Timo Talviku nimi võib olla Reaktori lugejale küll võõra kõlaga, kuid tema näol on meil tegemist meile ammusest ajast tuttava Tim Hornetiga, kellelt peamiselt lühilugusid lugenud oleme. Eelmise aasta algusesse jäänud ulmejutuvõistluse teine koht näitas aga juba siis, et Hornet on suuteline ka pikemat juttu veeretama, tehes sedagi lugejale nauditaval viisil. Juba jaanuaris on kirjastuse Eesti Raamat alt ilmumas autori esimene romaan „Sulid ja sulased”, mille eeltrükki mul lugeda õnnestus.
Tegelikult olin isegi nii õnnelik, et sain seda lugu lugeda mitmel korral juba siis, kui Talvik seda alles kirjutas, olles testlugeja rollis. Ometi ei tahtnud ma arvustust vana rasva pealt kirjutama hakata, vaid võtsin eeltrüki kätte ja lugesin loo uuesti üle. Mind huvitas, kas ja kui palju autor lõppvarianti ümber kirjutanud ja parendanud on.
Horneti Reaktoris ilmunud lood on sageli olnud muinasjutulised ning minu jaoks on see alati olnud stiil, mis talle on kõige paremini sobinud. „Sulide ja sulaste” tegevus toimub pärisorjuses oleva Eesti aladel ning on läbi põimunud eesti mütoloogia salapäraste tegelastega, niisiis saab Talvik ka selles loos oma muinasjutulisel stiilil särada lasta. Turuplatsil valvuriks olev nooruk Kärp kohtab ühel saatuslikul päeval kahtlast selli, kes oskab oma kuju muuta ning välja antud kuldmünti tagasi taskusse nõiduda. Kärp võtab talle sappa ning temast saab tolle suli sulane. Koos peremehega rändamine avab noorukile täiesti uue maailma, mis on täis võluesemeid ja -olendeid ning ohtlikke ettevõtmisi. Loo lõpus läheb ka korralikumaks jõukatsumiseks.
Pean tunnistama, et see lugu on mulle alati meeldinud. Ka nüüd, neljandal ülelugemiskorral ei jäänud lugu toppama, pigem rõõmustasin, et autor oli raamatu lõpus lahti kirjutanud ja selgitanud olukordi, mis minu jaoks veel eelmisel lugemiskorral lahtiseks jäid. Nii võisin raamatu viimase lehekülje järel rahuldustundega sulgeda, tundes, et kõik mu küsimused on lõpuks vastuse saanud.
Mulle meeldib, et autor on võtnud meie omad eesti kodukootud legendid ja kudunud need kokku täiesti eripäraseks ennemuistseks põnevikuks, nagu kaaski kuulutab. Mõlemad peategelased on mitmeplaanilised, samuti on Talvikul õnnestunud luua mitmeid meeldejäävaid kõrvaltegelasi, kellel kõigil on oma lugu jutustada. Enamik taustalugudest paljastub alles raamatu lõpuks, lastes tegelasi paista uues valguses.
Lugu on ka sündmusterohke ning hoiab huvi üleval küll. Kuigi on surma, võitlusi ja hirmuäratavaid tegelasi, ei kisu see liialt süngeks, mis minu jaoks on kindel pluss. Ma võin ju teada saada, et halb tegelane kisti tükkideks, kuid kindlasti ei taha ma lugeda selle protsessi üksikasjalikke kirjeldusi. Nii jääb hoolimata karmimatest kohtadest romaani kandvamaks tooniks siiski vaikne huumor.
Horneti lugudes on minu jaoks alati olnud plussiks see, et ta suudab kesksel kohal hoida inimlikkust. Tema tegelased ei toimeta ja sündmused ei juhtu reeglina niisama, neil on omad motiivid, mis ka siin loos ei olegi üldse nii isekad, kui arvata võiks. Autor paneb oma tegelasi juhtima hoopis armastuse, lojaalsuse ja kuulumisvajaduse – jõud, mis lõpuks peavad lihtsalt peale jääma.
Niisiis, autori kohta, kes enamjaolt on kirjutanud lühivorme, on see esikromaan igal juhul hea ja nauditav pingutus, mis leiab ehk koha ka nende inimeste raamaturiiulil, kes tavaliselt eriti suured ulmesõbrad ei ole.
