Kes pole just viimast kümmet aastat kosmoselaeval kunstlikus koomas veetnud, on kirjanik Andy Weirist ja tema raamatutest “Marslane” (2011) ja “Ave Maria” (2021) arvatavasti vähemalt kuulnud. Mõlemad kuuluvad moodsa ulme tippteoste sekka ja lahterduvad tõsiteaduslikuks ulmeks. “Marslasest” tegi 2015. aastal Ridley Scott filmi Matt Damoniga peaosas, mis osutus igati teenitult hitiks. Kas “Ave Marial” ka sama hästi läheb?
“Ave Maria” ja “Marslase” vahele võib tõmmata selgeid paralleele. Mõlemas loos on peategelane võõrasse keskkonda üksi jäänud ja peab kasutama oma nutti ja teadmisi, et pidevalt tema teele kerkivaid probleeme lahendada. “Ave Maria” räägib sellest, kuidas Ryan Gosling ärkab üksinda kosmoselaeval ja ei mäleta, kuidas kurat ta sinna sattus. Mehel on muidugi “Barbie”-filmi võtted selja taga, nii et mälukaotus on mõistetav. Natuke ringi vaadates nuputab tema tegelane Grace välja, et ta ei ole enam Kansases, ja mälu värskendavate flashbackide abil taipab ta, et tal on käsil selline väiksemat sorti missioon – nimelt peab ta päästma Päikese. Ei, tuumapommi sinnalennutamisest seekord ei piisa.
“Ave Maria” taolisse filmi sobivat peaosalist ei ole kerge leida. Üks näitleja peab välja mängima nii teadlase kui inseneri kui kangelase, ja olema sealjuures küllalt karismaatiline, et me teda kaks ja pool tundi ekraanil välja kannatame. Ryan Gosling saab kõige sellega hästi hakkama. Teda on vahel nimetatud tuimaks tükiks, aga see tuleb vist teatud rollidest, mida ta mänginud on. “Ave Marias” ta suisa nõretab karismast, tunneb end ebakindla Grace’i rollis kindlalt ja paistab nautivat, mida ta teeb – pole ka imestada, kuna produtsendina ajas ta ilmselt kogu projekti sihiga, et ta ise mängib ka. Lisaks ei ole talle uus ei ulme (“Blade Runner 2049”) ega kosmonaudiskafander (“First Man”).
“Marslane” oli “Ave Mariast” mitmes mõttes maalähedasem film, oht peategelasele oli vahetum ja vastukaaluks oli peategelane ellujäämiseks vajalike oskuste ning omadustega ideaalselt varustatud. Siin on oht kaugem ja abstraktsem ning aeg ei torgi nii tagant, aga kaalul on see-eest palju rohkem kui elu. Grace ei ole sama kui Marsile lõksu jäänud väljaõppinud astronaut ja insener Watney, vaid lihtne kooliõpetaja. Tema olukord on nii absurdne, et igaühel meist tema asemel oleks vist kaks valikut – hakata võtma asja huumoriga või aru kaotada. Grace valib esimese. Ta ei tegele ärkamisest uinumiseni vaid oma missiooni ja ellujäämisega, vaid võtab aega ka iseendale ja seeläbi vaatajale – ta mõjub inimesena.
“Ave Maria” on filmitud läbi tuntava huumoriprisma, aga huumor ei muuda seda kerglaseks, vaid annab positiivse tooni, mis defineerib kogu filmi. Mina võtan filmitegijate ees kiivri maha – nalja õige doseerimine ei ole kerge töö. Filmi lavastas minu jaoks võõras duo, Phil Lord ja Christopher Miller, kel hõlma all olevaist asjadest on võibolla tuntuimad animatsioonid “Lego film” ja “Ämblikmees: Uus universum”. Duo paistab olevat peaasjalikult komöödiakallakuga, ja seda on ka “Ave Marias” tunda – aga nagu öeldud, siis heas mõttes. Ja me oleme vist kõik tänulikud, et selle filmi kallale ei lastud Ridley Scotti, kes on lavastajana end täiesti maha mänginud ja kellele “Marslane” jäigi vist viimaseks heaks filmiks.
