"Vampiiriniitja Lily saadetakse sundpuhkusele"
Koidu Ferreira
Koitev, 2024
392 lk
---------------
Lugemiskogemuste puhul kipub rõhk olema pigem tekstil - mis on ju ka
täiesti loogiline, kuna looming, see, mida on autoril öelda, on ju peamine.
Samas on raamatu ilmumisel ka teisi osapooli ja tegevusi, näiteks
(keele)toimetamine või kujundamine, kahjuks liigagi tihti jäävad need
tähelepanu alt kõrvale. Seega, kui ma meenutan oma esimest emotsiooni raamatut
kätte saades…
…siis raamatut kätte võttes oli mul esimene tunne "vau"! Kujundus
(mis on samuti autori kätetöö) on muljetavaldav, eriti kui raamatut külje pealt
vaadata, kuhu on lipsuke jäädvustatud. Raamatut põgusalt sirvides jäin mõtlema,
et kui kirjanikul oli sahtlis veel illustratsioone, siis oleks need raamatusse
sobinud kui rusikas silmaauku. Loomulikult on tekst ju romaani puhul peamine
ning oluline - ning etteruttavalt ütlen, et raamat sulas näppude vahel nagu
kevadine lumi. Lisaks muudavad illustratsioonid raamatu tükihinna ka natuke
kallimaks.
Üks põhjus, miks tasub raamatuid otse autorilt hankida, on võimalus paluda
sisse ka pühendus kirjutada. Koidu Ferreira pühendused on alati väga
südamlikud, mingitpidi raamatu ja päriseluga seotud, seega raamatut vaikselt
lehitsedes tuli teine “vau” ära juba tiitellehel. Pühendus on minu jaoks väga
otsene tee autorilt lugeja südamesse, aitäh-aitäh kõigile kirjanikele mõnusate
sõnade eest, see väike lisapingutus annab lugemisele niiiii palju juurde.
Tegu on sarja "Vampiiriniitja
Lily" avaraamatuga, kus
peategelaseks on noor naine Lily, pikemalt Lilyana, sündinud Livia Gallona,
kelle elus on kõik ideaalne, raha on nagu putru ning majanduslikult on elu
kindlustatud. Küll on aga ta elus ka muid pooli, hämaramaid, nimelt mõjub ta
vampiiridele teatud hetkel lausa plahvatuslikult, eriti just meelas-mehiste
vampiiridega kipub lõpp olema õnnelik (heh-heh), olenevalt vaatenurgast
taevalikult nauditav kuni järsu kulminatsioonini, võiks lausa ütelda, et
mehepojad niidetakse igavikuradadele. Samas kui lõpp on läbi taevalike
naudingute - kõlab nagu üsna hea diil, kas pole?
Kui vaadata raamatut läbi žanrilise liigitamise, siis autor ise paneb selle
täiskasvanutele suunatud humoorika lugemise alla. Kohtasin hiljuti määratlust
"adult fiction", mis on siis "young adult" kandist sammuke edasi, kui vaadata nii
tegelasi kui neid, keda tekst võiks kõige rohkem kõnetada. Raamatus on ka paras
annus ulmet, mis vaadatuna läbi tugeva žanrimääratluse on pigem garneering,
tõsižanriulme alla teos kindlasti ei liigitu. Kuivõrd vampiirikirjandus on
tänapäeval üsna populaarne, siis ma olen päris kindel, et Twilighti vanemale
lugejaskonnale istub ka vampiiriniitja hästi (kuigi ma ise pole Meyerit
lugenud, natuke sirvinud vaid, seega mu väide võib püsida savijalgadel).
Miks ma kirjutasin "vanemale lugejaskonnale" - raamatus on kohati
üsna otsekohest ja sirgjoonelist erootikat, mida mu sisemine noor naine nohinal
mõnuga nautis. Pole väga kursis kogu kodumaise valikuga, aga ma olen üsna
kindel, et kodumaist "naistekat", ulmet ja seksi kokku segavat
kirjandust võiks rohkemgi olla. Näiteks üks eestikeelne Emma Dean.. .mmm, jah,
palun! Samas kes teab, Lily lugudega on algus tehtud, äkki hakkab siit
mõnevõrra krehvtisemat kraami tulema? St ma ise pakun, et sarnase joone jätkamine
on igati omal kohal, kus vahel sire säär sahiseva kleidi vahel vilgub ning
teinekord nabaalune tegevus siirdub ka detailsematele radadele. Kuid ainult
vahel, Lilly raamat on minu silmis ikka siivsamal poolel. Kui nüüd aga mõtelda
jah tuleviku peale, mõne muu raamatu või sarja suunas - mulle meeldiks väga,
kui Koidu prooviks kätt ka eriti säriseva ulmeerootikaga. Vähemalt ühe lugeja
julgen ma kindlalt garanteerida.
Kokkuvõtvalt: ma olen viimasel ajal oma elu natuke ümber defineerinud, vaatan elu teinekord vähe teistsuguse pilguga. Ning kui ma kaen kõnealust raamatut “kas võiks seda kunagi veel lugeda?” pilguga, siis vastus on selge ja kindel “jah”. Sest eriti nendel eluperioodidel, kus energia läheb mujale, kus lugemise jaoks, just sügavale süvenemise jaoks on teinekord jõudu ja jaksu sutsu vähem, siis on vampiiriniitja-tüüpi tsutt kergema lugemisega ning kiire minemisega raamatud kuldaväärt. Mina isiklikult jäin raamatuga väga rahule, hästi kirjutatud õhulist n-ö suvelugemist on väga vaja, ma neelasin raamatu üsna kiirelt ning ootan huviga, mida preili Lilyana edasi teeb.
4/5 ("mõnus-mõnus-mõnus")
