„Earth Abides” ehk Kuidas leida maailma lõpust killuke lootust ning julgustust
Enne, kui arvustuse kallale asun, siis laske vanainimene heietab natuke. Post-apokalüptiline kirjandus, filmi- ja sarjakunst seisab minu hinnangul juba mõnda aega ühe keerulise küsimuse ees: „Millal jutustamist õieti alustada …?”
Tegelikult on neid küsimusi märksa rohkem ning enamik neist on ka märksa keerulisemad kui see, et kust täpselt jutustamist alustada. Kahtlemata on praeguseks mõnevõrra keeruline vastata ka küsimusele, et: „Kas üldse tasub jutustada?”
Märgiline ju seegi, et George R. Stewarti 1949. aastal avaldatud romaan „Earth Abides” mõjub isegi peaaegu 80 aastat hiljem värskena. Seega pole ka midagi imestada, et ühest küljest pole äsja ekraanile jõudnud ning selle romaani ainetel vändatud telesarjal raamatuga suurt midagi ühist – ikkagi 80 aastat vahet! –, aga teisest küljest on tegu vägagi täpse koopiaga. Võtsin raamatu kätte ja lehitsesin, väga sarnane tunne on lugedes, kuigi mõistagi pole tegu täpse ümberjutustusega kinokeelde.
Telefonidest ja päikesepaneelidest ei teadnud vaene Stewart küll midagi, aga need on tühised detailid ning lõppkokkuvõttes määravad vähe. Seejuures pole teksti eesti keelde tõlgitud, mis on mõnes mõttes ka vist hea, sest ma ei suuda käigu pealt välja mõelda ühtegi tõlget sellele pealkirjale, mis oleks nii sõnamänguline ja mitmekihiline. „Maa kuuletub”? „Maa jääb ellu”? „Maa …”? Romaanis teeb ta ju kõiki nelja tähendust korraga, kuuletub, elab, järgib oma reegleid ning talub veel pealekauba.
Aga kui kõrvale jätta see, et kas peategelased saavad esimestel lehekülgedel ärevaid sõnumeid mõne maagilis-teadusliku hologrammseadme, nutitelefoni, televiisori, raadio või perekonda vankrisse pakkiva mureliku XIII sajandi külamehe käest, kes olla kuulnud, et naaberkülas kärvatakse nagu kärbsed, siis ei ole ju suurt mitte mingit vahet, kuidas maailm lõppeb, sest edasine lugu on ju ikka üsna täpselt samasugune. See ei ole kriitika, vaid lihtsalt sedastus, sest no kui paljusid erinevaid viise on, kuidas maailma lõppu ja sellele järgnevat maailma kirjeldada? Inimesed surevad, tihti võikalt, ellujäänud seisavad silmitsi sellega, et kui ühiskond selja tagant ära kaob, siis on ellujäämine väga raske ning seejärel tuleb enamasti see „inimene on inimesele hunt”-teema sisse ning ellujäänud hakkavad enamasti samuti võikalt surema. Ja siis on kirjaniku valik, et kas järgneb aeglane kuhtumine ning surma poole roomamine või mingisugune ülesehitamine.
Hävingunarratiivid on mu erilised lemmikud olnud sellest ajast saadik, kui ma lasteraamatutest välja kasvasin. Kuni hiljutise ajani kippusin neid kõiki ka kangesti lugema, niipea kui mõni näppu jäi ja vaba aega juhtus olema. See on kaasa toonud selle, et ajan tihti keskpärased postapokalüptilisi raamatud, mis mitte millegi erilisega silma ei paista, omavahel täiesti segi. Ma ei mäleta neist muud kui üksnes üksikuid pilte. Need algavad pea kõik samamoodi, kulgevad kõik samamoodi ning teinekord on ju isegi tegelaste nimed väga sarnased. Mõned neist on väga head. Väga paljud keskpärased. Mõned kohutavad. Mõned on kirjutatud kirjanduseks, mõned ajaviiteks. Tarbimisühiskonna võlud, võtad, loed ja unustad.
Kuivõrd ajaviitekirjanduseks mõeldud teoste kujundusele ei raisata ka ühtegi üleliigset hetke, siis olen ma korduvalt seisnud ka tõiga ees, et ma ei suuda loetud raamatut enam uuesti üles leida, sest ma saan kümneid väga sarnaste pealkirjade ning äravahetamiseni sarnaste kaanekujundustega tekste oma päringute peale. Enamasti on nende kaantel mees, harvem naine. Mõnikord on nad kahekesi. Mõnikord, aga üsna tihti on nendega kaasas ka koer. Nad on pea eranditult seljaga vaataja poole ning taamal paistavad kas linna varemed või kõnnumaa. Mõnikord nad seisavad lagunenud maanteel, mille servades on lagunenud autod. Mõnikord raudteerööbastel. Harvadel juhtudel, kui tegelane vaatab lugeja poole, on tal peas gaasimask.
