Estcon 2014 algas minu vääritule isikule traditsioonilise kerge neljapäevase pummelungiga Elvas koos härrade Ove ja isa Pjotriga. Lobisesime, rüüpasime õlut (ning hiljem viskit) jalutasime pisut järvekaldal ning selle tulemusena algas Estcon taas kerge pohmelusega. Seda viimast ei lastud mul väga kaua põdeda, topiti aga autorooli ja Ove ei teinud mööndusi isegi mitte salongis suitsetamise osas.

Jõudsime Saarjärvele kohale umbes kella neljaks ning tõdesime üllatusega, et oleme taas kõige esimesed kohalejõudnud. Maja uksed olid igal juhul lahti ning kolisime enda asjad sisse. Priit ja Ove suundusid vette ning mina asusin aktiivselt mõdude abil pohmelust maha suruma. Järgmistena jõudsid kohale peakorraldaja Belials ja Eva Luts. Veiko oli seejuures väga vingelt end Willardi vormi riietanud (moodne välismaa sõna on selle kohta vist cosplay). Niikaua, kui me Belialsiga tuumapungist ja Rodina maailmast rääkisime, jõudsid ühe suure ühtlase voona kohale ka kõik ülejäänud inimesed, järve esine täitus aegamööda koerade klähvimisest, naerust ning kilgetest ja aktiivsemad isikud hakkasid puude vahele püstitama kinotelki.

Edasi algas programm. Tahan etteruttavalt ära mainida, et ettekannetest ei jäänud sel aastal mul tõepoolest mitte ühtegi vahele. Samas jõudsin aga ka tõdemusele, et kõike head pole võimalik korraga saada ehk vastukaaluks jäid mul külastamata kõik muud aktiivsed tegevused nagu rollimäng, larp, kirjutamistuba ja isegi viktoriin (viimased kaks küll rohkem laiskuse ja muude korraldusega seotud toimingute tõttu). Lisaks tuleb möönda, et kuigi kaks väliskülalist lasid jõhkralt üle ja jätsid lihtsalt tulemata (nagu mida põrgut?! On lubatud, kokku räägitud ja sina ei saa tulla, võiks vähemalt mingi asine vabandus siis olemas olla). Igaljuhul larpi, rollimängu ja kirjutamistoa kajastamiseks mul pädevus seega puudub. Loodetavasti kirjutavad autorid sellest peatselt ise. Programmist saan aga rääkida lähemalt küll.

Lühidalt siis programmist kronoloogilises järjestuses:

1. Atsi loeng tehisintellektist jäi kuidagi pealiskaudseks ja laialihajuvaks. Ilmselt mängis siin oma rolli ka see, et esineja printis välja ettekande kõige varasema drafti ja jutustas lõpuks lihtsalt peast. Mõned huvitavad infokillud olid, aga üleüldiselt väga palju targemaks ei saanud.

2. Belialsi videodisko kannatas mõnede tehniliste apsakate all, kuna minu läpakas ei tahtnud kõike korralikult mängida ning osad laulud jäid mängimata interneti puuduse tõttu. Zurgutt üritas küll enda telefoniga mingit lokaalset wifit tekitada, aga ega looduse vastu saa. Peale mõningast parima levinurga otsimist saime mängida vaid ühe loo ja ülejäänu osas sai alla antud. Ülejäänud lood olid ise head ja ise sooviksin kindlasti disko traditsiooniks muutmist ja ka 2015. aastal kordamist (ainult ehk rohkem kitsamas formaadis, nt ühe raamatusarjaga seotult).

3. Kuna esimesena loengut pidama pidanud Rõhu lasi julmalt enda kohustused üle, visati Dzotile veel pisut Unine Jürka, kes pidas minu arvates vinge loengu. Jällegi minule mitte midagi uut, olin seda juba varemalt Jürkaga rääkides kuulnud. Aga kordamine ollagi tarkuse lähisugulane.

4. Kirjastuste plaanides astusid üles Veskimees, Kivisildnik ja teised. Eva Luts lasi peamiselt rääkida enda paljudel väikestel käsilastel ja nii üllatav kui see ka pole oli kõige kõrgema uudiseväärtusega esinemine just Kivisildniku oma. Tundub, et sel mehel on terve hunnik päris hullumeelseid tekste küpsemas. Reaktor ootab suure huviga ning ilmselt saate peatselt nende kohta ka meie veergudelt lugeda.

