Veebruari eelviimasel laupäeval toimus Tartus klubis Rock & Roll järjekordne „Hilise Lõikuse: Fuusia“ rollimäng.
Tegemist oli Impeeriumi iga-aastase peoga, kuhu kogunevad erinevate piirkondade aadlisoo esindajad. Seekord ei korraldanud pidu aga mitte aadlikud ise nagu varem, vaid imperaatorlik korralduskomitee.
Peole oli oodata Prohvetit, kes oli eelmisest peost saati ärgitanud mässe ja ülestõuse suurematel Impeeriumi aladel. Imperaator, kes ei sallinud raiskamist, kuulutas Prohveti puutumatuks ja nõudis, et kõik temaga ise kokkuleppele jõuaks.
Järgnev tekst on peol Volta Manufaktooriumi masinanimismi usulahku (koondnimetusega Sinised) esindanud Viie kirjanduslike liialdustega ja paljuski kõrvalt vaatav meenutus. Toimetamisel ja detailide lisamisel aitasid kaasmängijad.
Raud on tugev. Volta on raud!
„Exe, raporteeri,” nõudis Augustus üle soomustatud transportmasina mürina. Värske adjutant oli ees peopaika kohale saadetud.
„Vastupropaganda töötab,” kostis hääl kommunikaatorist. „Prohvet pole veel kohal, kuid enamik teistest esindajatest on saabunud.”
„Enamik? Laienda. Kes on puudu?”
„Hõbevalgusest pole endiselt midagi kuulda. Ubinadžhe on lammutatud ning jagamisel Lääne-Podzuksia palgasõdurite ja Legioniuse vahel.”
„Sain. ETA 3 minutit,” teavitas Princeps adjutanti läbi kommunikaatori.
„Kinnitatud. Kolm minutit,” vastas Exe.
Princeps noogutas mõtlikult. Impeeriumi läänepoolseid alasid kutsuti põhjusega mudamaadeks.
Mudamaadel võis kiiresti territooriumi püsti saada, kuid sellest ka sama kiiresti ilma jääda. Juhid, kes endiselt läänes toimetasid, olid kas raudse närviga või muutunud paljude asjade vastu immuunseks. Viimast sai kindlasti öelda Amerika juhi kohta, keda üritati igal aastal vähemalt korra mürgitada. Kas see oli näitemäng, olid mürgitajad saamatud või oli juhil juba immuunsus, seda oli raske öelda.
Princeps kavatses Amerika juhi aga hoopis teisel põhjusel pihtide vahele võtta. Kaks aastat tagasi tehtud leping oli endiselt täitmata. Eelmisel aastal tulid nad vähemalt vabandama, kuid sellega kogu suhtlus ka lõppes.
„Telnet, otsi üles meie ja Amerika vaheline koostööleping,” teatas Princeps protokollidroidile. Tema parem käsi Octavia oleks neid asju une pealt teadnud, kuid ei saanud kaasa tulla – Volta kindlustamine vajas jõudude jaotamist.
Telnet oli oma ametis uus. Et kohtumised sellest ei kannataks, oli mõistlik anda talle suuniseid:
„Lae alla ka muud aktiivsed osapoolte vahelised kokkulepped.”
„Allalaadimine alustatud,” vastas droid, sukeldudes kuulekalt infovoogudesse. „Eeldatav informatsiooni hulk ületab soovitusliku maksimaalse infomahu hulga.”
Augustus pööras oma pilgu teadlaste poole ja kergitas kulmu.
„Telnet on prototüüp,” selgitas Dva Tšorn.
„Kas see võib põhjustada probleeme?”
„Tõenäosus lühise tekkimiseks eksisteerib, kuid on minimaalne,” selgitas A1-N. „Me kasutasime näärmete …”
„Ma ei pea seda teadma,” tõstis Augustus käe. „Põhiline, et töötab. Küsimusi, enne kui me nuhkide leviulatusse jõuame?”
Talle vastas ühine pearaputus. Nad olid samal lainepikkusel. Volta tähtsaim ülesanne oli hoida iseseisvust ja arendada tehnikat ning suure valitseja ees oli tarvis jätta mulje kuulekast ja impeeriumimeelsest fraktsioonist.
Nad pidid näitama end mitte lihtsalt heast küljest, vaid ka tugevana. Samas mitte nii tugevana, et Warsawa ainuvõimu ohustada.
See oli ohtlik mäng ning ka põhjus, miks Princeps seekord ise kohale ilmus.
Augustus silmitses mõtlikult oma kaaslasi. Volta ei saanud küll Prohvetiga otse võidelda, kuid Manufaktoorium sai näidata nii Prohvetile kui teistele aladele, et nad ei karda oma võimu kasutada. Volta saatkond oli seekord suurem kui kunagi varem ning vajadusel ka võitlusvalmis.
A1-N [Rauateadus, 10. tase] oli osav tehnikamanipulaator ning paljuski vastutav protokollidroidi kohalolus ja funktsioneerimises.
