Vähegi asjalikumale ulmelugejale ei tule ilmselt üllatuseks tõsiasi, et ulmekirjanduse üks kolmest sambast ehk teaduslik fantastika on enamjaolt vaid näivteaduslik fantastika. Teisisõnu: autorid püüavad oma tekstides küll kinni pidada teaduslikest faktidest või pigem püüavad väga silmnähtavalt nendesamuste faktide vastu mitte eksida. Ja kui lugeja väga süviti ei lähe, siis reeglina petab autor lugeja ka ära.
Teadusliku fantastika (ingl science fiction) sees on aga üks pisem nurgake ehk tõsiteaduslik fantastika (ingl hard science fiction), mida maakeeles on mõnikord nimetatud ka kõvaks ulmeks. Tõsiteaduslik fantastika või tõsine teaduslik fantastika pole siinmail kuigi levinud mõiste. Mõneti arusaadav, sest eestikeelseid tekstinäiteid napib. Kui kiirelt vastata, siis 2003. aastal maakeeles ilmunud Larry Niveni romaanid "Rõngasplaneet" (Ringworld; 1970) ja "Rõngasplaneedi ehitajad" (The Ringworld Engineers; 1979–80) ongi ainsad, mis meelde tulevad.
Kui ilmunus veel sobrada, siis vast ka 1989. aastal eesti keeles ilmunud Stanisław Lemi nn luhtunud kontakti romaanid "Eeden" (Eden; 1958) ja "Solaris" (Solaris; 1961) täidavad peaaegu tingimused ära, aga mitteangloautorina ei sobitu Lem päris hästi sealsesse žanrilisse süsteemi. Ja kui väga julgelt piire vedada, siis võiks eesti keeles ilmunud tõsiteadusliku fantastika näideteks tuua ka mõned vene autorite inseneriromaanid, näiteks Fjodor Kandõba "Kuum maa" (Горячая земля; 1950, ek 1952) või Aleksandr Kazantsevi "Polaarunistus" (Полярная мечта; 1956, ek 1961), aga need on siiski pigem lugemiskõlbmatud kurioossumid.
Tänavu eesti keeles ilmunud Larry Niveni omavahel seotud juttude kogu "Neutrontäht" (Crashlander; 1994) on vägagi asjalik lisandus enam kui napile maakeelse tõsiteadusliku ulme riiulile. Eks juba autori nimi lubab. Ajal, mil mainitud kogumiku esimesed jutud ilmusid, nimetati Nivenit sageli tõsiteadusliku fantastika viimaseks suureks lootuseks. Noh, et Larry Niven tuli jõuliselt ulmesse ja juba esimeste ilmunud juttudega pälvis tähelepanu ning sai selgeks, et Hal Clement on saanud mantlipärija ja tõsiteaduslik ulme on võimalik ka ajal, mil ulmekirjanduse uus laine (ingl new wave) oli tormi tekitanud, vett seganud ja püüdnud palju vanemat ulmet kas mässuhoos üle parda heita või vähemalt iganenuks kuulutada. Larry Niveni vägagi teaduslik ulmekirjandus, eelkõige ta tulevikuajalugu "Tuntud Kosmose lood" oli ühelt poolt enam kui traditsioonilised pulpajakirjadest võrsunud seiklusterohked probleemilahenduslood, teisalt aga võttis Niven arvesse ka uue laine tehtut ja segas need kaks traditsiooni elegantselt kokku. Kui aastaarve vaadata, siis Larry Niven tegi omi tekste uue laine mässajatega praktiliselt sünkroonis. Eks asjad olid õhus ja noorautor Niven sai kiirelt ja täpselt neile asjadele pihta, võttis arvesse ja rakendas oma loomingus.
See 1994. aastal ilmunud kogumik koondab ühte köitesse kõik Beowulf Shaefferi lood – viis juttu, lühiromaan ja raamlugu "Vari". Lõviosa raamatu tekstidest on ilmunud aastail 1966–1968, üks jutt 1975, lühiromaan 1993 ning raamlugu on spetsiaalselt kogumiku tarbeks kirjutatud. Eks toimetamine teeb imesid, aga kui aastaarve ei tea, siis ei oskaks küll arvata, et need tekstid on kirjutatud-ilmunud veerand sajandi jooksul. Pole märgata ei taseme tõusu, ega ka langust – kõik on ühtlaselt tugevad. Lood on seikluslikud, aga ka sotsiaalsed – eristab neid teistest omasugustest aga detailselt läbimõeldud maailm ning pädevad ja uljad teaduslikud kirjeldused. Ajuti tekkis isegi mulje, et autor püüab iseend üle trumbata. Kui esimene jutt oli lennust neutrontähe juurde, siis teises reisiti juba Galaktika keskmesse. Hilisemates tekstides tulid mängu nii antiaine kui ka mustad augud. Eraldi peaks nimetama muidugi Larry Niveni n-ö kaubamärki ehk põhjalikult läbimõeldud ja mõõduka napisõnalisusega kirjeldatud tulnukrasse. Eelkõige muidugi ettevaatlikud, et mitte öelda arad nukunäitlejad, aga mainimist leiavad ka sõjakad kaslased kzintid ning kdatliinost skulptor on suisa ühe jutu peategelaste hulgas.
Lisaks teaduslikele probleemidele ja mängurlikele seikluslugudele on kogumiku tekstidel veel üks mõnus osa – kirjeldused erinevatest maailmadest ja antud erisustest tekkivatest sotsiaalsetest arusaamatustest-pingetest. Ja just siin tuleb ka mängu Larry Niveni uuelainelisus ehk inimsuhted ja erinevad seksuaalteemad. Ei, autor ei pinguta selle va seksi-asjaga üldse üle, aga erinevalt enamikest ulmeautoritest on Nivenil seks ja seksuaalne tõmme üks loo kohustuslikke komponente ja vahend, mille abil avada tegelasi, tutvustada maailma. Samas Larry Niven ei lähe oma uuelainelisuses kunagi liiale, on pigem alalhoidlik, suisa rõhutatult normaalne. Seks ja veidrused tegelikult polegi sellised – lugeja lihtsalt ei tea veel kõike.
Kogumikku "Neutrontäht" lugedes käis mu peast korduvalt läbi mõte, et hoolimata kõigest on tegu vägagi lugejasõbraliku raamatuga. Autor mõtleb lugeja peale, püüab olla arusaadav, annab lugejale harjumiseks aega, võtab vahepeal tempot maha, räägib lihtsamatest asjadest. Jah, eks maailmade, kommete ja detailide tulevärk võib tekitada segadust ja lugejal võib tekkida ehk süvenemisraskusi, võib tunduda, et see raamat käib tal kõrgelt üle pea. Eriti juhul kui kosmoseulme pole just sagedane külaline lugemisnimekirjas. Aga tasub pisut pingutada, sest pingutus saab tasutud originaalse, värvika, hoogsa ja eesti keeles suisa unikaalse lugemiselamusega.
Larry Niven
Neutrontäht
Fantaasia
2026
312 lk
(Orpheuse Raamatukogu; nr 81)
Tõlkijad: Reidar Andreson, Piret Frey, Jaana Talja
