kaanepilt
 

Kas ma olen juba öelnud, et Reaktori ülespanekul on raskeim asi peatoimetaja veeru välja mõtlemine? Lood on reas üles pandud, pildid külge nokitsetud, õiget pidi pööratud, üleliigsed reavahetused välja korjatud ja siis hakka justkui mingit seletuskirja välja mõtlema, et miks sa seda asja mitu tundi tegid? Klassikaline nipp on lugeda muidugi üles see mida igaüks näeb kui ta veidi allapoole kerib. Seekord oli aga viimase minutini Reaktori kaust üsna pooltühi ja seega tänan muidugi Marko Kivimäed, kes veel eile tõesti toreda Stephen Kingi arvustuse saatis, Jüri Kallast, kes viimase teksti saatis peatoimetaja veeru kirjutamise ajal, Tim Hornetit, kes tegi koguni kaks arvustust - peamiselt kuna unustasin ta eelmine kuu saadetud arvustuse siis üles panna ja muidugi Meelis Krafti, kes võttis vaevaks natuke igavikuliste ulmeteemade üle arutleda. 

Lisaks algab oktoober ja mardused pistavad enda ninad üha varem ja julgemini peiduurgastest välja.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ohver

Antoloogiatest (ja ka jutukogudest) kirjutamisel on alati küsimuseks – milline kahest põhitaktikast valida. Kas käia kõik jutud ükshaaval läbi, neid hinnata ja omavahel võrrelda või siis kirjutada üldisemalt ja püüda vaadata tervikut? Tunnistan ausalt: ma olen pigem teise suuna austaja ja nii ma ka alljärgnevalt ilmselt kõiki jutte üle ei käi ning mingit raamatusisest edetabelit ei koosta.

Teine arvustajalik teede hargnemine tekib seal, kus hakkad mõtlema, kas antoloogia on teemaantoloogia, kas sel on vähemalt mingigi siduv moment, või on tegu lihtsalt n-ö kirju kera tüüpi jutuvalikuga. Selgitan pisut seda kirju kera asja. Noh, et ilmselt on igal antoloogiate koostajal mingi ports lemmiktekste, meeldejäävaid tekste või selliseid, mis mingil põhjusel varasematest antoloogiatest on välja jäänud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulme ja eetika kooslus on kahtlemata liiga suur teema, et kõik ühte artiklisse ära mahutada. Eetika mõiste ise on juba piisavalt lai, et sellest terveid raamatuid kirjutada. Samuti on ulme väga lai mõiste, nii et jätan välja õuduse ja imeulme ning püüan põgusalt vaadelda vaid teadusulme ja eetika omavahelisi suhteid.

Kuigi ajaloost on teada juhtumeid, kus ulmekirjanikud on justkui “ette näinud” tehnoloogilisi leiutisi, ei saa kindlasti üheselt väita, et teadlased oleks ulmekirjandusest idee üles noppinud ja ilma selleta ei oleks mõnda koledat leiutist loodud. Heaks näiteks on H.G. Wells, kes mainis tuumareaktsiooni 1913. aastal avaldatud romaanis “The World Set Free”. Väidetavalt oli Wellsi nägemus inspireerinud ungari-saksa-ameerika füüsikut Leo Szilardi, kes patenteeris kakskümmend aastat hiljem koos Enrico Fermiga tuumareaktori idee. Kaudselt viisid Szilardi teadustööd aatompommi loomiseni.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Sari: The Archemi Online Chronicles (1-6)

Autor: James Osiris Baldwin

Tarbitud formaat: Audible, The Soundbooth Theater

 

Järjekordne LitRPG arvustus. Seekord raamatusarjale, mis pole veel lõpuni valmis (osa 6 tuli 2023. aastal ja järg on tegemisel), kuid ometi väärib tähelepanu. Eriti, kuna ka ma ise lükkasin selle esialgu kõrvale ning seda mitmel põhjusel. Sarja nimi ei kõlanud uhkelt ega eriliselt, raamatute kaanepildid olid liiga klassikalised, et lugema kutsuda, ja esimesed kolm raamatut olid Audible keskkonnas ühe krediidi eest saadaval, mis ei toetanud usku kvaliteeti.

