Greenland poster.jpeg

See film loob tegelikult selles mõttes huvitava vastuolu, et kui ma olin lõpetanud Ats Milleri eelmise kuu Kreatori-arvustuste lugemise, siis panin filmi käima. Milleri arvustuse arvustuseks oli mul endal see mõte idanema hakanud, et ulmekirjanduse lugejad ja kriitikud peaksid ehk lahti laskma suurest uute ideede vaimustusest. Uued ideed ei saa või ei tohiks olla eesmärk omaette, kui ulmet on umbes sajandi jooksul nagu leiba küpsetatud üle kogu planeedi ning väga raske on leida isegi olemasolevatele kulunud ideedele mingit uut vaatenurka, rääkimata siis täiesti uutest ideedest.

Kui oled millegi enda arvates targa ja loomingulisega hakkama saanud duši all ideekorjega tegeledes, siis veidike netis otsimist ja tihtipeale selgub, et erinevas võtmes on seda ideed kümneid, kui mitte sadu kordi läbi hekseldatud. Seepeale tuleks see idee aga justkui kas maha matta või sahtlisse kirjutada, sest päris paljud lugejad võtavad üksnes selle peale eitava hoiaku, et tegu pole millegi põhjapanevalt uuega. Kui ulme kriitikas tõstetaks aga fookusesse pigem protsess ja teekond, kui puänt ja lõplik sihtkoht, siis ma arvan, et sellest tõuseks oluline kasu kõigile.

Esiteks julgeks inimesed seepeale rohkem kirjutada ja teiseks lõpetaksid ka väiksema lugemusega või algajamad kirjanikud selle lõputu puändijahtimise. Ehk jääks siis pidamata vestlused stiilis: “Tähendab, faili avades on aru saada, et sa oled selle meile täiesti toorelt teele pannud, kirjavead on sees ja esimene lause on juba väga kohmakas …”

“Nojaa, aga ma olen lõpuga nii rahul, vaata, see algus polegi oluline, millise võimsa lõpu ma kirjutasin! Ei tule pähe, et seda oleks varem kasutatud!”

“Tähendab, lõpp on sama kohmakas sul praegu kui algus ning isegi minu üsna napi ulmelugemuse pealt tuleb mul pähe kolm romaani ja paarkümmend lühijuttu, mis on samal või enam-vähem samal teemal. Kui sa tahad selle looga mingit tulemust saavutada, siis tuleks seda just maksimaalselt viimistleda.”

“Kustutan faili ära siis üldse?”

“Ei, miks? Lihtsalt loe tekst paar korda üle, viimistle, kirjuta paar korda ümber, lase paar päeva või nädalat pärast valmiskirjutamist settida, loe uuesti ning siis vaata edasi. Loos peavad kõik asjad head olema, mitte ainult lõpp. Sul on praegu üsna tahe mustand, mitte jutt.”

“No ma ei tea … ”

Milleril oli päris mitme loo juures kriitikaks, et uudsust ja löövat lõpplahendust ei olnud, aga ma väidaks tegelikult, et alati ei peagi olema. Ei saagi olla. Ja ehk ei peagi olema: kui inimene ikka tahab kirjutada juttu tulnukate rünnakust Maale, siis kui palju üdini originaalseid lähenemisi seal ikka leiutada saaks? Kunagi ja kuskil tuleb ikka piir ette ja tuleb hakata tallama juba vanu ja tuttavaid radu mööda. Iseasi, et selline kriitika jääb praegu küll väga hambutuks, sest Miller arvustas Kreatorit, mis pidigi olema erakorraliselt pöörane ja loominguline-lööminguline, mitte lihtsalt niisama. Aga mina mõtlen just, et niisama. Kreatoriväliselt. Ma naudin tihtipeale teksti kulgu ja autori stiili rohkem kui midagi muud, kuigi muidugi on uudsed lähenemisnurgad ka alati põnevad.