Dva Tšorn [Rauateadus, 7. tase/ Loodusteadus, 7. tase] suutis siduda bioloogiat ja rauda ühtseks tervikuks, nähes tihti võimalusi seal, kus teised seda ei märganud. Peol vastutas kõikide kaitsmete ning implantaatide töökorras hoidmise eest.
Protokollidroid Telnet oli küll prototüüp, kuid juba selleski faasis sai temast kasu.
Exe [Loodusteadus, 10. tase] oli spetsialist sõnadega mõjutamise kunstis ning kohal kui Augustuse adjuntant.
Delta [Tugiteadus, 10. tase] oli endise õpetajana sõnaosav läbirääkija ning tuntud kui üks tähtsamaid Siniseid.
Viis ehk Volta parim tuuker [Rauateadus, 4. tase/ Sõjateadus, 4. tase/ Loodusteadus, 4.tase/Tugiteadus. 4. tase] oli Siniste teine visiitkaart. Piisas sellest, et ta seisis oma hiiglasliku haamriga sinu selja taga, et inimesi õigesse usku pöörata. Tõsi, tänu mürgialade mõjule ei näinud ta enam väga inimlik välja ja kippus ka vähe rääkima, kuid tema kohalolekust endast oli enamasti rohkem kui küll.
Augustus [Rauateadus, 10. tase/ Sõjateadus, 10. tase/ Tugiteadus. 10. tase] oli küll poliitiline juht, kuid mitte ainuisikuline valitseja. Õigupoolest valitses Voltat presiidium, kuid nimetus Princeps oli raske nime eest kaduma.
Volta esinduses oli seitse liiget, pea poole rohkem kõigi teiste alade omades. See oli puhas võimumäng.
Tänavuse peo oli korraldanud imperaatorlik korralduskomitee, kuid juhtivesindust siia oodata polnud. Pidu oli mitteametlik, kuid igal territooriumi juhil oli õigus rakendada ametlikke protseduure.
Prohvetil võis olla kõige laiahaardelisem toetajaskond, kuid tal puudus ametlik võim. Seega pidi ta kas aktsepteerima Volta võimupositsiooni peol või selle vaidlustama – viimane sai juhtuda ainult juhul, kui ta tunnistaks avalikult, et töötab otse Imperaatori alluvuses. Ainult see oleks andnud talle piisavalt sõnaõigust.
Kolme minuti pärast saabus ülejäänud Volta esindus peokohta.
„He-hetk, Princeps,” peatas Dva poliitjuhi enne, kui too soomukist väljus. Siis pihustas teadlane midagi juhi rinnale.
„Mis see oli?” nõudis Augustus. Ta ei arvanud, et ta omad inimesed tema vastu töötaks, kuid tahtis siiski teada, millega teda piserdati.
„Ve-veel üks prototüüp. Feromoonide se-segu, mis tekitab vestluskaaslastes soovi si-sinuga paremini läbi saada.”
„Exe kasutab sama,” lisas Delta. „Dva tegeleb peol selle mõju mõõtmisega. Exe kui loodusteaduste taustaga kaaskondlane saab ühtlasi poliitiliste teadmiste alusel adekvaatsemalt hinnata, kas vestluskaaslased on meie ettepanekute suhtes soodsamalt meelestatud.”
„Miks ma sellest midagi ei teadnud?” mühatas Princeps.
„Teil oli juba palju ülesandeid. Selle töötasid Exe ja Dva Tšorn iseseisvalt välja.”
„Olgu,” ohkas Augustus. „Võimalikud kõrvalmõjud?”
Dva köhatas. „Me-me oleme märganud, et tundlikumate ninaimplantaatide jaoks eritas feromoonisegu kiirnuudlite järelnoote.”
Augustus raputas pead. No olgu siis, ta võis Volta ja teaduse nimel mõnda aega kiirnuudlite järgi haiseda küll.
Uks nende ees läks lahti.
„Tulge,” kutsus Exe.
Justkui imeväel oli Legioniuse esindaja sissepääsu lähedal ning Augustus asus temaga vestlusesse, samal ajal kui kõik peale Telneti, kes poliitjuhi kõrval märkmeid tegi, lükkasid plaani käima.
Propaganda oli paigas, ka Volta esinduse silt oli kohale toodud. Nüüd tuli luua koht, kus teised Voltaga rääkimas saaksid käia. See pidi olema kutsuv, aga ka hirmutav.
„Dva, siin on külm, saad sa sellega midagi ette võtta?” uuris Delta.
Oli see külmus sihilik? Impeeriumi puhul ei saanud milleski kindel olla. Samas mõjutas külm oluliselt rohkem liha kui tehnikat. Volta esindust see väga ei seganud, kuid lääne alade edev-lihale, kelle indeks oli madal, võis see olla suur väljakutse.
„Pro-protsessimine lõpule viidud. Lahendus leitud. Asun im-implementeerima,” kinnitas teadlane.
„Kas on vaja jooki, mis ka liha soojas hoiaks?” pakkus Viis. Neil oli masinaõli, kuid liha see ei aidanud.
„Hangib hiljem.”
„Kakssada.”