“Ave Maria” suurima hädana ei taha algmaterjal filmi sisse ära mahtuda, ehkki kestust on kaks ja pool tundi. Film ei ole raamat ja mõned asjad võtavad siin suurema, mõned väiksema osa. Peategelane, tema reageeringud toimuvale, interaktsioonid teiste tegelastega – paljud neist asjadest oleks raamatus võibolla lahendatud mõne reaga, siin aga kulub terve stseen. Mis veel, film toimub kosmoses ja vajab seetõttu visuaalset vaatemängu, mida kosmosefilmilt ikka eeldatakse – kaalutusstseene, kosmosekõnni stseene, isegi kohustuslik psühhedeelne stseen on olemas. Kõik on üsna lakooniliselt tehtud, aga aega võtavad ikka.
Ühesõnaga pidid lavastajad hakkama valima, mille arvelt kokku hoida, ja nad valisid sellesama Jules Verne’iliku probleemide lahendamise (nn “kompetentsusporno”), mis “Marslase” köitvaks muutis ja mis ka “Ave Maria” raamatus tähtsal kohal on. Osa sääraseid stseene raamatust filmi ei jõuagi ja need, mis jõuavad, lahendatakse kiirelt, peaaegu triviaalselt, möödaminnes. Peab ütlema, et see oli lavastajate poolt päris julge valik – ju nad uskusid, et ülejäänud osa filmist on piisavalt tugev. Mina oleks rõhuasetuse heebleid teisiti nihutanud, sest mulle mõjub film nii veidi fragmentaarselt (aga siiski ainult veidi!). Need, kes raamatut lugenud ei ole, ei kurda võibolla millegi üle.
Kärbetest hoolimata liigub film, eriti selle esimene pool, pöörases tempos. Seegi olevat nende lavastajate üks kaubamärk. Tundub, et nad tahtsid võimalikult ruttu jõuda Grace’i ja Rocky tegelaste kohtumiseni, et Ryan Gosling end kosmoses nii üksi ei tunneks, ja keskenduda tegelastevahelisele interaktsioonile. Tuleb möönda, et Grace’i ja hüperaktiivse Rocky suhtlus ja koostöö on tehtud hästi, see on südamlik, humoorikas, nauditav, meeldejääv. Võiks ju kritiseerida, et Grace’il käib tundmatuga kohtumine ja leppimine kuidagi kergelt, aga las olla, nende buddy-komöödiat on tore vaadata.
Tuled kinno, istud maha, ja ühel hetkel ongi film läbi ning kaks ja pool tundi justkui musta auku kadunud. Mina oleks julgelt “Ave Maria” kinoversiooni kolmetunniseks teinud ja ma ei usu, et publik oleks haigutama hakanud, kui Grace oleks probleeme kauem nuputanud. Kui mingi “Avatar” võib üle kolme tunni kesta ja ikka rahvale meeldida, siis nii kvaliteetsel algmaterjalil põhinev teos suudaks seda kohe kindlasti. Loodame, et millalgi tuleb välja Director’s Cut, mis annab filmi, mida me tõeliselt väärisime.
Aga isegi praegune variant on väga nauditav, nii et kinotee tasub jalge alla võtta. Häid kosmosefilme on viimasel paaril aastakümnel tehtud mitmeid, aga “Ave Maria” pakub midagi haruldasemat: positiivset, ängivaba kulgemist ja vankumatut usku inimesse ning tulevikku. Inimkond on ohus, aga me saame hakkama, ja ohvrid, mida me toome peame, ei pruugigi lõpuks olla nii suured, kui me algul kartsime. “Ave Maria” on tugev suts optimismi, mida me praegusel masendaval ajastul minu meelest kõik vajame.
PS: Kes tahab arvuti tagant lahkumata kohe kätte saada väikest doosi Andy Weiri loomingut, võib vaadata Kurzgesagti poolt tehtud animatsiooni tema lühijutust “Muna”.