Olles tükk aega sedasorti mõtteid mõlgutanud ja ennast isegi veidi üles kütnud sel teemal, siis sättisin end “Greenlandi” vaatama ja vaatasin täpselt järele, et film oli kestnud seitse ja pool minutit, kui ma seda sulgeda tahtsin kui lootusetut juhtumit. Järgmine kord tahtsin seda sulgeda viieteistkümnendal minutil, aga otsustasin seejärel ikkagi lõpuni vaadata. Ega neid uusi filme ka väga palju peale ei tule ning maailmalõpufilmid on, mis seal salata, ühed mu lemmikud. Selline guilty pleasure, umbes nagu Annekese šokolaad või saabaste ostmine …

Greenland poster.jpeg

Kui nüüd aus olla, siis tegelikult ütleb ju see poster ise juba kõik ära.

Ehk siis pean oma kriitika kriitikat veidi parandama: see, et alati ei pea olema jalustrabavalt uudne, ei tähenda, et peaks pea ees hüppama kõige kulunumatesse, auklikematesse ämbritesse ja arvama, et nende kolinast piisab sümfooniaks. Kirjutaja peab ikka teadma mida ja miks ta kirjutab ning tundma veidi seda ainest, mida ta käsitleda mõtleb. Kas või selleks, et olla teadlik nendest kõige kulunumatest võtetest ja siis ise otsustada, et kuidas ta asja lahendab. Aga kõigepealt veidi filmist endast.

Sisu annab üsna lühidalt kokku võtta: John Garrity (Gerald Butler) on insener, kes asutab ennast vaikselt tööpäeva lõpus kodu poole sõitma. Autoraadios räägivad saatejuhid Maale lähenevast komeedist, kildudeks purunenud komeet peaks Maast üsna lähedalt mööda lendama. Mõned killud läbivad ripsamisi atmosfääri ja üks veidi suurem peaks kuskile Bahama kanti ookeani kukkuma. Pole vaja muretseda!

Kodu on Garrityl muljetavaldav mitmekorruseline häärber, aga kiiresti selgub, et see polegi enam õieti tema kodu: nad on abikaasaga lahku läinud. See oli see esimene koht, kust ma tahtsin filmi kinni panna. Ehk siis esimene suur maailmalõpufilmide klišee: mees, müts peos, seisab oma kauni eksnaise (Morena Baccarin) ees ja püüab tollele meeldida, südantsoojendavad kaadrid sellest, kuidas tegu on suurepärase isaga. Eksnaine on muidugi üsna mittemidagiütlev ja veidi vastik ka, isa teeb pojaga koduseid ülesandeid, naine aeleb veiniga diivanil. Päise päeva ajal! Mitte, et see minu arvamus oleks, aga sellele arvamusele sundis film mind vägisi astuma, sest vähemalt esialgu tundus see eksnaise tegelaskuju sihilikult halba valgusesse pandud. Miks, ei tea. Muidugi nad pole lahutatud, vaid kuidas see moodne termin ongi – separated.

Ja siis me näeme lõpuks, et pojal on insuliinipump kõhu peal. See oli see teine koht, kus ma tahtsin filmi kinni panna. Ma juba aimasin, mis tulema hakkab.

Poodi veini ja hotdogisaiakesi ostma sõitnud Garrity saab aga ehmatava SMS-i ja robotkõne: olete valitud varjendisse pääsejate sekka koos oma perega, palun pakkige iga pereliikme kohta üks kott ja sõitke kohe … Garrity ei oska sellest midagi arvata, pakib oma veini, hotdogisaiad ning mahlajoogid autosse ja sõidab tagasi koju, kus peaks mingi väike pidu toimuma. Naabrid on juba kenasti teleka ette kogunenud, et nautida meeleolukaid kaadreid komeedi möödumisest ja juppide atmosfääris põlemisest, Garrity ei tea ikka veel, mida teha.

Seejärel pühib ilma liigsete tseremoniaalsusteta üsna suur komeedijupp Tampa linna maapinnalt ja kõigil hakkab ühtaegu väga kiire, sest šokeeritud uudisteankrud räägivad, et see oli alles eelmäng ning tegelikult ei liigugi komeet Maast mööda, vaid ...

Ülejäänud filmi ei olegi erilist mõtet väga detailselt kokku võtta, kes on näinud maailmalõpufilme ennegi, see on ka seda filmi näinud, mitte ühtegi originaalset stseeni ega dialoogijuppi ei suutnud ma tuvastada, aga samas ma pean tunnistama, et mõnedki kiirema tegevusega kohad võivad üsna nauditavad olla inimestele, kelle jaoks see on esimene maailmalõpufilm, mida nad näevad, või kes pole sellest žanrist nii küllastunud. Samuti võib järgmised lõigud kuni sõnani “lõputriitrid” vahele jätta, räägin lõpu kenasti lahti nüüd.