Iga pisiasi võis saada läbirääkimistel otsustavaks. Nende külalistel pidi olema hea ja soe. Volta esindus pidi olema kutsuv. Samas pidi selle soojuse taga olema ka jõud. See andis alateadliku info – meiega on hea, meie vastas mitte.
„Teie koht, Princeps,” teatas Exe, kui Augustus, jutud räägitud, lähenes.
Augustus noogutas ja võttis istet. „Telnet, jaga protokolli.”
Vestlus Legioniusega oli piisavalt ohutu materjal, et infojagamist katsetada. A1-N ulatas juhtmeotsa droidile, kes selle oma porti ühendas. Korraks oli märgata teadlase okulaaride vilkumist.
„Vestlus Volta delegatsiooni ja Legioniuse vahel: Meie huvid ühtivad. Soovib Prohvetiga rääkida. Ida suunas laieneda. Riigis minirahutused. Vaja lihakehi, jalaväevarustust,” vuristas A1-N ette.
„Täpne,” noogutas Augustus. Sellest infojagamise meetodist oli kahtlemata juba samal õhtul abi, eriti kuna Augustus tegeles ka aktiivselt oma kaaslaste koolitamisega – ükski Volta juht ei tohtinud olla asendamatu.
Olles Telnetiga ühenduses, said nad osa Raudruumi Protokollist – digitaalsest keskkonnast, milles oli lihtne informatsiooni varjatult edastada.
Tänu sellele oli neil võimalik pidada omavahel nõu samal ajal, kui nad kellegi teisega läbirääkimisi pidasid.
„Minu huvi on üldine hüvang ja rahu,” seletas heledas rüüs Prohvet elavalt žestikuleerides. „Minu ainsaks sooviks Fuusiat ja Teid aidata.”
Kogu Prohveti jutt oli ümar ja peenutsev ning iga tema koostööpakkumine oleks näidanud Voltat kui Prohvetile allutatud maad.
„Ma mõistan täielikult,” sõnas Augustus viisakalt, ulatades oma juhtmeotsa Telnetile.
Teistele, kes olid Telnetiga ühenduses, võis vaatepilt üsna üllatav olla, sest poliitiline nägu oli hoopis midagi muud kui Augustuse mõtted.
„See on puhas rooste,” kajasid Augustuse mõtted raudruumis. „Ta tekitas kaose ning nüüd nõuab meie vara, et seda hea näoga korda teha. Meie sellest mingit kasu ei saa, kuid kokkuleppe peame temaga tegema, muud võimalust pole. Ilmselgelt on ta Imperaatori käepikendus.”
„Mida me tegema peaks?” uuris Delta.
„Vara öelda. Me ei tea veel, kuidas teised reageerivad.
…
…
…
”]
Augustuse nägu ei näidanud midagi välja, kuigi ilmselgelt esines raudruumis tõrkeid.
„Auväärt Prohvet, me mõtleme selle peale. Ma tänan Teid Teie aja eest.”
Prohvet tõusis püsti. „Hästi. Ma tulen hiljem tagasi. Elagu Fuusia!”
„ELAGU FUUSIA!” kostus automaatne vastus Volta esinduselt.
Prohvet lahkus vaikuses ning see kestis veel mõnda aega, kuni Augustus viimaks lonksu õli võttis.
„Mis Telnetiga juhtus?” uuris ta välja hingates.
„Ressursside jaotamine mälumahu ja ülejäänud keha vahel läks paigast. Liiga palju samaaegseid ühendusi samas keskuses.”
Augustus võttis paar hetke, et vastust seedida, kuid polnud endiselt kindel, mida A1-N üldse tahtis. „Laienda,” nõudis ta.
„Telnet on droid, mitte kompuuter. Ka lihakehadel kuumeneb vahel aju üle. Tema puhul on see veel hullem, kui keha resursside kulutamises puudub tasakaal.“
„Sa tahad öelda, et … tal on vaja liikuda?” kergitas Augustus kulmu.
„Näiteks.”
„Olgu. Exe, Telnet, jalutage ringi ja pingige Amerikat. Viis valvesse. Teised, ma kuulan teie mõtteid, kuidas Prohvetiga tegeleda.”
*
„Telnet, sa oled selles uus, seega ma õpetan sind. Kõike pole võimalik nii kiirelt omaks võtta, aga sinu puhul, ma ütleksin, et kõige tähtsam lause on: „Kui huvitav. Rääkige veel,”” soovitas Exe, pihustades prototüüp-feromoone ka protototüüp-droidi peale.
„Kui huvitav. Rääkige veel?” kordas droid. „Ja sellest piisab?”
„Üllataval kombel enamasti küll. Proovi. Ma olen lähedal ja sekkun, kui vajadus tekib.”
„Kakssada,” kinnitas Telnet.
Ühiselt seati sammud leti poole, kus sai lisaks joogile mängida ka õnnemänge. Täringumäng oli just täies hoos ning heas tujus kuldse mantliga mees tõstis järjekordselt panust.
„Vabandust,” pöördus Exe leti taga töötava daami poole. „Ega te ei oska öelda, kust ma leiaksin Amerika esindajad?” Exe oli Amerika suurt juhti küll varem näinud, kuid nüüd oli ta kuhugi kadunud.