Lõin Google’i otsingusse „post apocalypse novel” ja tõmbasin esimeselt leheküljelt kiiruga mõned, et kiiruga kollaaž kokku panna. Neid on ilmselt sadu ja nad on kõik äravahetamiseni sarnased.
See kõik ongi kaasa toonud selle esimese küsimuse, millest ma alustasin: „Millal jutustamist alustada?”, millele järgneb: „Kas on üldse mõtet jutustada?” ning sellele omakorda see, et: „Kas tasub üldse lugeda ja vaadata või oleks mõistlikum ära magama minna?”
Postapokalüptiliste sarjade ja raamatute puhul on ju mitu erinevat viisi, kuidas alustada. Üks neist on pikk ja aeglane sissejuhatus, kus me peategelast või peategelasi lähedalt tundma õpime, ühel hetkel hakkavad taustal läheneva lõpu esimesed ettekuulutajad läbi lipsama ning seejärel on pikk ja dramaatiline ühiskonna kokkuvarisemine. Selle alustamisviisiga seostuvad sellised stseenid nagu: peategelane üritab kas üksi või koos perega mööda maanteed linnast lahkuda, aga nad ei saa seda teha, sest seal on ummik ja kõik tuututavad, kuigi nende ees on miilide pikkune ummik ja selja taga ka. Kuskil on sõjavägi, kes teeskleb, et hoiab korda ning tihti üritatakse inimesi mingitesse traataiaga piiratud laagritesse ajada.
Enamasti minnakse just seda teed, sest see pahaaimamatute ning tihti lollide inimeste elu kokkuvarisemine ning teiste inimeste suremise vaatamine on ju lõbus. Ja asjaolu, et minu kirjeldatud stseenid peaksid nii tuttavad ette tulema, ehk annab natuke tõepõhja alla mu uitmõttele, et žanr on kaunis üleküllastunud praeguseks ning täpselt samasuguseid lõpu alguseid oleme juba väga palju näinud. Midagi uut on keeruline lisada. Nii et kas maksab üldse üritada lisada?
Teine variant ongi mitte lisada ja alustada siis, kui lõpp on juba selja taha jäänud. Ja ma tahtsin siia alguses kirjutada, et: „Võib aimata, et selliseid raamatuid, filme ja sarju tuleb üha enam, sest kui kaua sa ikka lugejale-vaatajale ühte ja sedasama korrutad? Lõikame selle eelmängu lühikeseks, sest me nagunii teame ju, mis see eelmäng on, me teame neid dialooge, stseene ning ületamist vajavaid raskuseid peast. Asume kohe ja toorelt ja libestita asja kallale!”
Ilmselt me kunagi selleni ka jõuame, aga praegu õõnestab seda mõtet tõik, et järgmisel aastal linastuva „28 Years Later” aruteludes olen korduvalt näinud mõtteid, et tuleks teha ka „28 Hours Later”, sest see filmide praeguseks siis triloogia otsustas minna just seda teed, et lõikas esialgse hävingu välja. Nähtavasti on paanikas ning peata kanadena ringisiblivate inimeste vaatamine siiski veel nauditav, sest see on üllatavalt populaarne mõte foorumikasutajate seas. Mina ei viitsiks seda vaadata, aga maitseasi.
Ühesõnaga, kui tuli uudis, et tuleb järjekordne maailmalõpu-narratiiv, siis ma olin pehmelt öeldes kõhkleval seisukohal. Umbes nagu inimene, kes on ennast iiveldamiseni täis õginud ning kellele pakutakse jõululauas järjekordset rooga. Tegelikult tahaks paar nädalat paastuda, mitte viineripirukat süüa, eks ole … Ja mine tea, kui palju nad originaalset materjali üldse aluseks võtavad, ehk on ainult nimi sama. Ennegi sellega vastu pükse saadud, eks ole. Ning vaatajale hakatakse peldikuharjaga tagant surudes kõrist sisse ajama järjekordset „Inimene on vägivaldne, loll loom, kes sünnitab mehi selleks, et nad vägistaks ja rööviks ning naisi selleks, et neid vägistataks ja röövitaks, ning ühiskonda hoidis koos üksnes hea õnn ning politsei, tegelikult ootavad su naabrid ka praegu vahutavate lõugadega, et saaks sulle rivi teha ning su seejärel ära süüa!”-narratiivi. Maailma lõpp ei saagi kuigi ilus olla, aga mul on nii siiber neist raamatutest, kus lõviosa tegevusest koosneb teiste inimeste eest ära jooksmisest.
