Küsimus, mis seoses jutuvõistlusega inimesi huvitab, on jutuvõistluse tase. Enamasti mõeldakse selle all tõenäoliselt seda, et kas esikümme oli tasemel. Et kas on oodata head kogumikku.
Minu arust on kõigi seni olnud jutuvõistluste puhul olnud esikümme alati tasemel. Kas mõnele lugejale meeldib üks või teine lugu, on iseküsimus. Ulme – või ka üleüldse ilukirjanduse – puhul pole määrav see, et lugu tingimata kõigile meeldiks – rääkimata sellest, et seda eesmärki on üldse võimatu saavutada. Näiteks kui juttu tekivad väga põnevad ja huvitavad kiiksud, leidub kindlasti rohkem neid, kellele need ka ei meeldi. Seega, kas tasemel olek võrdub meeldimine? Tuleb välja, et mitte alati. Kas tasemel olek võrdub teostuse täiuslikkus? Ka ei pruugi, kuigi see on lähedasem. Eri lugejad hindavad teostes eri aspekte, näiteks ei pruugi olulised olla mõned kirjavead, kui süžee on huvitav ja tegelased kaasakiskuvad.
Teine võimalus, kuidas tasemel oleku üle mõelda, on see, et kas halbu jutte oli sama palju kui häid jutte, kumba oli rohkem või vähem. See hakkab silma peamiselt žürii liikmetele, lugejateni see enamasti ei jõua. Ja siin tekib huvitav mõttekäik, et kas see, kui halbu jutte on vähem, on hea või halb nähtus. Sest selleks, et hästi kirjutada, tuleb alustada paratamatult halvasti kirjutades. Ja alustamine on tippu jõudmiseks vajalik.
Seekord oli jutte kokku vähem kui varem, samas aga olid need mahult pikemad. Üks põhjustest, miks neid oli vähem, oli ilmselt see, et reklaamisin jutuvõistlust peamiselt tavapärastes ringkondades, kus Fantaasia teoseidki, ja millega jutukirjutajad on juba harjunud. Reklaamimata jäi aga näiteks raamatukoguhoidjate hulgas, kust on tulnud autoritele väga põnevat täiendust, näiteks kooliõpilased, vangid vms, kes tavaliselt võistlusele ei satu. Seega võtsid seekord peamiselt osa need, kes on varemgi ulmejutte kirjutanud ja selles mõttes kogenum rahvas. Järele mõeldes aga on kogu see juhuslik täiendus vägagi oodatud ja nende hulgast on tulnud päris mitmeid huvitavaid lugusid ja autoreid – mida on väga tore näha. Järgmine kord püüame reklaamiga kindlasti ka kooliõpilasteni jõuda.
Veel üks asi, mille üle mõtlen igal järgmisel jutuvõistlusel – võistlused on juba väga pikaajaliseks traditsiooniks, esimene toimus aastal 2004 – seega on need kestnud üle kahekümne aasta. Sellega seoses on palju inimesi, kes on võistluste toimumisse panustanud ja keda tänada tahaksin.
Kõigepealt tahaksin tänada Liisa Vesikut, kes tuli mu juurde ideega, et võiks võistlusi korraldada, ja kes mõtles välja omapärase usaldusisiku-süsteemi. Seejärel pean kindlasti tänama usaldusisik Irist, kes on talunud kõiki mu ärevaid mobiilikõnesid, et žürii liikmed istuvad ja põrnitsevad arvutiekraane, töö on tehtud ja nad peavad teada saama, et kes on siis lõpuks nende lugude taga, mida on nädalate kaupa loetud. Kolmandaks pean tänama Kristjan Ruumetit, kes päästis üldse jutuvõistlused sellega, et varustas meid esimese jutuvõistluse ajal skanneriga – jutud olid ju paberil. See skanneri puudumine osutus mingil hetkel üsna keeruliseks takistuseks.
Tänan ka kõiki žürii liikmeid, kes kunagi on olnud ja kellelt on tulnud suurepäraseid ideid võistluse korraldamise kohta. Ja kes on vapralt igal võistlusel mitme raamatu jagu lugusid lugenud. Pean tänama ka Veiko Belialsi ja kõiki teisi Ulmeühingu presidente, kes on väga suurel määral kaasa aidanud võistluste õnnestumisele.
Eriti tänan jutuvõistlustel osalejaid. Kui jutt ei pääse esiotsa, siis on tulemuseks ikkagi väga palju kasulikku – olete jutu kallal töötanud, see on ehk juba avaldamisküps või isegi selle lähedal, ja seega varsti või lausa kohe valmis lugeja ette astumiseks.
Suur oli rõõm selliste autorite üle nagu Kadri Umbleja, Eeva Jeletsky, Mia Lisette Tamme, Kristi Reisel, Laura Loolaid ja Seio Saks, kelle eelmistel jutuvõistlustel esinenud lood andsid märku, et tegemist on väga potentsiaalikate autoritega, ja kes esinesid ka seekord väga tugevalt või ehk tugevamaltki kui eelmistel kordadel. Huviga ootan alati Jaagup Mahkra, Timo Talviku, Häli Kivisilla, Artur Räppi/Maarja Kruusmetsa, Martin Leisi ja Karri Tiigisoone uusi lugusid, hea meel oli näha Siim Veskimehe tagasitulekut. Minu jaoks head üllatused olid Anneli Vilbaste, Hant Mikit Kolk, Kaupo Sempelson, Erkki Viljarand. Kuigi mõned mu lemmikautorid jäid seekord tahapoole, jään ootama nende uusi lugusid suure põnevusega.
Siinkohal võiks mõelda kõigile autoritele, kes on aegade jooksul suurepäraselt jutuvõistlustel osalenud, paljud neist on juba kirjanduselus kaugele jõudnud. Nende hulgas Meelis Friedenthal, Triinu Meres, Milvi Martina Piir, Siim Veskimees, Manfred Kalmsten, Lüüli Suuk, Häli Kivisild, Jaagup Mahkra, Joel Jans, Miikael Jekimov, Rait Piir, Maniakkide Tänav, Kadri Pettai, Meelis Kraft, Mann Loper, Heinrich Weinberg, Mehis Pihla, Luule Lille, Jana Raidma, Kadri Umbleja, Laura Loolaid, Andrei Samoldin, Timo Talvik, Marek Liinev, Mairi Laurik, Kristi Reisel, Karri Tiigisoon, Seio Saks, Piret Jaaks, Tuuli Tolmov, Leila Tael, Piret Frey ja nii edasi, ja nii edasi.
Sügav kummardus kõigile jutuvõistlustel osalenutele.