Seega polnud mul väga ootusi, kui ma kuulama asusin.

Seda üllatavam oli leida korralik pärl.

Lühikokkuvõte: Kogemustega sõjaväelane Hector on suremas ning otsustab veel viimase asjana oma vennaga lepitust otsida.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tulevased

Maailmas on päris palju ilukirjandust, mis on kirjutatud kas filmikäsikirja või siis mängu või koomiksi põhjal. Iseäranis levinud on taoline tegevus ulmekirjanduses. Inglise keeles öeldakse taoliste kohta tavaliselt: media tie-in, eesti keeles on sedasorti asju mõnikord nimetatud romaniseeringuks. Mõneti on taoline tegevus enam kui arusaadav. On menukas rahateeniv toode ja on soov veel kuidagi sellesama toote pealt teenida ...

Maniakkide Tänava romaan „Tulevased jumalad“ on samuti nn media tie-in, aga mõneti omapärane selles kategoorias. Romaani tegevus toimub mängu Mortalis maailmas. Kuid seda mängu veel pole. On töösolev projekt ja Maniakkide Tänava romaan on pigem kui reklaamtekst või siis maitseproov. Kõike seda ma enne lugemist ka teadsin ja eks raamatu kaanel olev Mortalis justkui viitaks midagi.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU ARVUTIMÄNG: "Kahe krooni kuningriik" (9. august)

"Kahe krooni kuningriik" on 2019. aasta mäng, "Kuningriigi" sarja 3. mäng. Kuningriik on pisike, alguses tundub tegu olevat pigem küla ja külavanemaga. Kuningriiki ähvardab ahnuse-nimeline koletiste rass. Kuningas võib väravata külaelanikke kaitserajatisi ehitama või ahnureid vibuga laskma. Päeval on kõik rahulik, pahalased tulevad öösel. Ahnurid röövivad kuninga alamate raha ja varustust ning isegi kuninga enda raha. Kui seda pole rohkem järel, siis võtavad nad kuninga krooni ja kuningas loetakse kukutatuks. Kuid erinevalt eelmistest mängudest ei tähenda see "game over", vaid mängija saab jätkata uue kuningana nimega Pärija, kes jätkab lagastatud riigiga. Omandada saab uut tehnikat ja kuningriiki laiendada 5 saarele. Eesmärk on moodustada sõjavägi ja pommiga õhku lasta portaal, millest ahnurid väljuvad.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Anime Tokyo Revengers arvustus

 

Takemichi Hanagaki, meie 26 aastane peategelane, elab tavalist ja lihtsat elu. Ta töötab filmilaenutuses ning tuleb ots otsaga kokku. Kõik tundub hästi või siis vähemalt piisavalt hästi.

Ühel päeval näeb ta uudistest, et tema teismeliseea armastus Hinata ja temakese vend Naoto hukkusid Tokyo Manji Gang’i põhjustatud konfliktis. See viib Takemichi sügavasse depressiooni, kuid ta proovib endiselt hakkama saada. Samal õhtul juhtub temaga aga midagi oluliselt hullemat. Oodates rongi, lükkab keegi teda selja tagant ning ta maandub otse rööbastel. Kiire surma asemel leiab ta aga järgmisel hetkel end neljateist aastasena, koos oma tolleaegsete sõpradega.

