Mihhail Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita" samanimeline ekraniseering, mis eelmisel aastal esilinastus, on väga õnnestunud tõlgendus sellest 20. sajandi ühest tähtsamast teosest.  Režissöör Mihhail Lokšini jaoks oli see teine täispikk film. Tema esimene mängufilm „Hõbedased uisud” oli meie kinodes 2020. aastal. Venemaal tabas filmi kriitikalaviin, kuid seda ära ei keelatud.

Film ei saa olla täpne teose ümberjutustus ja tuleb teha kohandused, et filmi ülesehitus toimiks. Antud juhul on tegijad säilitanud kõik olulise ning põiminud tegevusliinid ja sündmused kokku väga meisterlikult. Film algab 1930ndate Moskvas Pontius Pilatusest kirjutatud näidendi proovidega, mis ootamatult peatatakse ja näidendi esietendus tühistatakse. Sealt edasi algab sündmuste jada, mille käigus tuntud kirjanik visatakse välja Kirjanike Liidust ja ta satub põlu alla. Ootamatu kohtumine Margaritaga toob kirjaniku ellu uue hingamise. Ta hakkab kirjutama uut romaani, kus kõik tegelased on tema tutvusringkonna inimeste satiirilised tõlgendused. Teose keskne tegelane on müstiline Woland. Mida sügavamale Meister end romaani kirjutamisse kaotab, seda enam lakkab ta märkamast, kuidas piir tegelikkuse ja tema kujutlusvõime vahel hajub.

Kõige rohkem köitiski viis, kuidas filmi puhul lugu jutustati. Kes mäletab raamatut, siis romaani mitmetahuline ülesehituse ja kolme maailma vahel liikumise jälgimine võib saada väljakutseks. Filmis oli leitud teatav tasakaal ja valitud viis sidus kõik maailmad loo arenedes hästi kokku. Kuigi tempo osas saab öelda, et filmi teises pooles muutus see aeglasemaks, siis tervikuna oli kõik omal kohal. Väga nauditav oli see, et tegelased ei rääkinud ainult vene keeles. Pontius Pilatuse stseenides räägivad tegelased ladina keeles, Woland ja Meister vestlevad omavahel saksa keeles. See tegi stseenid kuidagi sügavamaks ja mõjusamaks.

Õnnestunud on ka rahvusvaheline näitlejate valik. Meistrit kehastab Jevgeni Tsõganov ja Margarita rollis näeme Julia Snigiri. Wolandi osas on Saksa näitleja August Diehl ja Pontius Pilatust kehastab Claes Bang. Wolandi  kaaskondlast nõid Hellat mängib Polina Aug, kes on Eestis tuntud näitleja ja lavastaja Julia Augi tütar. August Diehl tabas Wolandi olemuse ja pideva ümberkehastumise ideaalselt. Jevgeni Tsõganov ja Julia Snigiri moodustasid paari, kelle vahel oli olemas vajalik keemia, mis avaldus sammhaaval väikeste nüanssidena. Ka kõrvalosades olevad näitlejad sobituvad rollidesse hästi. Kõigi näitlejate tööd on silmapaistvad.

Filmi visuaalis kohtuvad realistlik ja utopistlik esteetika. Linnatänavatel toimuvad ehitustööd. Erinevate korterite sisustus, osades endise hiilguse riismed ja teistes uue eliidi rikkus. Peetakse paraade, linnas ripuvad loosungid. Hullumaja kambrid, ühisruumid ja rõdult avanev vaade. Kõik see peenete detailide mitmekülgsus ja hästi valitud tonaalsus toetavad ideaalselt kogu sündmustikku.

Arusaadavatel põhjustel valati Venemaal teos kriitikaga üle, sest kahjuks pole teatud küsimustes palju muutunud võrreldes ajaga, mil Bulgakov elas ja võimukriitilisusele reageeritakse tänases päevas samamoodi kui toona. Filmis on Meistri ja Wolandi dialoog, kus Meister räägib, et on uued ajad ja mis eile olid lubatud, see on täna keelatud. Woland küsib seepeale, et kas inimesed on ka uued. Meister vastab, et ei, inimesed on samad, unustatud vanad.

Kunstiliselt suurepärane film, mida soovitan kindlasti vaadata. Ei pea pelgama, kui ei ole raamatut lugenud. Margarita ja Meistri vestlusest saab teada, et kui teos kohe üldse ei meeldi, siis võib alati öelda, et suur töö on ära tehtud. Siin ma seda lauset kasutada ei saa, sest teos meeldis väga.