Lõpuks selgubki, et diabeetikust väike poiss ei pääse siiski varjendisse viivale lennukile. Kroonilistele haigetele maailma lõpus kohta ei ole. Nibin-nabin jõutakse kõiki ohte vältides siiski ühele teisele lennukile ning põrutataksegi ühe varjendi poole (neid on maailmas kümneid ja kümneid, aga piiratud arvule inimestele muidugi). Gröönimaal asuvasse varjendisse jõutakse ka kuidagi kohale ning sõna otseses mõttes viimasel hetkel saadakse ka lennukis olnud seltskonnaga ohutusse kohta maa all: perekond Garrity tormab uksest sisse teadmisega, et kõige suurema komeedikilluga tabamuse saamiseni on minut-kaks.

Kõmm. Elu hävib. Suurem osa elust. Mitte ainult inimkond, vaid ka suurem osa loodusest. See pole siin naljamäng nagu Tunguskas oli, ei, see on “planeeditapja”.

Kaunid kaadrid väändunud ja põlenud Eiffeli tornist, söestunud Sydney ooperimajast jne, rusudesse langenud maailm, lohutu ja hall.

Mõned kuud hiljem on tuhk atmosfäärist suuremalt jaolt kadunud ning täiusliku meigi ja ilmselt küllusliku küna ääres olnud peategelased astuvad varjendi uksest välja ning vaatavad õhku ahmides ennast ümbritsevat söestunud Gröönimaad.

Aga hei! Kõik pole kadunud, sest kuskil taamal siristab mingi linnuke. Ja vaikselt taastub ka raadioside – siin Helsinki, kas kuulete?

Lõputiitrid.

Mõtlesin tükk aega, et kas ma üldse kirjutan sellest midagi – maailmalõpufilmide austajatele oleks kindlasti hoiatust vaja, et kui ajaga kitsas, siis pigem mitte, see on ikka väga kulunud film. Ja pöördudes tagasi alguse poole: kulunud film ka selles mõttes, et siin ei saa isegi protsessi nautida. Tuleb tunnistada, et suur osa selliste filmide võlust tuleb ikka sellest, et ruigad mõnust ja püherdad selles "aga kriitilises olukorras on inimene inimesele hunt!"-filosoofias. Vägivald, ängistus, ahastus, hirm, ühiskonna lagunemine. Kui seda nauditavalt näidata või kirjutada, siis polegi see enam väga oluline, et uudsust napib. Sellise žanri sõltlastele on doos veeni süstitud ja sellest piisab.

Seega, film ise on nagu ta on. Küll aga tabasin, et seda annaks paaris kohas tuua näitlikuks õppetunniks, et kuidas mitte teha. Minu arvates. Rangelt ainult minu arvates, kusjuures see arvamus võib tulevikus muutuda.

Kui ma alguses mainisin, et asjad ei pea olema põhjapanevalt uued, siis muidugi ei pidanud ma selle all silmas seda, et nauditava narratiivi loomiseks piisab, kui lihtsalt tuima mehhaanilisusega teha seda, mida teised enne sind teinud on. Iseenesest oleks see film võinud olla täiesti üle keskmise hea:  Gerard Butler ja Morena Baccarin on kindlasti võimelised vägagi heaks näitlejatööks, lihtsalt neile ette antud stsenaarium ei võtnud mitte ainsatki riski ega pidanud vajalikuks mitte ühtegi hetke asja ülelugemisele ja viimistlemisele vaeva näha.

Kui valida oma loosse niivõrd kulunud asi nagu “mees päästab oma last ja eksnaist” siis sel peab olema mingi väga mõjuv põhjus. See peab mängima loos mingisugust väga selgesti arusaadavat rolli ning see peab olema kas möödapääsmatu või siis tahtlik soov kirjutada see kuidagi niimoodi lahti, et lugeja (või vaataja, aga kuna ulmefilmide väntamiseni on meil Eestis pikk tee minna, siis vast ikka lugeja) saab aru miks sa selle valiku tegid.