Olles endiselt uudistest mõjutatud, otsustab ta esimese asjana oma armsamat uuesti näha, seejärel muuta minevikku ja teha nii, et Hinata üldse ei sureks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
half

"The Dark Half"

Stephen King

Hodder & Stoughton, 2011

460 lk

--------------------

Kui King oli veel kirjandus- ja kirjastusmaailmas üsna nooruke, siis kirjutas ta palju, väga palju. Tal oli mitmeid stiile ning kui King oma nime all oli pigem psühholoogilisem õudus, siis Kingi alter ego Richard Bachman oli mingis mõttes meeleolult tumedam, raskem, küünilisem autor, teinekord ka ulmevaba. Seega kui Kingi kirjastajad ei tahtnud seitsme-kaheksakümnendatel, et talt liiga palju ilmuks - raamat aastas on ju piisav! -, siis avaldas King osad oma raamatud paralleelselt Bachmani nime alt. Aastal 1985 tuli aga see kõik välja, seos King-Bachmani vahel selgus ning King saigi rahus selle hämara saladusega päevavalgel edasi toimetada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Karri Tiigisoo

Tiigisoon

Kes oled ning millega tegeled?

Ega ma ju täpselt ei teagi, kes või mis ma olen, aga igatahes üsna kohe peale sündimist pandi mulle nimi ja selle nimega saab ennast kenasti identifitseerida. Elanud-kasvanud olen Märjamaal. Ülikooliaastatel sai Tallinnas elatud ja 2003 aastal siirdusin Pärnusse, kus elan praegu. Kunstiakadeemiast sai kaasa võetud arhitekti diplom ning arhitekti tööga elatan ennast siiamaani. Töö on praegu rohkem planeerimise kui majadega seotud, aga võimaluse piires üritan selles vallas tervislikku tasakaalu säilitada. Praegu olen 45 aastane ja moodustan perekonna koos ühe naise ja lapsega.

 

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Hetkel loen Dan Martelli raamatut Buy Back Your Time, mis kuulub vist pigem sinna eneseabi valdkonda.

Loe edasi...

{SILDID}
 

luulud


Minu isa luulud

17 eesti ulmejuttu aastaist 1953–1989. Autoriteks Friedebert Tuglas, Vladimir Beekman, Henn-Kaarel Hellat ja paljud teised. Kuigi kõik jutud on varem ilmunud, leiab isegi väga usin ulmelugeja nende kaante vahelt tundmatuid tekste ja ootamatuid autoreid.

Antoloogia «Minu isa luulud» on valimik, kus tegevusajaks minevik, olevik ja tulevik ning tegevuskohtadeks Eesti või lai maailm, liigutakse nii Maal kui ka kosmoses. Tuntud ja mitte nii tuntud autorid ning nende tõsised, suisa sünged või sageli lausa lõbusad lood. On seiklusi ja põnevust, aga ka satiirilisi ja mõtlikumaid tekste.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kiilaspäine+Tõnis

Kirjutan taaskordse eeltutvustuse sellise, et mõistaks see, kes pole üldse lugenud (teadjamad võivad vahele jätta). Kevadel oli jutuvõistlus. Reaktoris ilmub jutuvõistluse saaki, eelkõige teise kümnesse kuuluvaid jutte, mis teeb numbrid keskmiselt tugevamaks kui muidu. Žüriis olles oli mul üks vihik, kuhu kirjutasin kõik esmamuljed anonüümsetest juttudest. Kirjutan selle muljetuse ümber enam-vähem sõna-sõnalt, lisan oma esialgsed punktid 0-st 3-ni (skaala siis “kindlasti halvast” “kindlasti heani”) ja esimese vooru punktid (alates 9 punktist 5-lt inimeselt saadi teise vooru), lisan teise vooru kommentaarid. Ühtki juttu üle lugema ei hakanud (või kui, siis sirvimisi), nii et kommentaarid võivad olla veidi lahmivad, loobitud kevadise esmamulje baasil ning suuremate põhjendusteta.


Kiisu

Aet Altement

Noor ema paanitseb tütre nähtamatu kassi pärast.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Maarja

Raivo Tammus “Midagi on seal laudas”

 

Külamehed peavad pidu, kui neid ründavad suured metsikud koerad. Pisut madistamist siin ja seal, koertest saadakse jagu ning avastatakse farm, kus neid tapjakoeri kasvatatakse.

