Ma olen näinud asju, millest teie siin ei oska unistadagi. Vikervärvides nibunarmaid jupiteride kiirtes kiiskamas otsekui leegitsev magneesium. Olen näinud, kuidas õrnast haldjast saab minutitega animaalne vamp, kuidas poolpaljaks tantsinud villainess end klambripüstoli toel taasriietab, kuidas legoinimese kõva kesta alt kooruvad kollaste mummmudega bikiinid, kuidas ööliblikas rebib seljast tiivad ja meela tõuguna lava taha vingerdab, kuidas kuldsed pagunid digimuutuvad põlvekaitseteks, et võimaldada energilist floorwork’ i, kuidas Gomez hiilib kinnastatud käe Morticia kleidi alla, kuidas kohev lambuke heidab ült kasuka ja kuldnokaline hani haarab noa…

Mida ma siin kohmakalt väljendada üritan, on see, kui tänamatu töö on burleski sõnades kirjeldada, sest nagu iga lavaline kunstivorm, kulgeb ja kaob see vahetus hetkes nagu vihmapisar, koos seljast heidetud riidetükkide, esineja vankumatu silmsideme, publiku innustushüüete ja tsitruselise kokteilisõõmuga.

Kui sain peatoimetajalt kirja, et Reaktorit kutsuti burleskifestivalile ja et kas ma äkki võtaks perra kaeda, siis viskasin kohe käpad püsti ja hüüdsin: ohoo, muidugi! Muuhulgas sain nõnda jalule seada universumi tasakaalu, sest kiirel ajal jäi külastamata kabareeõhtu Tartus ja isegi lennutantsu-stuudio kevadpidu jäi vahele, nüüd aga pakuti kuhjaga tantsu ja etendust ja inspiratsiooni pealekauba.

Kõigepealt tuli rännata tuulisele põhjaplatoole ja seal võtta ette retk õitsvate nõmmede kuningriiki. Õnneks viis väle ratsu number 67 otse lasnaste nõlvade alt sinna, kus võlusilmaga tehtud eelluure näitas kätte turukvartali ja selle ristteel hubase trahterteatri. Vihmaloori seest majasse astudes tervitas tulijaid soe ja fantaasiaküllane õhkkond piduriides perenaise kehastuses. Ooteala täitus tasapisi külalistega, kes - välimuse põhjal hinnates - saabusid kaugetest galaktikatest, teistest dimensioonidest, avastamata mailt ja seenekuningriigist. Vilksamisi võis silmata ka tsivilistidena rahva sekka imbunud artiste, kõikjal kostis rõõmsat jutuvada ja wõeraid keeli. Meeleolu aitas veelgi suunata hubane saal (intiimsemateks etendusteks justkui loodud) ja popkultuurist tiine muusikataust, milles kõrv tabas nii sulneid salongobiite kui ka hoogsamat obese-ooperit, kosmosest ja kollikoopast rääkimata.

Etenduse hakul helistati ilma pikema jututa välja tondipüüdjad, sest laval aeles ringi mingi helendav ektoplasma, kes-mis ei lubanud kesksel naiskangelasel lihtsalt niisama hommikumantlis ringi tšillida, vaid ahistas, jälgis ja jõllitas. Päeva päästmiseks oli kogu seltskonnal vaja riideid vähemaks saada, mis ka sündis, muidugi publiku hoogsal kaasaelamisel. Marulise lisa-aplausi teenis ära seesama aelev ektoplasma – nimelt oli tema need narmasvurrikesed, mis enamusel esinejatel tisside otsa käisid, endale hoopis kannikate külge kleepinud ja ka hööritas neid rõõmsalt. Julgen öelda, et seesama esimene etteaste näitas kätte õhtu üleüldise asimuudi ja koostisosad: taustsüsteemiks popkultuuri lainepikkuseid, pealiskihiks hooga erootilist etendust ja kõige otsa peoga meeme ning nohkarinalja.

Eksortsismi järel jõudis lavale õhtujuht, kes kohe ajarännu tulemusel kaheks pooldus ja nii saime teada, et see show PEAB teoks saama, sest muidu on kaalul ei midagi vähemat kui universumi heaolu. Sealsamas tõmmati käima ka õhtuse süžee matšoromantiline kõrvalliin - Tõelise Armastuse [™] otsimine drag-kunn Eebenile, kes lavalise maailmakorra hoidmise eest hoolitses.

Ja siis läks lahti! Mitmekesise tooni ja temaatikaga etteasted erinevas vürtsikuseastmes ja erinevates fantaasiamaailmades, mõni lüürilisem ja mõni rajum, mõni kõik-korraga-ja-palju, mõni tantsulisem, mõni akrobaatilisem, mõni koomilisem, seksikamate sekka leebemaid cosplay-palasid. Kuigi ma pole väga kogenud vaataja, hakkasin tasapisi eristama mustreid, motiive ja korduvaid elemente, isegi lavavõtete „tähestikku” õppisin tsipa ära tundma. Päris nii julgeks ma ei lähe, et hakkaksin siin nohkariburleski alamžanre välja hüüdma, aga ühiseid motiive, mille alla eri esitusi kokku sobitada, märkasin õhtu jooksul küll. Veel tekkisid etteasteid jälgides äratundmishetked tekstilise jutuvestmise tehnikatega: nii, nagu tegelase taustalugu on kavalam kildhaaval lugeja kätte anda, mitte korraga välja prahvatada, pudenevad ka rõivatükid esineja seljast lapikesehaaval ja iga paljastus viib lugu edasi. Pinge kruvib pikkamööda, panused tõusevad, meeleolud ja tempod vahelduvad, kuni kiirendusgaasi purskub kõigist torudest, ballast visatakse üle parda ja me sööstame vaataja-lugeja-looja ühisdeliiriumis horisondi kohale.

Artistide sütitatud rõõm ja inspireerivad võnked särisesid lausa järgmise päeva loojanguni, kuni hakkasin muheledes veeretama ideed, et ehk tuleks ka fiktiivne kirjapreilna Agrafinija Ihamaru kunagi tantsutundi saata ja kuldse jalgratta seljas lavale kupatada. Igatahes maailm sai seekord päästetud, viimasena lahkusid lavalt tondipüüdjad.

Viimase vaatuse eel jagati veel auhindu vingematele külaliskostüümidele ja tõmmati välja õnneloosi numbrid. Minu piletist möödus Fortuuna vaid komakoha kauguselt! Etteastete vaheajal sai kõrvalruumidest soetada keelekastet, salakesi imetleda ülejäänud publiku lahedaid kostüüme ja külastada rändkaubitsejaid. Kaubavalik (filigraansed vulvatõmmised, mitmed-setmed nibunarmad, esinejate pildid) tuletas karnevaliuimas peakesele meelde, et siin mängivad ja lustivad täiskasvanud.

Esinejate ja nerdlesque’i kunstivormi kohta loe lähemalt festivali kavalehelt. Artistide piltidelt viivad muide lingid edasi nende insta-albumitesse.

Festivali eelõhtul mäletan end mõtlemas, et voh, kui keegi võtaks teha Robocopi-teemalise kava, siis oleks õhtu tõeliselt korda läinud. Ja mis te arvate, kes ilmus esimeste seas lavale? Robocop võrratu Ava Galactika kehastuses! Nüüd jääb üle unistada vaid burleskikeelde tõlgitud Predatorist.