„Amerika? Mina olen Amerikast!” hüüdis kuldmantel kätega vehkides. Tema kullast mantli varjust paistis kuritegu moedisaini vastu – räpane tükkidest kokku lõigatud pintsak, viikidega sõjaväepüksid, riidetuustid tilpnemas vöö vahel.
Exe oli seda kakofooniat nähes valmis lahkuma, kuid riidevaist polnud droidile tuttav.
„Kas tõesti?” Telnet oli hetkega võõra kõrval. „Me sooviksime teiega lähemalt tutvuda.”
Kuldmantel neelatas valjult.
„Seda, et … ee. Ma … noh, kuidas seda nüüd täpselt öelda. Ma pärinen mitte otse Amerikast endast, vaid selle vallutatud aladelt.”
„Kui huvitav. Rääkige veel.”
„Eeh … ooh!”
Kuldmantel vaatas ahnelt ja siira huviga droidi kumerusi. Ilmselgelt tegid ka feromoonid oma töö. „Kui äärmiselt meeldiv tutvuda. Mina olen Jaromir.”
„Mina olen Telnet,” vastas droid ja naeratas. „Kui huvitav. Rääkige veel.”
*
„Prohvet lubab indeks 100 kõigile,” sõnas Delta, kui Exe ja Telnet oli liikvel ning Viis haamriga valves. „Aga ta ei täpsusta aega. Lubame äkki ise kohe kõigile Sinistele indeksi tõusu 1 peale ja juhtidele 5? See võib elavdada meiega liitumist.”
Augustus vangutas pead. Nad ei teadnud, mis vahendid olid Prohvetil käepärast. See tegi tema vastu võitlemise ohtlikuks. Olid Prohvetil samad võimalused, mis Imperaatoril? Sel juhul oli tema vastu tegutsemine juba eos hukule määratud. Samas, selleks, et kahtlust mitte liialt äratada, pidi Volta siiski proovima kuidagigi vastu panna.
Volta oli alati olnud iseseisvam kui enamik teisi alasid ning liiga kiire allaandmine oleks olnud kahtlane.
„Olgu,” noogutas Princeps kinnituseks. „Saadame sõnumi teele. Veel mõtteid?”
„Me võime laiendada Siniste usku ka lääne aladele?” pakkus Delta. „Prohvet seal ei tegutse ning indekseerimine on seal nii ehk naa madal. See oleks hea võimalus oma jõu suurendamiseks.”
Viis, Siniste peaaegu vaikiv vend, kes kasutas sõnu, kui oleks need arvel, noogutas kinnituseks.
„See võib töötada,” kinnitas A1-N. „Kui Warsava ei sekku.” Lääne alad olid kaugel, neid Voltaga ühendamas Impeeriumi keskus, mis igal aastal laienes. Kuid see ei tähendanud, et nad poleks võinud proovida.
„Princeps!” saabus agiteeritud Telnet tagasi esinduse juurde.
„Kas meil on varsti Amerika suurt juhti oodata?” Princeps teadis, et Amerika juhi nimetuses oli hunnikutes sõjaväelisi tiitleid, kuid enamik neist polnud tõsiseltvõetavad. Kuulu järgi lisas Amerika juht viimati omale tiitli Admiral. Seda territooriumil, kus puudusid veekogud.
„Mitte kohe. Suurjuhi lihakeha rünnati mittesobiva ainega. Exe jäi ootama, millal ta taastub.”
„Mürgitamine?” kergitas Princeps kulmu.
„Korrektne. Me jõudsime aga enne kiirelt vestelda mõlema Amerika esindajaga.” Telnet tõstis oma konnektorkarbi. „Ühendame näärmed?”
„Me peame sellele parema nime panema,” ohkas Augustus ning lõi droidiga ühenduse.
Teda ootas kaks sissekannet:
[Exe ja Telneti vestlus Amerika Suure Juhiga]
[Küsisime meile lubatud varustuse kohta. Ütles, et esimesed skeemid on teele pandud.
Indekseerimise osas konservatiivsemad. Struktuur sarnane Sinistele. Võimalik laienemine.]
[Telneti vestlus Jaromiriga Amerikast]
[Tuli lihtsalt pidutsema. Ei ole huvitatud poliitikast.
Tundis huvi Telneti isiku ja tehnoloogia vastu. Soovis teada näiteks, et miks Telnetil riideid pole ja kas tal jäävad hommikuti juuksed seljal masinaosade vahele kinni. Tekitab imelikke aistinguid. Telnet eelistab temaga mitte rohkem suhelda.]
Augustus ühendas end lahti niipea kui info käes. „Kõik kakssada?” uuris ta droidilt.
„Kakssada,” kinnitas Telnet.
„Aughusstuss…Phriinsschepss,” kostus kähin, mis lausa sundis endale tähelepanu
pöörama.
„Lugupeetud parun Ammon,” keeras Augustus oma pea Zahiri esindaja poole. „Või oleks nüüd õigem öelda vürst Ammon?” Ta osutas tühja tooli poole, pakkudes uuele külalisele istet.