Selle jutu näol on tegemist väga elulise ulmega selles mõttes, et jutu tegelastele sarnaseid mehehakatisi leidub nii igas külakeses kui ka suuremas linnas. Samuti on tegevuspaik väga reaalne, mistõttu jäi minu jaoks ulmet selles loos väga väheks. Autor on valinud loo kirjapanekuks omapärase stiili, midagi näidendi ja proosa vahepealset, pendeldades teksti kirjeldavas osas oleviku- ja minevikuvormide vahel. Lugu ise on aga lihtne, nii et on ka sellisel viisil kirja pandult hästi jälgitav.

Küllap on ka sellistel lugudel oma tänulik lugejaskond, mille hulka mina aga kahjuks ei kuulu.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Martin pööras ettevaatlikult lehte ja aevastas. See peab üks päris vana raamat olema, mõtles ta. Päris vanad raamatud ajasid teda vahel niimoodi aevastama. Autobiograafiad talle aga meeldisid ja mõni aevastus oli lugemismõnu eest väike hind. Mõned lapsed eelistasid printsessi- või detektiivilugusid, paljud armastasid hoopis filme, kuid Martinile tundus, et miski ei saa olla nii põnev kui kirja pandud elu ise.Poiss silus ettevaatlikult karedat, veidi kollakaks tõmbunud paberit ja jätkas lugemist:

… heitsin verimao kõrvale ja tõstsin uuesti laserkirve. Džungel ei peata mind. Olgu see mets või verimadudest tehtud!

Lehti pöörates võitles Martin koos maadeuurija Charlesiga läbi Oleprea Beeta džungli. Ta raius ja raius jälle. Iga meetri eest võideldes liikus ta koos Charlesiga edasi. Ta pidi jõudma enne kõikesöövat punast sülti Elisabethini.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Üksusest oli järgi ainult 3 meest. Nad olid vigastatud, väsinud ja liikusid aeglaselt. Nad olid juba 2 nädalat missioonil olnud. Liikunud, võidelnud, varjunud, liikunud, võidelnud, varjunud... Kompass keerles nagu hullumeelne ja oli täiesti kasutu. Nad liikusid pimesi masinate poolt hõivatud alal. Mitte kas, vaid millal, lõpetatakse nende teekond, oli küsimus. Nad teadsid seda ja ometi liikusid arulageda visadusega seatud sihi poole. Nad olid ainuke lootus, mis relvavendadel oli. Viimane lootus inimkonnal masinate pideva rünnaku all. Hullumeelne plaan, aga siiski plaan.

 

„ Vaikne on,“ ütles Miikael betoonkärakale istuma vajudes ja teistele viibates, et peatus tehtaks. Nad nägid ümbrust ja ise olid varjatud. Hoone oli massiivsest betoonist ja sõelapõhjaks lastud. Keegi oli siin võimsa lahingu andnud ja kaotanud. Nemad said hetk puhata.

Loe edasi...

{SILDID}
 
glenipilt

Uksest voolas sisse rõõmsameelne Charlie Sakks, särades näost nagu matemaatikas just viie saanud kooliplika.

"Kuule, kas sa prantsuse õllet oled joonud? Nagu seda päris õllet, mitte seda nisujura mis meil siin pakutakse. Lähme õue, päike paistab, ilm on ilus, mis me ikka siin toas kopitame," pakkus ta rõõmsameelselt.

Raputasin pead. "Ei ole, aga lähme."

Naabrimees Charliel oli mehine mahe hääletoon, täpselt selline, mida kuuleb hommikuti raadiost. Olin talle ka mitmeid kordi raadiosse minekut soovitanud, aga sain ikka vastuseks ähh tead, tööd on nii palju, lapsed, naine, firmas vaja nii palju asju ajada, et no kuskohast sa selle aja leiad. Ise oli ta muidugi kerekas saja neljakümne kilone, keskealine tümakas Härrasmees suure tähega.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“Ostsin meile talvekartulid ära. Sai juba keldrisse viidud,” teatas Joosep niipea, kui Liina kambrisse astus. Naine oli olnud mitu päeva üleaedse karjamaal abiks ja seega ei teadnud, mis kodus sündis.