Siinkohal tulebki muidugi mängu lugemus ja see, mida suurema lugemusega ulmefännid ehk veidi algajamatele kirjanikele ette heidavad – zombijuttu kirjutama asuv inimene ei pruugi üldse teadlik olla sellest, et tema valitud tegelaskujud või toimuvad sündmused on tegelikult viiskümmend viis korda viimase viie aasta jooksul täpselt selliselt lahti kirjutatud ning et ta ei muuda seda vormi kuidagi ega mõtesta seda kuidagi teistmoodi, põnevamalt, realistlikumalt lahti, vaid tallab sedasama vana kulunud rada edasi päikeseloojangu poole. Jah, kui see on tehtud väga nauditavas keeles ja suurepärase stiiliga, siis polegi hullu, aga tihtipeale ei ole sedagi rõõmu. Ning jah, keegi ei saa olla väravavaht sellele kuidas ja mida kirjutada, täiesti piisab ka sellest, et “Kirjutasin, sest tahtsin, sa ei pea seda lugema.”

See oleks, nagu Miikael Jekimov ilmselt ütleks, aus.

Aga “Greenlandi” näitel ei teeninud selline peredünaamika absoluutselt mitte mingisugust rolli, seda väga kulunud troopi ei arendatud kuidagi edasi ega õõnestatud ka eriti kuidagi. Natuke siiski – paljudes sellistes filmides on eksnaisel juba uus mees, mingisugune täielik douche, kelle zombid esimesena ära söövad ja kellelgi pole sellest kahju. Tuleb väikesed võidud kokku lugeda! Antud juhul oleks võinud selle eksnaise üldse stsenaariumist välja kirjutada ja see oleks palju värskem olnud ning ka asja kompaktsemaks teinud. Aga nagu Joel Jans ütles, kui ma seda teemat temaga arutasin, siis selleks, et troope ülepea ära tunda, rääkimata siis nendega juba mängimisest ja nende teadlikust manipuleerimisest, tuleb neid tunda. Selle jaoks on vaja tausta – lugemust või filmide vaatamist. 

Teine punkt, millel peatuks, on see, et kui anda mõnele tegelasele puue, haigus või nõrkus, siis sellel puudel peaks olema samamoodi väga selge roll filmis. Antud juhul oli väike poiss diabeetik ning filmi jooksul selgub, et see oli süsteemirike, et Garrityd varjendisse kutsuti: selliste haigustega inimesi sinna lihtsalt üldielt ei kutsutud. Täiesti arusaadavatel põhjustel, muide. Selline see elu ongi ning see oleks olnud suurepärane koht vaatajatele midagi uudset pakkuda. Haiguse tõttu jäävad tegelased oma esimesest lennukist maha ja seiklevad pool filmi ringi, et uuele jõuda. Nii et oleks ebaaus öelda, et sel polnud selget rolli (süžee sõltus sellest siiski üsna palju), aga sellel polnud mingeid tagajärgi. See ei allunud päriselu reeglitele.

Haiged või puuetega lapsed on samuti üsna kulunud võte sedasorti kirjanduses ja filmides, nende eesmärk on selgesti mõistetav: peategelaste teele veeretab see üsna mitmeid uusi raskuseid ning annab võimaluse ka mitmeteks moraalseteks valikuteks, lisaks vanema rolli analüüsimine sellises situatsioonis. Kena ja arusaadav, aga nagu ma ütlesin, siis see kõik ei allunud maailma ja universumi reeglitele: väike diabeetikust Nathan Garrity ei oleks saanud kuidagi ellu jääda.

Insuliinil on nimelt üsna piiratud kehtivusaeg ka külmkapis säilitades ning seda pole kuigi kerge toota. See pole mingi väga hämar ega haruldane teadmine, diabeet on päris levinud haigus, mida lastele või noortele maailmalõpu-narratiivides antakse, just sel põhjusel. Üsna kindlasti puudub selle tootmisvõimekus mingites maa-alustes varjendites, igasuguse kahtluse selles osas pühib minema juba filmi alguse poole lettilöödud teadmine, et kroonilisi haigeid varjenditesse ei lasta. Nii kurb kui see ka pole, sest see on ressursi raiskamine.