„Shee…on thõõ…shii,” kähises torusid täis inimmonstrum.
Naabreid ei saanud valida ning olgugi, et Volta Manufaktorium sai Legioniusega väga hästi läbi, oli nende vahel mürgine müür nimega Zahiri Vürstiriik.
„Meie protokollidroid Telnet,” osutas Augustus oma abilise poole. Ammon tundis juba teisi nägusid laua ääres.
Zahir ja Volta kõndisid erinevatel radadel, kuid mõlemad tundsid oma teaduse arengu üle uhkust. Võis isegi öelda, et nende vahel oli rivaalitsemine, mis hoidis naabreid püsivalt ärevana.
Kui Volta teadus põhines raual, siis Zahir tegeles rohkem mürkide, radiatsiooni ja lihaga. Paari aasta tagusel peol oli neil kaasas inimrelv, mis suutis Viie vaid mõne minutiga mürgitada ja tema tehnika rivist välja lüüa. Sellest sai Volta teadlastele stardipakk, et uurida Zahiri tehnikat, kiiritust ja mürke, et neid vajadusel neutraliseerida või ehk ka naabri enese vastu kasutada. Tõsi, edusammud polnud praegu veel suured, kuid see ei tähendanud, et töö oleks olnud kasutu. Augustus tundis end Ammoni läheduses üsna ohutult. Piisavalt, et ulatada kiirgusmonstrumile tervituseks käsi.
„Olheed… shaa… kindheel?” irvitas vürst Ammon pakutud kätt silmitsedes.
„Täiesti,” kinnitas Augustus. Nad mängisid võimupositsioonilt ning seda tuli jätkata. Isegi kui teadlased pidid järgmisel päeval ta kiirituskaitsmed välja vahetama.
„Khee…nhaaa!” kähises Ammon, võttis terekäe vastu, pigistas seda ja istus maha. Ka Augustus võttis uuesti istet.
Ammon kähises mõnda aega liikumatult, siis pööras ta pilgu Telneti peale.
„Khaa mheil onhh mhiidaghii uut?”
„Nagu Teie kindlasti, suure juhina nagu Teie olete, ehk isegi mõistate, ei ole selline asi aktsepteeritav,” vuristas hertsoginna Grandioossaa von Tewkesbottom end lehvikuga jahutades. Viimane oli muidugi näitemäng – peokoht oli piisavalt külm isegi kõrgema indeksiga olendite jaoks.
„Teie mälu bioloogiline lisamoodul sai kahjustada, muutus selle käigus kasutuks ning Te soovite teada saada, mis selle kahjustuse põhjustas – oli see tahtlik tootjapoolne viga või midagi muud. Samuti soovite Te taastada ligipääsu sinna talletatud infole,” tegi Augustus kokkuvõtte. „Kas mul on õigus?”
„Teil, kulla Augustus, on täielikult õigus. Täpselt nii,” lehvitas edev-liha lehvikut.
Eelmisel aastal sõlmiti abielu ühe Zahiri aadliku ja Tewkesbottomi aadliku vahel. Volta oli sellega väga kursis, kuna tseremoonia viis läbi Delta. Seega ei pidanud tehnika tootjat kaugelt otsima. Hertsoginna aitamine oli Volta jaoks mitme nurga alt mõistlik.
Esiteks lõi see sideme Tewkesbottomi ja Volta vahele. Selle kaudu said nad ehk tulevikus Siniste usku levitada. Teiseks andis see ligipääsu Zahiri tehnikale ning kolmandaks peitusid kõnealuse mälu lisamoodulil Tewkesbottomi hertsoginna mälestused viimase paari aastasaja kohta.
„Doktor Tšorn,” pöördus Augustus teadlase poole, ühendades end samal ajal ka Telnetiga. Ühendus ei tohtinud kesta kaua, kuna droid võis üle kuumeneda, kuid õnneks oligi vaja edastada vaid üks hoiatus:
[„See on Zahiri tehnika. Meil on vaja väga turvalist kohta selle uurimiseks.”]
„Mida sa arvad?” sõnas Princeps aga kuuldavalt.
Dva Tšorn oli osav nii raua-kui ka loodusteadustes, teades ühendusmoodulitest rohkem kui keegi teine laua taga.
„E-e-enne tehnika nägemist on raske kinnita-ta-ta-da, aga me-e-e saame proovida. Ka-kahjustuse võib põhjustada ka aineline ebasobivus. Se-selle kontrollimiseks vajame ko-koenäidist.”
Augustus oleks selle peale muianud, kui ta poleks pidanud tõsist nägu tegema. Ilmselgelt ei lubanud ükski aadlik end tükeldada ja analüüsida. See tähendas, et Tewkesbottomi hertsoginna pidi Volta aladele kas iseseisvalt tulema või liikuma juba esindusega kaasa, kui nad peolt lahkusid. See andis võimaluse hertsoginnaga häid suhteid luua.
„A-a-adin on valmis saadetist vastu võtma ja uurimistööga alustama,” kinnitas Dva Tšorn peale paari nupuvajutust oma käel.
