„Raamatute adaptsioonid ei pea olema täiuslikud üks-ühele ümberjutustused. Iga meedium on erinev ja selle võimalused on erinevad.“ – Seda üritan endale alati meenutada, kui jälle mõnd „Deemonliku Tee Suurmeistri“ adaptatsiooni vaatan või kuulan.
„Deemonliku Tee Suurmeistrist“ on tehtud üllatavalt palju adaptsioone. Mõned neist on algmaterjalist nii kaugel, et minu jaoks need enam ei adapteeri, vaid inspireeruvad. Mitmed on ka sellised, mida piiravad tegurid nagu tsensuur, nii et muutused pole niivõrd kunstiline valik kui praktiline vajadus. (Selgituseks, et algmaterjal pärineb Hiinast, kuid antud lavastus on valminud Jaapanis).
Tunnistan, et olen üldiselt väsinud hea algmaterjali tundmatuseni muutmisest, olgu selleks siis uuem lugu või Sherlock Holmes või Shakespeare. Iga kord, kui lavastus paneb tegelased teksapükstesse ja T-särki, ei mõtle ma „Ooo, nad tahtsid teha põnevat moodsat lähenemist, et kõnetaks rohkem tänapäeva publikut!“, vaid: „Aa, neil ei olnud 14. sajandi riietuse jaoks raha (või viitsimist või aega).“ Ilmselt on see minust veidi küüniline, aga püüan leppida ja mõelda, et ega ju saagi pikast-pikast raamatust teha üks-ühele ümberjutustust. See oleks pööraselt pikk ja kallis.
See kontekst selgitab loodetavasti, miks antud lavastus mu nii pööraselt õnnelikuks tegi.
Tegemist on lavastuste sarja teise etendusega, mis katab raamatute esimese osa lõppu ja teise esimest poolt. Käisin aasta tagasi ka esimese lavastuse ülekannet vaatamas. Nimelt on antud lavastusele lisaks tavapiletitele võimalik osta ka striimipiletit. Striimi saab siis vaadata oma telekast. Õnneks ei tulnud mul selle piletiostu keerukuse ja Jaapani ajavahega ise rinda pista, sest pileti ostis sõbranna, kes siis sõprade seltskonna enda juurde vaatama kutsus. Tehnilisest poolest veel niipalju, et vaadata saab kahte otseülekannet. Esimeses, mis toimub Eesti aja järgi umbes kell 5 hommikul, on seisev kaamera, mis näitab tervet lava. Teises, mis algas kell 11, dünaamiline kaamera. Mina vaatasin dünaamilist varianti ja arvan, et eelistaksin seda ka sellisel juhul, kui esimese ülekande kellaaeg poleks nii ebainimlik.
Ka esimene osa meeldis mulle väga, aga üldiselt tundub mulle, et „Deemonliku Tee Suurmeistri“ alguse adapteerimisega saadakse alati hästi hakkama. Mida rohkem lugu edasi läheb, seda rohkem kisub asi algmaterjalist kaugenema.
Antud lavastus rikkus mu nüüd selles suhtes täiesti, et ma ei taha enam kunagi kuulda, et raamatut ei saa otse lavastuseks teha. Ma oleks võinud sellele etendusele subtiitrid teha nii, et oleksin 80% lihtsalt tõlke tekstifailist kopeerinud.
Tegelaste tsitaadid olid nii täpsed, et mu mitte väga heast jaapani keele oskusest piisas täiesti, et kõigest aru saada. Subtiitritest ei tundnud üldse puudust. Aga mitte ainult tegelaste dialoog polnud täpne. Kuna olen just hiljuti selle tekstiga palju tööd teinud, on mul enam-vähem peas, mida iga tegelane teeb. Ma tundsin mingit meeletut lapsikut vaimustust, kui teadsin, et siin nüüd kohe pussitatakse seda tüüpi ja siis ta peaks võtma ampsu õunast oma käest ja ütlema just need sõnad. Ja siis ta teebki täpselt seda. Keegi vaatas algmaterjali ja ei mõelnud: „Teeme sellest midagi teistsugust“, vaid: „See on nii hea, et toome selle just samamoodi ellu!“
Aga kas ma tõesti tahan täpselt seda sama lugu uuesti?