“Juba? Suvi ju alles soe,” oli naine üllatunud. Siis tuli ta näole kaval muie. “Said hea kauba peale, jah? Kes sulle siis oma kartulid müüs?”

“Üleoja talu Peeter,” sõnas Joosep.

“Üleoja talu?” üllatus Liina. “Kas see polnud mitte sama koht, kus neil see suur õnnetus juhtus ja talust ei jäänud raasugi alles?”

“Sama neh,” mühatas Joosep. “Peeter rääkis, et talu olla ehitatud vana soo peale ning sel kevadel ärkas see uuesti ellu. Võttis, mis võtta andis. Ainus, mis Peetril veel hingel oli, oli persetäis kartuleid. Lubas need odavalt maha müüa ja linna õnne otsima minna. Mõtlesin küll, et mis ma tast veel ära ostan, aga hakkas Peetrist ka kahju.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Autori kommentaar

Pärast Kooljaid sattusin hoogu ning kirjutasin tegelikult järje ka, aga ma pole seda avaldanud. See jätkab tegevusi samas kandis, kus esimene osa, kuid mõttes oli ka tegevuse jätkumine Tallinnas, kuhu politsei oli suutnud enamuse head veini maha müüa ning sealsed parmud joovad seda kahtlemata hea meelega. Aga olgu lugejate rõõmuks see versioon Kooljatest lugemiseks üles riputatud ja nagu ikka tegelaskujud on päriselt sealt kandist pärit ning nii mõnigi seik on ka reaalselt juhtunud - kuis siis muidu:)

Head lugemist!

Kooljate esimene osa on leitav siit: https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt:-kooljad

 

Jõudnud poeni, märkasid poisid esimesena närveldavat poemüüjat, kes tuletõrjesse helistas ning Kolja maja põlengust teatas.

"Poisid, te teate, kuidas see maja põlema läks?"

"Ei oska öelda," vastas Raivo.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kolinal liikus vaenuvägi uhke linnuse terasest müüride poole. Auruvuhinal sammusid ründurite väes terasest müürihõivajad. Mõnigi selline masin oli paljudest lahingutest mõlkis, põlenud, mõnest pikast looduses vedelemisest roostes. Vaikselt ootas Baral linnuse vundamendi all oma võimalust. Tema käelihased olid pingul, valmis pikka hoova alla suruma. Linnuse kella kahekordne kõll oli tema signaal. Käed pinguldusid, hoob lendas kolksu saatel alla. Läbi paksu laeplaadi kostev metalne lajatus oli otsekui aplaus täistabamuse eest. Kiirelt lõi ta paarimehega patsu ja vajutas alla nupurea keset seina. Lae pealt hakkas kostma õudne, põrgulik vuhin, otsekui iidse lohe röhatus. Hetk hiljem üritas seda matta paljuhäälne õuduskisa.

„Voh, jookseme ja kaeme perra,” leidis Baral lõbustatult.

Vaid minutijagu kulus jõudmiseks esimesele maapealsele tasandile, kust läbi paksu soomusklaasi võis näha verdtarretavat pilti.

Loe edasi...

{SILDID}
 
soobeli kaanepilt

See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ üheksas osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1

Käesoleva osaga lõpeb jaanuaris ilmuma hakanud romaan.

 

19. Kõige raskem kodutee

Mehe kaisus oli uskumatult hea ärgata. Aken oli lahti, linnud laulsid ja õhk toas oli värske vaatamata sellele, et seda õhku hingasid lisaks kahele inimesele ja filifjonkale veel pooletonnine hirv ja kolmveerandtonnine hobune. Mari märkas Filifjonkat. Jälle oli ta enese susside, kleidi ja mütsiga kerra tõmmanud, seekord magas ta Valli seljal. Rahutus tuli taas hinge. Mis teoksil on? Kus Viki on, mis on temast saanud? Kas Mari pole midagi maha maganud?

Meil on kiire, otsustas Mari riietudes.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0689)