Kui Kalmsten palus mul Reaktori jaoks kirjutada arvamusloo eesti ulme praegusest seisust ja selle eripäradest, meenus mulle kohe tänavune Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival, kus me arutlesime Jüri „Ulmeguru“ Kallasega üsna pikalt sarnasel temaatikal.
Omast arust oli selle arutelu tõukeks Tanel Perni arvustus ja seal öeldu, aga kui ma nüüd otsima hakkasin, et mida või kuda, siis me vist inkrimineerisime Pernile mõtteid, mida ta polnud päris sellisel kuju väljendanud (kui ma nüüd eksin ja Jürka suudab täpsema viite sõnastada, siis jääb loota, et ta seda mõnes oma artiklis ka teeb).
Igal juhul Tanel Perni arvustusest „Kus asub Terra Fantastica?“ (Looming 02.2024) ma selliseid teemapüstitusi ei leidnud ja üks lähedasemaid mõttearendusi, mis ma leida suutsin, on pärit hoopis tema arvustusest antoloogiale „Eesti ulme XXI sajandil“ (Tanel Pern „Kas mälu on kõikidel üks“, Sirp 04.06.2021): „Ulmeväljal on sellisteks teejuhtideks olnud topeltrolliga koostajad-toimetajad. Kui sarjade ja kogumike koostamisega on eesti ulmes hästi, /---/ siis tugevatest toimetajatest, kelle kätt oleks tunda mitte ainult tekstide valikus, vaid ka nende sisus, näib olevat puudus. Toimetajate puudumine annab ühtemoodi tunda nii algajate kui ka tuntuimate tippude teostes, nii keelelisel kui ka sisulisel tasandil.“
Ma ei hakka üle kordama kõiki neid arvamusi ulme getostumisest, aga probleem toimetamisega on ilmselgelt sellega seotud. Hea keeletoimetaja on tänapäeval vist niigi väljasurev tõug, aga neid on. Sisutoimetajatega on lood nutusemad. Peavoolu toimetajad näivad ulmet lausa kartvat. Isiklikust kogemusest – pärast FSi Loomingu peatoimetajaks saamist kõlas küll lause, et ulme on ka kirjandusajakirja kaante vahele oodatud, aga mu jutt „Häilitud puu“ jäi kinni toimetaja taha, kes ütles üsna keerutamata, et ta ulmest aru ei saa ja et teil on ju oma ajakiri, kus ulmet saab avaldada.
Fändomi liikmetest toimetajad seevastu tunnevad enamasti ulmet, aga kirjandus(teadus)t laiemalt?
Ja sealt me jõudsimegi Jürkaga selleni, et kas olukord, kus fändom (ehk siis selle liikmed) ise annab ulmet välja, on asjale kasuks või kahjuks? Või kui naljaga pooleks Raul Sulbi sõnu laenata, siis kas see põhjustab hiilgust või viletsust? Eesti ulme hetkeolukorda defineerib ju kõige rohkem see, et suured kirjastused on ulmemaastikul taandunud marginaalseks ja kogu aktiivne kirjastustegevus käib fännide abil (kirjastused Fantaasia oma rohkete alamsarjadega, Skarabeus, Lummur, Gururaamat, Raudhammas või nüüd Raudhargla, Viiking, Sooroheline jne). Praegu näibki see olevat üks eesti ulme suurimaid eripärasid, mis tõukub aktiivsest fändomist. Kui nõukogude ajal oli Eestis ulmeelu osas pigem vaikelu ja Läti-Leedu meist ulmes kaugel eest, siis nüüd näivad rollid olevat vahetunud. Ja põhjus näib olevat just fändomi aktiivsus. Õnneks ei ole kirjastustegevuse koondumine fändomi ja kirjutajate endi kätte toonud kaasa omakirjastusliku läbu vohamist. Pigem on tasapisi paremaks läinud ka küljenduse-kujunduse pool, mis varem on ikka aeg-ajalt nahutada saanud. Ühest küljest distsiplineerib ilmselt seesama fändom, kes on meil üsna otsese ütlemisega, teisalt aga seesama tegijate kirg valdkonna vastu – no ei taha ju viletsat asja teha. Ja mis pole sugugi mitte teisejärguline – autoritele on tekkinud valikuvõimalus ja seeläbi ka konkurents nendesamade fändomisiseste kirjastajate vahelgi. Konkurents sunnib aga pingutama ja on edasiviiv jõud. Ka on kasuks tulnud teemaantoloogiate lisandumine. Kui koostajat ta enda välja pakutud teema kõnetab, siis paratamatult tõstab see juttude taset, sest need on omavahel palju võrreldavamad kui segaantoloogiate lood. Kui siis veel süda kõvaks tehakse ja latt kõrgele tõstetakse, veidike autoritega vaieldakse ja neile soovitusi antakse, on tulemus igal juhul tasemelt ühtlasem.
Nii et eesti ulme eripära ja hetkel ka tugevus tundub praegu olema arengus ulmefänn-ulmeautor (või tõlkija)-koostaja-kirjastaja.