5. Stalkeri väljakuulutamine läks nagu harilikult. Äkitsi ilmusid põõsast ja järvest välja kõik see mees ja naine, nii et võitjate väljakuulutamine möödus päris tihedas õhkkonnas. Stalkeri tulemusi võib aga lugeda siit.

6. Külalise tund. Nikolai Karajev oli huvitav. Meil polegi vist varemalt esinenud inimest, kes paikneks korraga nii eesti kui mõne välismaa kultuuriruumis. Vestluses oli küll hetki, mil tundus, et esitlus muutub peamiselt Jürka ja Karajevi vaheliseks duelliks, kumb mees on rohkem lugenud (jürka võitis 2:0), aga olgem ausad – ka seda oli huvitav vaadata. Ulmeduell on meil siiani programmist täiesti puudu. Igal juhul huvitav inimene huvitavate vaadetega. Loodame, et ta tuleb Estconile teinekordki. Lisaks muidugi boonusena tõsiasi, et Karajev kajastas nii Stalkeri auhinda kui Estconi ka ühes suurimas vene foorumis.

7. Estcon – kuidas edasi. Veiko Belials esitas siin tugeva programmi seoses nii Ulmeühingu ümberkorraldamise kui Estconi osas. Konkreetsemalt siis lubas mees kandideerida uueks ühingu presidendiks, muuta põhikirja, kaubelda kulkast järgmine aastagi raha ning üritada Estcon pidada Jõgevamaal asuvas Udu talus. Tundub, et ulmikuid ootavad ees mitmed suured muudatused. Saarjärve miinuste ja Udu talu plussideni tuleme aga tagasi hetke pärast.

8. Mart Rediga oli seotud üks huvitav seik. Nimelt kaotas Trash peotuhinas enda telefoni, ning nii oli Belialsil üsna raske Mardile Põlva bussijaama vastu sõita, sest esiteks ei teadnud Veiko kuidas esineja välja näeb ning kontaktivõimalust tal ka polnud. Asi lahenes sellega, et Belials võttis mul nööbist kinni ja võttis mind „silmadeks“ kaasa, et aitaksin esineja ära tunda. Lõpuks lahenes kõik muidugi kenasti ja saime Mardi pardale. Tema ettekanne oli märkimisväärne juba seetõttu, et oli esimene powerpointi (või mingi analoogse programmiga) koostatud ning paistis silma pikkuse ja põhjalikkusega. Ning kuigi esiti tundus, et filmide osas ma vist vaatamise soovitusi ikka ei saa, siis lõpupoole sain isegi paar nime hambusse.

9. Kaaluprobleemid ulmes. Üleüldiselt kipub nii olema, et pühapäevased ettekanded kannavad endas väsimuse pitserit. Seekord oli teisiti ning pühapäevased ettekanded olid hoopis vaat et ühed põnevamad. Sashi kaaluprobleemide ettekanne oli ühtlasi nii informatiivne kui ka mitmes mõttes mõtlemapanev ja stereotüüpe ja nende tekkeid analüüsima panev. Loodetavasti saame ettekande peatselt avaldada ka täismahus.

10. Punk ja pungi derivaadid ulmes. Järjekordne ettekanne meie väsimatult peakorraldajalt Veiko Belialsilt oli ühekorraga nii informatiivne kui ka äärmiselt lõbus. Ettekande võib ilmselt kokku võtta lausega – kõike võib nimetada pungiks. Tekkis lausa idee, et kuskil välismaal mängitakse joomamänge stiilis: millele annab veel punk eesliidest juurde lisada. Ka selle ettekande loodame kunagi Reaktoris avaldada ja seega sellel hetkel pikemalt ei peatuks.