Kui ka väikese Nathani insuliinivarud oleksid pidanud vastu varjendist väljumiseni, siis ta sureks ikka, sest käputäis ellujäänuid ei suuda ikka ärapõlenud tühermaal insuliini toota ühe poisikese tarbeks. Maailm lihtsalt ei tööta niimoodi. Ehk siis paika tuleks panna oma maailmas mingid reeglid ning seejärel neist kinni pidada. Kütus aegub üsna kiiresti, Mad Max ei ole võimalik. See on ilus fantaasia - ning ilusa fantaasia nimel võibki faktid ohvriks tuua, see on täiesti okei. Aga siiski üksnes fantaasia. Ehk siis kui kirjutada oma loosse suhkruhaige poisike, kes vajab insuliini, ning lõpetada see lugu sellega, et varjendist väljub põlenud maale käputäis ellujäänuid, siis järgmine stseen peaks olema see, et ellujääjad kaevavad väikest hauda ning asetavad sinna linasse mässitud kehakese … Reeglid kehtivad kõigile ning uus maailm toob uue reaalsuse, oleks sellise asja moraal. Tunne rõõmu sellest, mis sul on, sest suhkruhaiged saavad elurõõme nautida alles viimased sada aastat, natuke vähem. Üks pirakas kivike taevast ja kõik see on kadunud ja tuleb uuesti nullist alustada. Operatsioonid ilma tuimestuseta, elu ilma antibiootikumideta, rusudeks vajunud tsivilisatsiooni varemetel pole lihtne elada. Carpe diem! Memento mori! Ja nõnda edasi.

Teine variant oleks muidugi näidata, et veidrus või puue võib mõnes situatsioonis kasuks tulla. Meenutame stseeni filmist “The Signs”, kus väike astmaatikust tüdruk sai paanikahoo, kui deemontulnukas ta oma haardesse võttis ning kuna ta ei hinganud, siis ei jõudnud ka mingisugune aerosool-mürk, mida deemontulnukas pritsis, tema kopsudesse. Või meenutame “Trifiidide päeva” või José Saramago romaani “Blindness”, mõlemas said pimedad märksa paremini hakkama kui endised nägijad, sest nemad olid sellise olukorraga harjunud. Aga lihtsalt, et “Suhkruhaigus ja maailmalõpp? Häh, me oleme peategelased, meid sellised asjad ei mõjuta!” ajab enamikel lugejatest lihtsalt silmad pahupidi kolba sisse peitu.

Eks selliseid kohti ja nõrkuseid oli filmis veel, aga need olid kaks, mis enim silma torkasid.

Kas ma soovitan filmi vaadata? Žanri austajatel ja inimestel, kes on sedasorti asju küllastumuseni vaadanud – ei. Ma eeldan, et enamik inimesi elavad sarnast elu nagu mina, et tööpäeva, hobide, magamise ja koduse elu kõrvalt on meelelahutusele loetud tunnid. Oma aega tuleks väärtustada ja mina vaatasin selle ära, et teie ei peaks. Teised võivad ju proovida, saab paar tundi jälle surmale lähemale veeretatud ning mõned stseenid olid visuaalselt üsna nauditavad, aga neid oli filmi peale kokku umbes paar minutit. See on muidugi maitse asi, täiesti subjektiivne.

Lõpuks märgin, et mulle tundub natuke veider, et selline film tehtud sai. Pandeemia ajal peaks olema üsna keeruline näitlejaid ja toetavat meeskonda ohutult ühte kohta kokku saada, kinod on väga valivad selles osas, et mida nad praegu üldse kavadesse võtavad. Filmide linastusi lükatakse kogu aeg edasi, näiteks kauaoodatud "Dune" lükkus vist üldse pea aasta edasi. Nii et milleks ja kellele siis selline film nüüd järsku? Samas, see on IMDB andmetel teeninud ligi 38 miljonit dollarit, seejuures eelarve oli 35 miljonit dollarit. Ka reklaamile ja muule kulub miljoneid, aga väga suurde kahjumisse see film ei jää.

Millegipärast usun siiski, et kasumisse jäämine oli lihtsalt paari mõtestatud valiku taga kinni.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0655)