Scott Lang: Hold on, you gave her wings?

Dr. Hank Pym: And Blasters.

Scott Lang: So I take it you didn't have that tech available for me?

Dr. Hank Pym: No, I did.

„Sipelgamees ja Vapsiku“ tegevus toimub kaks aastat pärast „Kapten Ameerika: Kodusõda”, mille käigus Sipelgamees Scott Lang Kapteni abistamise eest vahistati, ning tema kaaslased Hope van Dyne ja teadlane doktor Hank Pym pidid minema võimude eest pakku. Jälitusseadet kandev Scott on aga koduarestis, taob mehhaanilist trummi, keerutab pöidlaid ja loeb viimaseid päevi, enne mida saab lõpuks tütrega taas väljas jäätist süüa. Ootamatult avaldub Scottile ilmutus, mispeale läheb käima seiklus päästmaks aastate eest kvantmaailma kadunud Hank Pymi naine Janet.

Erinevalt eelmisest Marveli filmist – „Tasujatest” – pole „Sipelgamees ja Vapsikus“ tegemist maailmalõpu või mõne muu suure hävingu ärahoidmisega. Rõhk on suunatud hoopis tegelastevahelistele suhetele ning isiklikumatele panustele. Üsna alguses pannakse paika see, mis kaalul ning ajapiirang, mille käigus probleemid lahendada tuleb. Scottil on jäänud vaid paar päeva aresti alt vabaks saamiseni, mistõttu on ta mõistagi tõrges ülepeakaela kuhugi seiklusesse tormama. Hope'il ja Hankil avaneb kõigest lühiajaline aken leidmaks Janet. Viimaseks on filmi nii-öelda antagonisti Viirastuse (Ghost) surmani alles vaid paar nädalat, mis põhjusel saab eesmärgiks talle võimed andnud teadusõnnetus ükskõik mis hinna eest ümber pöörata.

Samuti on Scott Langi puhul tegu veidi teistsuguse superkangelasega kui me muidu harjunud. Ta on üsna tavaline pereisa, kes üritab oma tütrele eeskujuks olla, ent suudab tihtipeale asju tegemise käigus hoopis tuksi keerata. Küll aga jätkub tal sarmi ja kentsakust, millega pakub jõulisematele sangaritele konkurentsi. Vingemana võiks filmis esile tõsta hoopis Vapsikut – visa ja kindla käega tegelane, kes nagu üks kuulus mees kord ütles, annab tappa ja närib nätsu, ainult et näts on otsas. Filmi aitavad särtsakamaks muuta ka kõrvaltegelased nagu näiteks Michael Douglase poolt muhedalt mängitud Hank Pym ja naljahammas Luis (ausalt, see mees peaks kogu Marveli maailma lühikokkuvõtte jutustama). Põhirõhk ongi sedakorda tegelastevahelitel suhetel, mille üle minul oli igal juhul hea meel.

Filmi peamiseks teemaks on laste ja vanemate (taas)kohtumine. Scott ootab kuni saab tütrega korralikult väljas olla. Hope'il avaneb võimalus oma ema Janet päästa, Hankil abikaasa. Kahtlemata valiti pahalane sarnase tausta tõttu – tema vanemad surid teaduseksperimenti tehes (kaudselt mõjutatud Hankist), mistõttu kannab ta Pymi peale vimma. Narratiivi käigus aga üritab Lawrence Fishburni poolt kehastatud Bill Foster Viirastust tagasi õigele rajale juhtida ning omandab järk-järgult isafiguuri rolli. Seetõttu valmistaski kerge pettumuse Viirastuse veidi liiga pealiskaudne välja kirjutamine, kuna läbiv teema on emotsionaalne ning töötab teiste tegelaste puhul väheke paremini.

Tegelikult võib aga väita, et otsest pahalast „Sipelgamees ja Vapsikus” ei olegi. On vaid punt erinevaid tegelasi, kes igaüks tahab midagi ning mõnikord need soovid põrkuvad teiste tegelaste omadega. Viirastuse motivatsioonid pole ju tegelikult valed ega ebamoraalsed. Ta on keegi, kes lihtsalt tahab õnnetusest paraneda, ent ei usalda enam teadlasi ennast rahulike meetoditega ravima. Teine pahalane, kvanttehnika kaudu rikastada sooviv šabloonülikond on veidi igavam, ning ehkki teda suudetakse piisavalt libedana kujutada, poleks tema välja jätmisel film suurt miskit kaotanud.

Silmi panid veidi pööritama mõned loogikavead – näiteks kuidas olid kohvriks vähendatavas laboris vesi ja elekter? Samuti, millest elatus vana Vapsik Janet? Oli ta ju kolmkümmend aastat kvantmaailmas vangis. Universumis, milles eksisteerivad võlukunst, isesorti tulnukad, reaalsust väänav igavikukivi, sõna otseses mõttes lõputut võimu kandev metallkinnas ja palju muud, ei oleks need küsimused tegelikult võimatud ära selgitada. On ju Hank Pym geeniusteadlane ning poleks välistatud, et ta mõtles välja mingi imeenergiaallika ja kanalisatsioonita veesüsteemi. Ehk on kvantmaailmas teised energiatarbimisreeglid, ehk elusolendid. Lihtne (ja veidi odav) selgitus, et see on siin niimoodi, sest meil on seal naamoodi. Paar lauset dialoogi, enamat polegi tarvis. Mitte, et need mured tegelikult seiklusfilmi vaatamist rikuksid, ent mõni hipsterprille ninal kandev loogikanirk võib siin tõepoolest solvunult kuulutada, et tema nauding on äkilise otsa saanud.

Isiklikult oleksin ka tahtnud kvantmaailma kohta rohkem teada saada. Hetkel oli see vaid süžee käima lükkamiseks vajalik võte, vangla, millest Janet päästa tuleb. Huvitav oleks aga teada, kuidas seda veel kasutada, mida dr. Pym (või keegi muu) edasi suudaks välja mõelda. Hoiatas ju Janet Sipelgamees Scotti mingite ajapööriste eest, enne kui viimane tiitrijärgses stseenis kvantmaailma sukeldus. Marvelil pole kombeks niisama dialoogijuppe taolistesse stseenidesse poetada, mistõttu võib sellest pealtnäha juhuslikust ütlusest äkki saada midagi, mis Thanose võitmiseks vajalik.

„Sipelgamees ja Vapsik” pakub teiste Marveli filmidega võrreldes pisemat ja isiklikumat kaliibrit. Rõhutatakse isiklikke suhteid ja huvisid, ent siiski pakutakse ka rohkelt nalja ja märulit. Päris hästi kasutatakse ära Sipelgamehe ja Vapsiku väiksemaks ja suuremaks muutumise võtet, samuti igapäevaasjade ning sõidukite mõõtmetega vigurdamist. Just need muudavadki filmi omanäoliseks. Kuna järgmine film „Kapten Marvel” peaks sisse juhatama Marveli kinouniversumi võimsaima kangelase – või noh, kangelanna – saab uus Tasujate film taas keskenduda universumi päästmisele. Eks näis, kuidas üksi jäänud Sipelgamees oma väikese (või suure) kasvuga väärikalt võitleb.