Suur osa ulmikuid naudivad B-kategooria filme, seega mis saaks olla parem 51% kodumaist päritolu segapuntrast, kuhu valatakse kokku tumedanahaline kääbus, narkar-Jeesus, viirus-Stalin, diktaator-Batman, lo-fi küberreaalsus, kung-fu, törts erootikat, kärbesmutandid, Teletorn ja lõpetuseks natuke eksistentstlikku õõva?

Seega, millest räägib „Jeesus juhatab sind kiirteele”? See on lugu 2035. aastal Tallinna megalinnas elava CIA agendi D.T. Gagano aina suurenevast lõhest tema elu ja unistuste vahel. Ühelt poolt on tal armastav naine ja unistus mererannas inimesi pitsaga õnnelikuks teha. Teiselt poolt on ta hinnatud agent, kes peab peatama Stalini, kes on ennast Psühhoblokki sisse häkkinud ja tahab enda kätte saada CIA ülisalajases laboris sünteesitud „löga”. Gagano lubab endale, et see missioon jääb talle viimaseks, et kohe järgmisel hommikul annab ta sisse lahkumisavalduse ning täidab lubaduse oma kallima ees, ning nad saavad lõpuks ometi siit jälgist linnast põgeneda ja täita oma unistused rohelisest pitsabussikesest mererannas. Muidugi ei ole see aga tavaline PÖFFi film, kus järgmises kaadris kohvreid pakitakse ning ülejäänud film kulgebki sünkmornis mererannas pitsat vorpides ja ennast, armastuse sädet ning elu mõtet leides. Vapper Gagano langeb riukaliku Stalini küüsi ning tema küberhing saadetakse Beeta-Etioopiasse, samal ajal kui tema koomas lihakeha jääb CIA staapi vedelema. Kas agent Palmer Eldritch on nii James Bond, kui ta olla tahaks, või on ta tavaline tõbras? Kelle käske täidab komandant Rebane? Kuhu juhatab Gaganot nimitegelane Jeesus, keda mängib režissööri vend, Guillermo Llansó? Kas Gagano jõuab kunagi veel tagasi oma kurvika Malini embusesse?

Filmi tugevaimaks küljeks on kindlasti, et režissöör on kogu filmi võtnud täpselt nii tõsiselt, kui on vaja. Me kõik oleme näinud B-kategooria filme, kus treiler on parem kui film ise, sest kõik naljad laoti pooleteistminutilisse treilerisse, ning kui sellest poolteist tundi filmi välja venitada, siis tulemuseks on veniv kört, mille seest tuleb põnevamat sisu luubiga otsida. Või vastupidi, tahetakse igal võimalusel nii hullusti diipi panna, kui veel vähegi võimalik on. Ühte kaadrisse pisaratega draamat, teises raputab keegi jõuetult rusikat rõhujate vastu ja kolmandas õilis eneseohverdus. „Jeesus juhatab sind kiirteele” on suutnud selle B-filmide miinivälja edukalt läbida, jäädes siiski kõige ehedamaks B-filmiks kõikide sellele omaste vimkade, kohatise ülenäitlemise ning teadlikult sisseehitatud aukudega.

Tegevuskohti oli filmis hulgi – osa filmist on üles võetud Hispaanias, osa Etioopias, osa Suurbritannias, osa Lätis ning üle poole siinsamas Eestis. Äratuntavaid kohti oli päris ohtralt, samuti tekitas tahtmist NSVL aegseid ehitisi avastama minna, enne kui need buldooseritega maha lükatakse ning küprokist kortermajad asemele ehitatakse. City Plaza katuselt kiiratav hiidreklaam tekitas toreda „Blade Runneri”- efekti ning tekitas lootusi, et äkki saame varsti ka küberpungis elamise ägedaid osi näha. Samuti on vist raske leida ägedamat kohta, kui seda on Kultuurikatel, mis nõretab industriaalsusest. Eesti näitlejatest on kõrvalpeaosas Gerda-Anette Allikas, teistes osades Lauri Lagle, Taavi Eelmaa, Rene Köster ja Jaanika Arum.

Aga! Kõige mitte-B-filmilikum on filmi lõpptulemus. Siis, kui (epilepsiahoiatust vajavad) lõputiitrid läbi said, jäi püsima tunne, et sai head filmi vaadatud. Absurdset ja kaootilist, kuid tõsiselt head. Vaatamata kogu sellele absurdile oli filmi ära mahtunud hea kogus mõttekohti, ilma et need oleks läinud diiplemiseks. Miguel Llansó oli välja toonud murekohtasid ning isegi suutnud parajalt õõva tekitada, ilma et tekkinuks tunnet, et ta oleks neid vaatajale vägisi kurgust alla surunud ja sealjuures võidurõõmsalt keksinud. Eks see ole põhjuseks, miks nüüdseks on filmi näidatud juba ligi neljakümnel rahvusvahelisel festivalil ning see on saanud kuus auhinda, nende hulgas parima filmi auhind Film Maudit 2.0 festivalilt, parima kunstnikutöö preemia Neuchateli rahvusvaheliselt fantaasiafilmide festivalilt ning publikulemmiku tiitli Fantasia ja Alcine’i festivalidelt.

Filmile järgnes ka küsimuste-vastuste paneel. Seal sai ära mainitud, et filmi vändati kokku 3 aastat ning eelarve jõudis lõpuks poole miljoni euroni. Ja kui filmi eriefektid tundusid head, siis neid aitas teha Paddy Eason, kes on eriefekte teinud tohutule hulgale piiramatu eelarvega suurfilmidele. Samuti räägiti, miks on filmi alguses küberruum stop-motionis tehtud ning hiljem mitte. Praktiline põhjus – 2 päeva tehti stop-motionit ning kui selle tulemuseks oli 1 minut filmi, siis oleks film kinolinadele jõudnud alles 2030. aastal. Samuti ei tahetud minna seda pettuse teed, et filmitakse tavapäraselt ja siis lõigutakse kaadreid välja, et stop-motioni efekt saada. Lisaks on kogu film üles võetud tummfilmina ning lõplik lõige olevat olnud ilma igasuguse helita. Kogu dialoog ja efektid on hiljem juurde monteeritud, mis lisab tubli annuse B-kategooriat. Väidetavalt ei oskavat peaosas olev Daniel Tadesse sõnagi inglise keelt...

Film jõuab pärast PÖFFi ka laiatarbekinodesse üle Eesti ning allakirjutanu soovitab seda kindlasti vaatama minna. Treiler ka.



Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1093)