Augustus noogutas ning pöördus hertsoginna poole. „Võite oma saadetise teele panna. Peo lõppedes on Teil võimalik meiega kaasa tulla, kui Te seda soovite.”
„Milline huvitav pakkumine? Enamasti pakutakse ikka teed, enne kui kohe külla kutsutakse. Ma … ma pean mõtlema selle peale,” lehvitas edev-liha. „Aga tehnika saame küll kohe nüüd Teie teadlastele teele saata.”
Hertsoginna tõusis püsti ning läks asjatama. Augustus lasi end hetkeks lõdvaks ja ohkas. Liha-liha-liha.
Miks tegelesid kõik lihaga? See oli ju nii ebausaldusväärne materjal.
Zahir oli loonud tehnoloogia, kuidas toota dissidentidest energiat, ning samuti arendas projekti, mis lasknuks dissidentide surnud lihakehadel sõjas osaleda ja impeeriumit teenida. Tõsi, seda sai laibaga teha vaid ühe korra, kuid ka seda oli Augustuse arvates liiga palju.
Väidetavalt said kõik Zahiris endale isegi kõrgema indeksi kui soovisid. Samas Ammon kippus ka viisakalt öeldes liialdama. Kui neil oli tehnikat tõesti nii palju, siis miks tegelesid nad lihaga?
Peale vestlust Zahiri vürsti Ammoniga toodi Augustusele sõna, et peol on sündikaat –teadlased, kes kasvatavad liha, atentaadiroboteid, palgamõrvareid. Nendega võis vestelda, kuid enne seda oli neil vaja tegeleda Tewkesbottomi lihanõtruse ja mooduli sobimatuse probleemiga.
Tõsi, mitte iga probleem polnud halb, kuid liha oli neist halvim.
„Princeps,” raputas Telnet äkki pead. „Teade Voltast.”
Kiire pilguheit kinnitas, et läheduses võõraid kõrvu polnud. „Jaga.”
„Meie sõnumit indeks 1 kohta hoidis keegi sidekeskusest kinni ning 2 minutit enne meie sõnumit edastas Prohveti sõnumi: „Läbirääkimised on olnud positiivsed. Oodata on häid uudiseid.””
„Rooste seda ebausaldusväärset liha võtku,” urises Augustus läbi hammaste, tema pilk märkamas lähenevat teadlastepaari, kellega Exe usinasti vestles.
„Delta, ma võtan sündikaadi. Sa halda olukorda kodurindel.”
„Kakssada,” vastas Delta, ühendades end Telnetiga.
Vaid paari minuti pärast läks teele uus sõnum läbi usaldusväärse sideoperaatori: „Indeksi tõstmiseks registreerige end palun lähimas Siniste esinduses, kes korraldavad korrektse menetluse Imperaatorliku Indekseerimisjärelevalve kaudu."
Või vähemalt arvas Delta esialgu, et see läks teele. Sõnumi saatmise kinnitust ei saabunud.
Peagi ilmnes ka selle põhjus: Sidesüsteemi ülekoormus imperaatorliku teate tõttu.
Imperaatorlik sõnum ise oli lühike, kuid saadeti samal ajal igale keskusele ja esindusele, mis põhjustas ka ülekoormuse.
[Imperaatorlik teadaanne: Legionius annab Ubinadžhe alad Lääne-Podzuksiale.]
Delta otsustas natukene oodata ning pööras oma tähelepanu laua ääres toimuvale vestlusele. Kui ta asjadest õigesti aru sai, koosnes sündikaat kahest mehest: hullumeelsest teadlasest ja tema mänedžerist. Neil polnud oma territooriumi ning nad töötasid imperaatori armust.
Nad olid töötanud välja täielikult lojaalse bioloogilise supersõduri. Selle tootmine võttis küll kaua, kuid ülesannete täitmise tulemuse määr oli 97%. Tasuks sooviti 50 kg kulda.
„Aga miks mitte teha sellist looma?” pakkus Delta. „Oleks väiksem kulu ja raskem märgata.”
Teadlane ajas silmad suureks. „See … see pole üldse mitte paha mõte.”
„Hüperintelligentse looma leping, patendi õigus, Sündikaat-Volta-Delta,” lõi Exe juba paberi lauale.
[Prioriteediteade Voltast] saabus äkki särin läbi Telneti ühenduse ja Delta pööras tähelepanu tagasi droidi poole.
[Rahutused. Rahvas rahulolematu, et ainult kindel kiht saab indeksi, ainult Sinised. Nördimus. Prohvet lubab ju kõigile.]
See meenutas liialt eelmise aasta rahutusi. Ilmselgelt oli Prohvet nende korraldamises osav. Delta polnud päris kindel, kuidas seda olukorda lahendada. Tema oskused, nii head kui need ka olid, jäid alla nii Augustuse kui ka Prohveti omadele. Volta propaganda töötas, aga mitte nii hästi kui Prohveti populistlik ja absurdne pakkumine.
Delta aga teadis, et sellist olukorda ei saanud jätta vastuseta.