Tulles nüüd tagasi üldisematele teemadele. Kui mõelda Saarjärve summale – ühel poolt tõepoolest üks Eesti odavamaid (1200 euri) aga teisalt, kas ikka on odav? Mida on omanikud viimased viis aastat teinud peale meilt raha võtmise (6000+ eurot). Ei paista silma suuremaid renoveerimis- ega ehitustöid, ei ole kööki teist külmkappi juurde ostetud ning isegi ujumiskohas on morskasid teivastada ähvardav metallpost endiselt ähvardavalt õieli. Tekib lausa kadedus, et pole õnnestunud endal mõnele lagunevale pioneerilaagrile käppa peale panna, tegemist on ju puhta rahamasinaga. Muudest puudustest võib veel esile tuua näiteks peldikute vähesuse majas (seal oli eriti pikk saba peale seda kui keegi salapärane tolgus sauna peldiku projektiiloksega täis lasi) ning joogivesi on samuti kõlbmatu. Midagi on igal juhul puhkeärinduses väga valesti, kui juba hooldamata ja kesise varustusega koht maksab 1200 euri ja ülejäänud on sellest veel mitu suurusjärku kallimad. Seega olen mina täiesti valmis proovima Kesk-Eestis asetsevat Udu talu, kus paistis mugavusi olevat märgatavalt enam. Hind on muidugi poole suurem, aga selle eest on absoluutselt kõik poole suurem. Isegi järv mõjus minusugusele mandrirotile tillukese merena. Külmikud on absoluutselt igas majakeses, voodikohti jagub 80 inimesele (ehk telkima ei pea praktiliselt keegi), peldikuid on rohkem kui puid metsas ning kino ja ettekandesaal mahutaks mõne kooli lõpuaktuse. Ka asukoha üle virisejad saavad rõõmustada – Tartust asub see ju 40km Tallinna pool. Lõpetuseks tahaksin toonitada, et mul pole otseselt mitte midagi Saarjärve vastu ja kõigist ülalloetud puudustest võib ka julgelt (ja eriti peale kaht õlut) läbi sõrmede vaadata. Võib ka juhtuda, et me ei saa toetust ja peame ka kuues (seitsmes?) kord sinna tagasi minema. Aga hetkel on Belialsi optimism mindki nakatanud ja ootan huviga uut toimumiskohta.

Seast ja lihast. Käesoleva Estconi puhul ei saa ei üle ega ümber muidugi kurikuulsast seast. Millest muust siis üritusele eelnevad nädalad ikka räägiti, kui sea kallidusest, vajalikkusest ning rahade paigaldamisest. Mina isiklikult siga ei võtnud, eelistasin samal ajal kui teised ümber notsu tiirlesid ja ta ihu rebisid, maiustada hoopis kaasavõetud konservi (siga omas mahlas) kallal. Mis ei tähenda, et mul siga mekkimata jäi. Viimast ei jaksanud keegi viimaks ära süüa ja nii ma võtsin mingihetk ka ise kööki laotud sea jäänustest matti. Kokkuvõtteks ei kahetsenud sea mittesöömist, üsnagi maitsetu tavaline kerge soolaga tehtud sealiha, sama arvamus oli veel mitmel teisel estconlasel, kellega hiljem juttu tegin. Mõned olid muidugi ka rahul, üleüldiselt superheaks ei kippunud keegi seda nimetama. Igal juhul tingis siga lõpuks selle, et grill-lihast oli kõigil absoluutselt kopp ees ja grill-liha jagati lausa tasuta (võta aga grilli ise ära stiilis). Mul endalgi oli oma kaasavõetud liha hävitamisega raskusi ja osa jäi ka hommikuks. Mingi osa grill-liha vedeles nukralt kogu öö laual ja rändas lõpuks seljakottides kodukülmikusse tagasi.

Filmiprogrammi kohapealt tuleb öelda, et aeg-ajalt võidutseb tehnika inimese üle. Seekord oli kurjajuureks projektorisunnik, mis kippus aegajalt pilti eest viskama ja nõudis kõvasti turgutamist ja putitamist. Lõpuks sain ta siiski tööle aga mõned filmihuvilised olid selleks ajaks juba muu tegevuse leidnud või üldse unne kobinud - kahju. Aga eks teinekord katsub targem olla ja seadmeid rohkem dubleerida.

Kirjutamine kuhu ma ei jõudnud.

Auto ärasõiduks käivitamine.

Pildid on pärit Ene Kallase ja Seili Ülperi fotokogudest.

Aga kui te minu juttu ei usu võite allpool asuvast videost ise vaadata ning kuulata mida teised kohalviibinud üritusest arvavad.