Mida arvaksid sa 79.aastasest mehest, kes väidab, et tema koduaeda kukkus UFO, mis hävitas ta lillepeenra ja lindude joogikausi. Suure tõenäosusega arvaksid sa, et tema mõistusega pole kõik enam päris korras. Meie loo peategelane Milton leiab end täpselt selles olukorras, mis paneb nii inimesi tema kogukonnas kui ka pereliikmeid tema pärast muretsema. Milton teab ka ise, et tema mõistusega pole enam kõik päris korras, kuigi ei taha seda väga tunnistada. Samuti teab ta kindlalt, et UFO hävitas ta lillepeena – eriti, kuna sealt väljunud tulnukas vaatab nüüd tema elutoas televiisorit. Jules – sellest saab ühel hetkel tulnuka nimi – ei räägi, kuid on kohal ning aitab oma kohalolu ja kuulamisoskusega Miltonil tunnistada endale asju, mida ta varem pole suutnud. Sama juhtub ka tema paari pensionärist kogukonnaliikmega – neist saab peagi omamoodi salajane sõprusringkond tulnuka aitamiseks.

Aastaid tagasi arutlesin ma Maniakkide Tänavaga, kuidas ulmes on liiga vähe vanureid – miks ei võiks meil olla Astraal Asta, kes lendab avakosmoses, otsides seebiseriaali viimast osa. Siin vanurid ei rända kosmoses, kuid on sellegipoolest ulmeka põhifookuses. Jules on kui peegel, kes aitab neil ja meil näha nende elu – tunnistada asju, mida nad pole varem suutnud tunnistada. Tulnuka olemasolu ei muuda filmi mitte ootuspäraselt ulmelisemaks, vaid nimme inimlikumaks. Tõsised teemad nagu surm, vananemine, üksindus ja dementsus on kõrvuti koomiliste olukordadega, mis panevad valjult naerma. Naerule järgneb taaskord aga südamepitsitus.

Hoolimata tulnukast ja kosmoselaevast on „Jules“ ülimalt inimlik, naljakas, südamlik ja ainulaadne film, mis läheneb ülekasutatud tulnuka-troobile oma nurga alt. Märulit peaaegu nagu polekski, kuid see ei tähenda, et film oleks igav. Nagu üks netikommentaar selle filmi kohta ütles: „Robin Williams oleks selle üle uhke“ Ma pean täielikult nõustuma.