[Siniste uksed on kõigile avatud, võtame kõiki oma ridadesse vastu]
Ta oli peaaegu ühendust katkestamas, kui Telnet andis teada uuest sõnumist.
[Imperaatorlik teadaanne: Zahir sõlmis Prohvetiga lepingu. Detailid kinnised.]
Delta köhatas. Seda infot tuli kiiresti jagada. „Princeps, te peaks ennast laadima,” lausus ta koodi ning Augustus ühendas end Telnetiga, olles endiselt ees toimuvale vestlusele keskendunud.
Siis saabus järgmine sõnum.
[Imperaatorlik teadaanne: Legionius sõlmis Prohvetiga lepingu. 7% aastas sõjaväe eelarvest. Kirikute ja leegioni ülalpidamise kulu. Saavad itta laieneda.]
Ja järgmine:
[Imperaatorlik teadaanne: Tewkesbottom sõlmis Prohvetiga lepingu. Detailid kinnised]
Ja järgmine:
[Sõnum Voltast]
[Olukord on ärev. Prohvet ütles: „Rahu! Teen, mis ma suudan. Lahendus tuleb varsti.” Inimesed äraootaval seisukohal.]
„Volta Manufaktoorium. Meil on aeg uuesti vestelda,” kostus Prohveti hääl.
Augustuse pilk jäi hetkeks pidama sündikaadil, kes lubasid surmavat relva. Kui lihtne oleks olnud seda tellida ja Prohveti peal kasutada?
Territooriumite omavahelises nahistamiseks võis neid ju kasutada, kuid Prohvet …
„Härrased, suhtleme hiljem edasi,” noogutas Augustus sündikaadile.
„Lugupeetud Prohvet, palun võtke istet.”
Prohvet arvas, et oli surunud nad nurka, luues lepingud kõigi teistega enne, kui ta nendeni jõudis. See oli samasugune võimumäng nagu nende oma.
Ilmselgelt pidid nad mingile kokkuleppele jõudma, eriti nüüd, kui Voltat ähvardasid rahutused.
„Ma kuulan Teid,” sõnas Augustus. „Mis on Teie pakkumine?”
„Ma pakun ainult rahu ja edu Fuusiale ning Voltale,” jätkas Prohvet oma libekeelset juttu.
See, mis järgnes, oli ajalooraamatute vääriline läbirääkimine. Prohvet soovis 15 mobiilset kirikut, 25% aasta SKP-st ja pakkus sõjaväelist eesliini.
Augustus oli aga põhjusega Volta Manufaktooriumi poliitjuht.
„Ilma kindla garantiita me lepinguid ei tee. Mis on Teie panus?” nõudis ta järjekindlalt aina uuesti ja uuesti.
Möödus umbes pool tundi vestlust numbritest ja tingimustest, kus mõlemad pooled proovisid üksteist üle trumbata ja kavaldada.
Siis viimaks löödi käed.
Sõlmitud lepingu sisuks sai 8% militaareelarvest Prohveti toetuseks, eesliinil mobiilsed kirikud ning Prohveti toetatud garanteeritud 14% maade laienemist ida ja kirde suunas. Lisaks see, et 50% kokkulepitud kirikutest ehitatakse statsionaarselt läänepoolsetele aladele.
„Saadame ühispöördumise?” pakkus Augustus, kui Prohvet viimaks lepingu allkirjastas.
„Juba saadetud,” vastas Prohvet.
Augustus ühendas end Telnetiga ja kontrollis.
[Imperaatorlik teadaanne: Prohvet ja Princeps koos Sinistega annavad teada üksmeele leidmisest ning algavast koostööst Fuusia ja Volta hüvangu nimel.]
Sõnum oli sõnastatud viisakamalt, kui Princeps peale nii intensiivset läbirääkimist eeldanud oli. Ehk mõjusid prototüüp-feromoonid pikemalt kestvatel läbirääkimistel efektiivsemalt? Samas olid Volta ja Prohvet nüüd üksteise külge aheldatud, tahtsid nad seda või mitte.
Muud võimalust polnud. Prohvet oli nende võimumängu läbi näinud ja vastas samaga. Lisaks oli ta veendunud, et oli suure tingimisega saanud hea tehingu.
„Head peo jätku,” tõusis Prohvet püsti ja muigas. „Võite lähikuudel arvestada minu külastusega Volta aladele.”
Ning läinud ta oligi.
Tükk aega istus esindus vaikides.
„Mul on rooste maitse suus,” pomises Delta viimaks mõrult. Ka teised noogutasid.
Augustus köhatas ja näitas pöidlaga Telneti poole. Esindus pidi omavahel rääkima, kuid mitte avalikult.
„Ka-kas kõik?” vaatas Dva murelikult droidi poole.
„Viis valvab,” sõnas Viis.
„Ma-ma vaatan, et siis lä-läbi ei kärssaks,” raputas Dva pead ning ühendas juhtmed. Peagi oli enamik esindusest raudruumis.
Tähelepanelik vaatleja võis peagi märgata, kuidas nii mõnedki okulaarid imestusest suurenesid.
Augustus jättis mulje, nagu pitsitanuks Prohvet neist ka viimse õlitilga välja, tegelikult oli see aga Voltale suurim võit.
