Alustuseks tahan ma öelda, et mul on väga hea meel, et meie kinodesse on hakanud tulema ka muid filme peale Hollywoodi omade. Tee, mis sa teed, vene ängi Ameerika filmidest ei leia.
Kui nüüd „Puhtandi” juurde tulla, siis mulle film meeldis. Oli madinat, oli müdinat, oli suuri tundeid. Oma osa andis kindlasti ka see, et samanimelise raamatu, mille põhjal film valmiski, lugemisest oli möödas omajagu aega ja ega enam paljut ei mäletanudki. Pärast filmi vaatamist lugesin ka raamatu meeldetuletuseks uuesti läbi. Raamat on laialivalguvam, naistegelasi on rohkem, samas film on kompaktsem, konsentreeritum variant raamatust – ega teistmoodi ei saakski, kui tahta panna 360-leheküljeline raamat vähem kui kahetunnisesse filmi.


Visuaalselt oli film vägagi suurepärane, minu üheks kindlaks lemmikuks olid „matrjoškad” - neid raamatus ei olnud, aga efektsust annavad nad kõvasti juurde. Kõik, mida raamatus ei olnud, kuid filmis olid – kaelas kantavad ämblikud ja tekkivad nahaprobleemid, mis tulevad liigsest kaugusest oma tornist – olid juurde pandud selleks, et oleks, mida vaadata. Mõtlesin filmi vaadates korduvalt, et ei tea, kas raamatu autor oli ka stsenaariumi kirjutamise juures asjaline, sest visuaal mõjus minu jaoks sedavõrd hästi. Internetist otsides ma sellele küsimusele vastust ei saanud (mu vene keele oskus on selle jaoks on natuke liiga nadi), aga raamatu autor Sergei Lukjanenko peaks vilksatama ka ise filmis, täpsemalt reisijana metroos.


Kui nüüd visuaalselt poolelt sisulise poole peale vaadata, siis raamatus olnud mitmest naistegelasest oli tehtud üks – tema armastatu, kellega tal ei lubatud enam koos olla, kuid ometi ristusid nende teed alatihti, mis oli peategelane Kirillile otsekui soola raputamine haavale. See armastus oligi üks kandvaid liine filmis – kõik, mida Kirill tegi, tegi ta armastuse pärast.
Üks suuremaid erinevusi raamatu ja filmi vahel on Vassilissa maa. Raamatus on see Nirvaana – rohi on roheline, taevas sinine, probleeme pole ja kõik on juba ainuüksi õhu hingamisest õnnelikud. Ometi kasutatakse seda vanglana, ümberkasvatamisasutusena.


Filmis on see maa hall tööstusmaastik, kus õhk on saastest raske ja inimesed kui koonduslaagri vangid – tahtejõuetud zombid, kelle silmist on elusäde kustunud.


Eriline pärl oli Vassilissa ise, kes oli selle sotsialistliku maailma edasiviiv ja täidesaatev võim. Välja nägi ta nagu tavaline vene mammi, kuid sisemas oli ta kui kalk teras, kes ei tagane sammugi, et saada seda, mida usub olevat endale kuuluv. Seda maailma võib võtta kui nõukogude aja allegooriat, kes sellel ajal on elanud, tunneb kindlasti äratundmishelki. Nõukogude ajale viitavat võib filmist leida mujaltki, alustades kolmerublastel olevast vaatest kuni kogu filmi tuumani välja. Mõnes mõttes on kõik see, mis Kirilliga juhtub, vägagi nõukaajalik – antakse töökoht kõrgemalt poolt, kuid reegleid ei seletata, samas reeglite vastu eksimine toob kaasa karistused. Kirill suudab täita ülesande, mille annavad talle tema tööandjad, kui hind, mida ta maksab, on nii mõneski mõttes kõrge.


Filmi lõpus selgub võib-olla vastus küsimusele, kas mustand on alati mustand ja puhtand alati puhtand. Et mõned asjad ei pruugi tegelikult olla need, millena nad esmapilgul paistavad. Et armastusest ja veest vahel piisab, et inimene liigutaks mägesid. Oleks meil kõigil vaid selline armastus.
Filmile peaks tulema ka järg, sest sugugi kõik ei saanud veel lahendust ja armastusel on veel mägesid, mis vajavad liigutamist.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0469)