elohaljas

Kui härra peatoimetaja pöördus minu poole ettepanekuga kirjutada värskelt toimunud ESTCONi muljetest, siis arusaadavalt naersin ma ta esimese hooga välja. Sest kes tahaks ometi (ja miks küll?) lugeda ühe kaine tüdruku vaadet sellises formaadis üritusele?! Naeruväärne... Aga siin ma nüüd siiski olen. Ja ikkagi kirjutan.

Minu teekond ESTCONile sai aga õigupoolest alguse 2 aastat tagasi, kui mu vend Elar mind kampa kutsus. Tal oli oma pere kaasas ning mina võtsin enda lapse. Tulin puhtalt uudishimust, sest ulmet olen lugenud pool oma elust. Täpsemalt ma oma ulmeteekonna algust ei mäletagi, aga sellest ajast, kui Varrakul hakkas ilmuma F-sari, olen seda lugenud teadlikult – välismaist, kodumaist, jälginud poole silmaga Facebooki gruppe, paljusid Eesti autoreid teadsin raamatuid-, nime- ja nägupidi. Seda enam tundsin end tookord ESTCONil võõrkehana, sest kes olin ometi mina? Mind tundis ainult mu vend ja Eva Luts, sest temaga olin jäänud kord suhtlema Rahvusraamatukogu jõulumüügil, kui vennale kingitust valisin. Igal juhul valdas mind tunne, nagu oleksin lihtinimesena juhuse tahtel Olümpose jumalate sekka sattunud :D

 

Siis aga said ettekanded läbi, jõudis kätte õhtune sauna ja õlle voor ning kuigi Bacchust austati ohtralt terve nädalavahetuse jooksul, muutusid imetletud autorid üha kodusemaks ja lähedasemaks. Päris kindlalt võin väita, et omast initsiatiivist poleks ma iialgi julenud ESTCONile ise tulla. Küll aga olen vennale kutse eest tänulik, sest see seltskond on olnud äärmiselt armas ning hoolimata mu veidrusest alati kaine olla, kenasti oma tiiva alla võtnud. Mind on sest ajast sõidutatud nagu printsessi igakuiselt toimuvatele Tartu ulmeõhtutele ja koju tagasi ning võimalust mööda olen külastanud ka vastavaid Tallinnas toimuvaid kogunemisi, leides sedasi omale palju toredaid tuttavaid, kellega raamatutest ja filmidest jutustada. Seltskond on küll tihti ülekaalukalt maskuliinne, kuid sellest pole midagi – mulle ongi alati mehed palju rohkem meeldinud...

 

Ebasoodsate asjaolude kokkulangevuse tõttu jäi 2023 ESTCON mul vahele, mistõttu ongi minu kogemused selle sündmusega üpris väikesed ja seda enam ei pidanud ma seda piisavalt oluliseks, et kõva häälega sel teemal sõna võtta.

 

Seekord olid aga kõik tingimused täidetud, kamp ja pesa ootamas, ainult rongile istumise vaev. Kuivõrd erinev oli seekordne vastuvõtt, kui sind tervitatakse naeratuste ja kallistustega, sest oled ”oma”, isegi kui loed igasugust kirjandust ja pole ise ühtegi lühijuttugi kirjutanud, muust rääkimata. Ilmselt Eesti kogukonna väiksuse tõttu (kus suure osa moodustavadki kodumaised ulmekirjanikud) on seda armsam kuulata, kuidas ettekanded on tihti üles ehitatud just kirjanike vaatest, et anda neile uue loomingu jaoks vajalikku taustainfot (Silver Türk jutustamas planeetidest ja tähtedest), ajaloolisi teadmisi (Tamur Kusnets rääkimas inkvisitsioonist), paralleele välismaisest kirjandusest (nt Pronto UFO-uskudest, Sash Veelma lemmikloomadest). Seda kõike on põnev taustaks teada aga ka niisama ulmefännil ja lugejal, sest annab edaspidiseks endalegi veidi sügavama mõistmise.

 

Kõige tähtsam nende kolme päeva jooksul on ehk ulmeauhind Stalkeri välja kuulutamine eelmise aasta parimatele raamatutele ja lugudele ning kohal olevate autorite õnnitlemine! Isiklikult on mul ülihea meel, et Lüüli Suuk sai oma esimese tunnustuse :)

 

Mu ühed lemmikud ESTCONil on kindlasti Ulmedisko, kus tõesti seinast seina huvitavaid näiteid ulmest muusikavideote maastikul ning teisena Taivo Risti koostatud Mälumäng, kus saab korralikult ajusid ragistada ja katsuda kõik vähegi võimalikud infokillukesed kuskilt mälusoppidest üles kaevata. Võidust tähtsam on siinkohal osavõtt! Õigeid vastuseid ning selgitusi kuulda saada on uskumatult rahuldust pakkuv :D

 

Alati on ESTCONil mitmeid paralleelselt toimuvaid töötubasid ja ka tegevusi lastele, mistõttu igaüks peaks leidma endale meelepärast – kes viltis seekord ulmelisi tegelasi, kes õppis uut mängu. Mina valisin linnalapsena nautida sauna ning võimalust jahutuseks järve sulpsata nii loojuva päikese kiirtest paitatuna kui ka öise udu keskel. Enda suureks hämmastuseks avastasin, et kuigi sündmust on alati kajastamas professionaalse kaameraga fotograaf, ei ole keegi kunagi temalt privaatsessiooni küsinud. Kuigi ma tulemust pole veel näinud, siis mõne uue pildi ehk ikka endast mälestuseks sain, sest Veiko Kastanje oli lahkesti nõus (ja ilma igasuguse lisa- või tunnitasuta!) minust looduse taustal pilte klõpsutama. Reeglina niipea, kui ESTCON saab läbi, soovivad kõik osalejad põnevusega jäädvustatud pilte näha, kuigi sündmusel kaamera ette sattudes manatakse ette tülpinud nägu, et ”mis sa siin käid ja ahistad muudkui”. Küllap neil, kes seekord tulla ei saanud, on jällegi huvi vaadata, kes kohal olid ja mis muidu ka toimus.

 

Peale ametliku programmi aga ongi ESTCONi oluliseim komponent vast omavaheline suhtlemine, olgu see siis grillides, õllepurgi taga või - nagu seekord tänu Pronto initsiatiivile oli võimalik – tünnisaunas ligunedes. Varasemate tutvuste soojendamine, sõprade taaskohtumine, uute lugemismuljete jagamine, järgmiste lugude ideede põrgatamine – kõik see, mida sa üksi oma diivaninurgas ulmet tarbides teha ei saa.

 

Aitäh Ulmeühingule korraldamise eest, aitäh mu armsatele ulmikutele, et olete mind kampa võtnud ja eriline aitäh Mannule, kõige eest!

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0613)