Jah, tahan!
Mulle meeldib see lugu. Ma läksin seepärast etendust vaatama, et mulle meeldib see lugu. Andke mulle see sama lugu.
Aga kas nii igav ei ole?
Üldse ei ole. Vastupidi, väga huvitav on. Sest „Deemonliku Tee Suurmeistrit“ pole lihtne lavale tuua. See on lugu, kus sündmuskohad ja isegi toimumise aeg vahetub pidevalt. Seega on põnev näha, kuidas see ellu tuuakse. Lisaks on tegelased üleloomulike võimetega, on vaimud ja hinged ja maagia.
Suur osa üleloomulikust lahendati õhukese peaaegu täiesti läbipaistva ekraani abil, kuhu projekteeriti erinevaid asju – Jiang Chengi välgust piitsa, hingede ja needuste liikumist, mälestusi, metsa ja muud. Näitlejad võisid seista mõlemal pool ekraani, mis tegi projekteeritu dünaamilisemaks, kuid see lahendus nõuab ka suurepärast ajastusoskust ja osavust, et kõik näeks loomulik välja. Antud juhul toimis kõik suurepäraselt.
Samas leian ma, et asi näeks natuke odav välja, kui kõik oleks õhukesele linale projekteeritud, ja seepärast oli mul hea meel, et kasutati ka teisi lahendusi. Jin Lingi hingekoer oli nukk, kus koera liigutav näitleja on üleni mustas, nii et teda pole peaaegu näha. Wei Wuxiani väljakutsutud paberist daamid olid samuti ehedad inimsuuruses nukud, mitte kujutis linal, ja olid ka pliidid, toolid, päris mööbel, mis muutis maailma elavaks.
Lahedaid lähenemisi oli veelgi. Näiteks kui lugu rääkivad tegelased istuvad alumisel tasandil, samal ajal kui teised näitlejad, kõrgemal, jutustatavat kujutavad.
Näitlejate valik meeldis mulle samuti väga. Nende jõuline kehakeelega mängimine, näiteks, kuidas Jin Lingi osatäitja kogu aeg diivalikult oma juukseid lehvitab. See sobib tegelasele nii hästi!
Kostüümid on ainus asi, mis paistsid lisaks raamatule ka animeeritud sarjast inspiratsiooni saanud olevat, kuna tundusid mõnes mõttes animatsiooniga väga sarnased. Kostüümide puhul oli rõhk selgelt sellel, et tegelased näeksid välja nagu tegelased, ja mitte niivõrd ajastutruudusel. Selles on teatavat cosplaylikkust, aga mind see isiklikult ei häiri, sest ka „Deemonliku Tee Suurmeister“ ei taotle tekstina erilist ajaloolist täpsust.
Loomulikult ei olnud kõik sisu siiski täiesti üks-ühele, väljavõtteid oli, aga need tundusid loogilised ja midagi ei tundunud väga puudu olevat. Mind rõõmustas palju väikseid detaile, mis oleks ju võinud välja jätta, aga lisati siiski. Nagu see, kuidas Lan Wangji pahaselt kivikest toksib, kui Wei Wuxian külanaistega lobiseb.
Lavastus on ilmselt eelkõike suunatud algmaterjali fännidele ja loo tempo on kohati kiire, vahel oli ka naljakas, kui kiiresti „pikk teekond“ lõppeb, kuigi tee pikkuse tunnet prooviti luua näiteks läbi selle, et näitlejad kõnnivad läbi saali istmete vahel ringi. Kindlasti on ka sisekaemust veidi vähem, kuigi tegelaste mõtteid anti siiski hästi edasi nii, et nad pandi hetkeks üksikusse valgusvihku pimeduses kõnelema.
Üldiselt oleks minu meelest põnev, kui Eestiski eksperimenteeritaks selliste mitmeosaliste etendustega, kus esimene osa tuleb esmalt välja ja aasta pärast teine ja kolmas. See on kahtlemata suur risk, aga võimaldab pikki lugusid hästi jutustada.
Helina Ravasoo
„Deemonliku Tee Suurmeistri“ tõlkija ja fänn