Võtsin siiski riski ning avastasin, et „Earth Abides” jätab maailma kokkuvarisemise tõesti suuresti vahele, täpselt nagu raamatki. Rõõm! Panin isegi tähele, et mina oleks isiklikult monteerimisruumis vist isegi ka esimesed 15 minutit ja 25 sekundit ära kustutanud, sest just täpselt nii palju raisatakse aega kohustuslikule sissejuhatusele, mis võinuks ka vabalt olemata olla. Ent tuleb tõdeda, et nii oleks enamikele vaatajatest täiesti selgusetuks jäänud, et miks peategelane keset inimtühja linna täielikus arusaamatuses ringi vahib ning kust kivi alt ta välja roomas, et maailma lõppu tähele ei pannud.
Esimese episoodi esimese viieteistkümne minutiga saavadki raamatut mittelugenud selgituse, et kuidas sai maailma lõpp alata ja mööduda nii, et see kellelegi üllatusena tuleb: Isherwood „Ish” Williams on geoloog, kes pere eraldatud mägimajakeses-suvilas teadustööd teeb ning mineraale otsib. Asjaolud langevad õite õnnetult (või õnnelikult?) kokku ning kõigepealt hammustab teda lõgismadu ning seejärel kaotab ta oma mobiiltelefoni ära.
Kuidagimoodi koperdab ta tagasi majja ning variseb seal kokku. Käsi läheb paiste.
Järgmised nädalad on ta kehvas seisus, kord teadvusel, kord mitte, aga suudab nähtavasti siiski aeg-ajalt ennast püsti ajada, et juua ja ehk ka midagi süüa, sest eriti kõhetu ega vaevatud ta ei ole ning üle ta oma mürgistuse elab. Kui ta lõplikult kosunud on, siis hakkab ta tagasi koju minema, leiab aga eest täiesti inimtühja maailma ning selgub, et haigus, millest enne ta enda viga saamist ainult üksikud uudised olid, on vahepeal maailma vallutanud ning sisuliselt kõik inimesed ära tapnud. Ish läheb koju, matab oma ema ja isa roiskuvad laibad maha ning seisab siis silmitsi küsimusega: mis edasi? Kas ta on ainus? Tuleb autosse istuda ning otsima asuda.
Päris kõik inimesed hukkunud pole, mõned üksikud on nähtavasti siiski immuunsed. Esimeses osas kohtubki ta kahe elupõletajaga, kes on otsustanud ühes hotellis süüa-juua ning siis endale ots peale teha, sest ilmselgelt ei ole kogukonnata elamisel ning inimkonna varemetel turnimisel mingit mõtet.
Ish seda mõtet ei jaga ning läheb tagasi koju, nopib tee pealt üles koerakese, kellele paneb nimeks Lucky (Õnneseen) ning läheb tõstab kohaliku raamatukogu tühjaks kõigest, mida annaks ellujäämisel ära tarvitada: ehitust, inseneeriat, aiandust ja kõike muud puudutavad õpikud ning käsiraamatud. Esimene osa lõppeb sellega, et ta näeb taamal ühe maja korstnast suitsu kerkimas, ning minu esimene instinkt oli krampi tõmbuda, sest kindlasti seal need röövlid ja vägistajad ongi. Suits on kindlasti lõks! Meepott, et Ishi-suguseid rumalukesi ligi meelitada! Raamat läheb vaatamise ajal meelest ära. Vanad traumad ning tüütuseni korratud stambid tulevad peale.
Teine osa algab sellega, et Ish läheb suitsu lähemalt uurima ning kui naine maja katusel ta kirbule võtab, siis tõmbusin jälle krampi: kohe-kohe hüppavad põõsastest need hambuni relvastatud mõrtsukad välja! See on ju klassikaline lõks, haarang, nüüd kohe tulevad kahelt poolt mehed ja söövad koera ära ning … Aga ei, naine on raamatustki tuttav Emma ning kui Ish on teadlane ja meistrimees, siis Emma on justkui veidi looduslaps ning oskab jahti pidada, metsast taimi ja seeni korjata, peenraid rajada, ning nad langetavad kiiresti otsuse, et kolivad kokku. Ish lõikab kiiruga ja naise eest salaja koridorilakke seotud poomisnööri maha ...
