordivahendid, sõdurite ja toetava personali käsuahel ja tulenevad omavahelised suhted. Sisse on põimitud stimulantide kasutamise süsteem. Nii lisandub käegakatsutavust. Võib-olla teksti mahuproportsioonid tegevuse ja tehnikakirjelduste vahel pole kõige õnnestunumad, tekitades lugejas ootusi, millal siis kogu kupatus päriskakluses käiku läheb.
Paraku keerab raamatu lõpuveerand mõndagi pea peale. Kui seni üsna selget joont ajav ülesehitus kas siis kirjandusliku eksperimendi korras või muidu ägeda ideena tundumise tõttu muutub, õõnestab see samaaegselt ka raamatu kontseptsiooni. Kvantmaailmade ideel ulmes on üpris sama haavatav pehme kõhualune kui ajarändudel, juba fundamentaalselt sisalduv paradoks, lahendada ei õnnestugi ja lugejale jääb hinnata, kas paradoksidest hiilitakse mööda mõne elegantsema nipiga või aetakse udu. Lühijutuks või pikaajalise seriaali üheks episoodiks hea küll, tervet romaani kummalegi üles ehitada on suur väljakutse. Kvantmaailmades on lõputu hulk kraami, kuskohast siis defitsiit, üldse konflikti põhjus? Loolaid kasutab nippi: kvantmaailmade vahel liikumiseks on käepärast piiratud ressurss, seega „jäävad loetud sekundid/hüpped“ jne. Olgu siis… Hoopis raskem on pihta saava ideoloogilise poolega. Kui esimese kolme neljandiku jooksul kirjeldatud ühiskonnakorraldus või ka süžee on esitatud eluviisi loogilise tulemina, siis uute asetuste järgi võib kogu eelnev osutuda hoopis nukujuhtide korraldatud aretuseks? Kindlasti tekib juurde uusi kihte ja mitmeti tõlgendatavust, ent – oli seda nüüd vaja…
Ühtlasi toob lõpuveerand veel ühe paralleeli „Gort Ashryn“-iga. Kui triloogia esimest osa iseloomustati kunagi kui „eesti kirjanduse pikimat dialoogi“, siis Loolaid ka siin peaaegu konkureerib. Viimases veerandis toimub sisuliselt dialoog tähtsa tegelase ja kamba raamatu eelmise kolme neljandiku tegelaste kui terviku vahel. Keegi raamatu soetaja võib ehk küll ka rõõmustada, kui saab nö. kaks erinevat ja eri stiilis lugu ühe hinnaga. Aga … oleks terviklikum, olekski Kunnasele üldse, mitte ainult tükati ära teinud!