Eelnevalt olid need vahendid, mida Volta kasutas rahutustega toimetulekuks, hõlmanud umbes 25% sisemajanduse koguproduktist. Militaareelarve oli SKP-st umbes 20% ning sellest läks nüüd Prohvetile vaid 8%.
Püsikirikud jäid lepingupõhiselt Volta läänealadele ning kuna Warsava laienes igal aastal umbes 10%, jäänuks need peagi Volta alt välja.
Mingi kokkulepe tuli leida ning see oli parim, mille Augustus suutis välja mõelda.
[„Kodus tähistame,” manitses Augustus. „Praegu oleme kõik nördinud ja roostemaitse suus, eksole.”]
Ainus tegelik erinevus oli nüüd selles, et Prohveti agente liikus rohkem ringi ja neil oli ligipääs rindele legaalselt olemas. Kõik Volta salajased projektid pidid muutuma veel salajasemaks, mis polnud aga midagi uut. Volta oli ennegi enda tegevust Impeeriumi spioonide eest varjanud.
Viis köhatas valjult, kutsudes esinduse raudruumist välja. Dva lõpetas ühenduse, pühkis õlihigi otsaeest ning asus Telneti kaitsmeid üle vaatama.
„Kuule, te olete Volta teadlased, jah?” lähenes esindusele nahktagis ning ogasid täis juustega sell. „Mul oleks teiega üks jutt.”
„Palgasõdur Banjaji, ma eeldan?” sõnas Augustus tervituseks.
„Mitte lihtsalt, vaid nüüd ka Lääne-Podzuksia liider Banjaji,” turtsatas mees, võttis laua ääres istet, lükkas tooli kaugemale ning tõstis oma sõdurisaapad otse esinduse lauale.
„Minu õnnitlused, Lääne-Podzuksia liider Banjaji. Ma märkasin, et Teil oli ennist tarvis leti ääres tulirelva kasutada. Mis seal täpselt juhtus, kui ma võin küsida?”
Aupaklik ja viisakas – see aitas alati. Isegi siis, kui sa suhtlesid hullumeelsete isikutega.
„Kuule noh, ma tellisin jooki piparmündiga, aga ta ei andnud piparmündiga. Nii et ma lasin ta maha, õppetunniks,” sõnas endine palgasõdur kui muuseas. Ilmselgelt ei tulnud talle isegi pähe see, et surnud inimestel oli väga raske midagi õppida. „Igal juhul, mul on selline mure, et meie plasmarelvad kuumenevad liiga kiiresti üle, et oleks nagu midagi paremat vaja.”
„Te pakute Voltale tellimustööd?” võttis poliitjuht oma läbirääkijarolli.
„Midagi sellist jah.”
***
„Kas sa teadsid, et kui barbaritel tarkusehambad 45 kraadi all kurku lüüa, siis on nad 2 sekundit tegutsemisvõimetud?” sõnas Augustus, tellides järgmise joogi.
Esindused olid lahkunud ning ka Volta omad ootasid väljas, lubades Augustusele haruldase puhkusehetke üksi olla ja mõelda. Seda võimalust tekkis harva.
Peopaigad olid kõige kaitstumad kohad kogu impeeriumis ning Augustus sai end nüüd natukene vabaks lasta.
„Kust sa sellise kasutu, kuid huvitava infokillu üles korjasid?” uuris baaridaam.
„Palgasõdur Banjaji rääkis. Õigupoolest oli see ainuke asi, mille ma temalt sain.”
Augustus keerutas jooki oma klaasis. See oli väärt kraam.
„Pakkusime küll välja, et meie anname tehnoloogia ning nemad jõustavad oma biomassiga meid laienemisel ida suunas. Me nõudsime vaid 10% laienemist lepingu täitmiseks, peale seda saanuks nad meie antud tehnikaga oma aladel toimetada. Aga vot ei jõudnud kokkuleppele.”
„Vähemalt saite targemaks,” naeratas baaridaam.
„Ma pole päris kindel, mida selle infokilluga peale hakata,” turtsatas Augustus ja tühjendas klaasi.
„Aitäh kuulamast. Näe, osta endale midagi ilusat,” ta poetas kullatüki letile.
„Seda on ilmselgelt liiga palju …”
„Ma nõuan. Ma olen terve päeva pidanud teisi kuulama. Sina kuulasid mind.”
„Kui Te, härra Princeps, nõuate. Ma tänan,” võttis baaridaam kulla.
Kuld oli hea metall. Sellel oli väärtus. Lisaks oli see piisavalt pehme, et jätta sellele sõnumeid.
Sõnumeid, mida oli väga lihtne vajadusel hävitada.
Tehing Prohvetiga ajas Impeeriumi kombitsad sügavamale Voltasse, kuid Octavia,
Augustuse parem käsi, oli kasvama pannud ka teistpidiselt liikuva elaja.
Elaja, mis liikus veel sügavamal ning veelgi ettevaatlikumalt.
Volta kindlustamine vajas oma jõudude jaotamist.
Vahel ka Impeeriumi sisemusse.