Selleks ei pea isegi olema raamatut lugenud, et aimata, et kui ilus mees kohtub ilusa naisega ning nad istuvad sisuliselt maailmalõpu-kohvikus, siis susisema nende vahel hakkab ning on üksnes aja küsimus, millal nad pärast kohtumist seda va tillerjonksi teevad (umbes 15 minutit), millal see annab täiesti loogilise ning loodusliku ning loomuliku tulemuse (9 minutit) ning millal tuleb sellesse maailmasse laps sünnitada (umbes 20 minutit hiljem). Jällegi tulevad appi raamatud: ära pusserda seal üksinda, mine raamatukokku ja loe, mida sinu eelkäijad on kirjutanud. Seisa hiiglaste õlgadel.
Ja kolmas osa algab juba sellega, et Ishi perekond on kasvanud, tal on nüüd juba kaks last, kes jooksevad ringi ja räägivad, ning nad teevad midagi, mis nendes teostes ja filmides ja sarjades on nii haruldane: elavad oma vaikset ja rahulikku elu. Kolmas põngerjas on ilmselgelt tulekul. Neljas leitakse metsast. Temaga saame ka teada, et inimesed ei ole kõik ilusad ja head, see ei ole sugugi sarja sõnum, et oleks, aga see küll, et kui juhtub, et ilusad ja head inimesed jõud ühendavad, siis võib tulemus olla meeldiv. Ka neile, kes on täiesti katki. Ishil on naabrid ning nendega kohtub veel üks rändurite punt.
Ning jah, kui ellujääjate laager veidi suuremaks paisub, siis on esialgu veidi üksteise pika pilguga vaatamist (ning Triin ekraani taga tõmbub jälle krampi, et kas need on nüüd siis kannibalid ja vägistajad?!) aga kõik olukorrad on lahendatavad, kui omavahel veidi suhelda.
Kindlasti nõuab see esiti veidi harjumist, mismoodi sarjas aeg vahepeal lausa stseenide vahel mitu nädalat või kuud edasi hüppab. Ja mismoodi kõik on visandlik, veidi katkendlik ning tõepoolest nagu mehe päevik, kellel aeg-ajalt läheb mitu nädalat või lausa kuud meelest sissekandeid teha.
Mulle isiklikult see aga meeldib ning kindlasti võiksid paljud ka meie kirjanikud julgemalt kasutada tõika, et lugeja-vaataja oskab ise ka lünki täita ning kõike pole tarvis peensusteni lahti selgitada ning läbi nämmutada. Ei ole tarvis tervet esimest hooaega või triloogia esimest köidet raisata maailma kokkuvarisemisele ning siis teist hooaega rasedusele ning siis kolmandat hooaega peedikasvatusele ning sellele, et kõik tahavad sind ja su perekonda tingimata vägistada ja tappa kogu aeg. Maailma lõpp on keeruline ka siis, kui su peategelasteks on intelligentsed, nutikad, meeldivad ja igati hakkajad ning asjalikud inimesed. Kelle vaenlaseks on eelkõige loodus ja nappus ja üksildus, mitte tingimata teised inimesed.
Ega ma ei kahtlegi, et asjad lähevad esialgsest helgusest mõnevõrra süngemaks; ma olen raamatut lugenud ja tean, et lähevad. Praeguseks ja nende ridade kirjutamise ajal on eetrisse jõudnud üksnes kolm osa. Ent hoolimata šokeerivalt madalast hinnangust IMDb-s julgeks ma seda siiski ettevaatlikult soovitada. Eriti teistele endasugustele.
Kui sa oled sada kaheksakümmend kaks (tuhat) korda ja enamgi lugenud, kuidas seljakotiga rändur läbi metsa rändab ning ühe hullunud kultistide või kannibalide laagri juurest teise juurde jõuab ning kuidas esimesed laibad ei jõua enamasti veel jahtudagi, kui inimesi hakatakse lõkke kohal röstima ning lapsi vägistama, siis selline omalaadne hopepunk-apokalüpsis on täitsa kosutav vaatamine. Ja kõik see, mida esteetiliselt ja hingele vaja, on ju ka olemas, näiteks linnatänavatel uitavad loomad ning varemed ja tühjade majade ja poodide rüüstamine ning küsimus, et kuidas endal elu sees hoida. Aga seejuures elu sees niimoodi, et see on üles ehitatud küsimusele: millise maailma ja kuidas me oma lastele pärandame ning äkki peitub kogukonnas ning sõpruses lausa ehk mingi edasiviiv jõud ... See mõjub lohutavalt.
Eriti praegustel aegadel.
