Minult küsiti, lubasin lahkelt kirjutada ja siis jäin toppama. Ei, öelda oleks palju, aga see kõik on muarust nii banaalne, et juba mõteldes hakkab halb. Mõned mõtted tundusid siiski jagamisväärsed, sellised, mida ma ikka jälle vestlustes välja ütlen, mida pean olulisteks.

Ehk on teistelgi neist abi, ehk on isegi mingit uudsusmomenti või äratundmisrõõmu …

Kriitikast üldisemalt

Alustama peaks üldisemast tõest – kriitika on alati subjektiivne. Lühidalt: kriitiku isik jääb alati taustale virvendama. Eks profimad kirjutajad peidavad oma isiku rohkem ära. Muidugi, kui nad peavad seda vajalikuks. Kui aga kirjutaja antud tõsiasja tunnistab, siis oskab ta kriitikat tehes sellega ka arvestada.

Teine üldisem fakt on, et Ulmekirjanduse BAASis olev pole enamjaolt kriitika, pigem lugemismuljed. Samas, moodsad ajad, post-misiganes-ismid ja wõrgukultuur on kõiksugu piire sedavõrd ähmastanud, sealhulgas ka piiri kirjanduskriitika ja lugemismulje vahel. Ja ma ei räägi vaid ulmest. Olen korduvalt saanud paraja ehmatuse osaliseks, nähes mõnes soliidses tavakirjanduslikus väljaandes tekste, mida võiks halastavalt ehk vaid koolikirjandiks nimetada.

Lühidalt: on mingi ideaal, mida enam eriti ei ole ja mille olemus on enamjaolt ka unustatud. Selle unustatud ideaali poole võiks ju püüelda, kui vaid keegi veel teaks või mäletaks, kuidas seda tehti ja milline see välja nägi.

Kriitikast konkreetsemalt

Kindlasti peaks alustama sellest, et kriitika kirjutamiseks tuleks kritiseeritav teos läbi lugeda. Kui loetud, siis peaks püüdma aru saada, mida autor tegi. Mitte lugeda-kuulata, mida autor oma teose kohta kirjutab-räägib, vaid just vaadata-analüüsida, mis teoses on, mis välja tuli. Kogenum kriitik oskab ehk ka aimata, mida autor teha tahtis ja kuivõrd tal see õnnestus. Peamine on siiski see, mis teoses olemas on. Mitte see, mis seal võiks olla või mis seal kriitiku arvates olema peaks. Jah, selliseid mõtteid võib arvustuse sabaotsas edendada, aga esmane on siiski see, mis kirja on saanud.

Ja siin tuleb kohe ka mängu ülamainitud isiklikkus ehk kriitik peaks suutma olla üle oma isiklikust piiratusest, kiiksudest ja millest veel. Näiteks kui küberpunk kohe üldse ei meeldi, siis oleks arukam teos arvustamata jätta või kui siiski peab, siis tuleks antud ebameeldimise fakt ausalt teatavaks teha. Et teed oma vaenu teatavaks ja püüad siis võimalikult neutraalselt teost lahata. Ja siis saab lugeja ka aimu kriitiku piiratusest antud küsimuses ning saab kriitikat lugedes mainitud faktidega arvestada.

Ma tean, et meie post-misiganes-ajastul on ausus ja siirus paremal juhul vaid naeruväärsed mõisted, aga samas on ikka omajagu abiks, kui kriitiku maailmavaade ja maitse-eelistused on selged. Saab kohe aru, kas kriitik arvustab teost, lahmib niisama või klaarib arveid. Ma ei ütle, et lahmimine või kirjanduslik arveteklaarimine oleks päris vale. Isiklikult ma seda õigeks ei pea ja püüan mitte teha, aga eks me kõik oleme inimesed ja mõnikord lihtsalt ju tahaks mõnele kirjanduslikule ilgusele kohta kätte näidata, seda paika panna. Isiklikult mina olen püüdnud taolist mitte teha, aga kirgliku inimesena on mul oma noorusest ka taolisi tekste ette näidata. Mitte küll palju, aga neid on.

Kriitiku vigadest

Lahmimine ja paikapanemine peaks justkui ka vead olema, aga pigem ei ole, sest tegu siiski emotsionaalse manifestatsiooniga. Vead on mujal.

Esimene ja kõige suurem viga on omane just fännikriitikale. Fännid loevad palju ja reeglina nad eeldavad, et autorid loevad sama palju. Võib-olla loevadki, lugesid kunagi, aga viljakas kirjanik ei loe enam nii palju kui usin fänn. Seega ei pruugi autor olla lugenud kõiki neid teoseid, mida on lugenud fänn ja kui isegi on, siis reeglina on autori peas kõik loetu segunenud ta oma mõtetega. Seetõttu on kõiksugu süüdistused plagiaadis või lihtsalt laenamises enamjaolt alusetud. Autoritele võib kõiksugu asju ette heita, aga normaalne autor ei kirjuta teadlikult teiselt maha.

Teine suur viga, mida paljud võib-olla veaks ei peagi, on teose hindamine-kritiseerimine hetkepoliitika, -moraali ja -eetika seisukohtadelt lähtuvalt. Jah, autor kirjutab siiski lugejale, aga tea ei pea arvestama iga lugeja või kriitiku piiratuse ja/või maailmavaatega. Veel vähem sai selle kõigega arvestada minevikus elanud autor.

Ja kõikse valem on autori ja teose tegelaste samastamine. Jah, on üldiselt reegel, et autor paneb teosesse väga palju endast, aga reeglina ei ole see kõik nii üks-ühene nagu lugejatele meeldib mõelda. Autori peas on kogu ta elatud, loetud ja tunnetatud elu, millest autor siis kombineerib, tihendab ja üldistab. Rääkimata veel sellest, et autor ja lugeja näevad teksti üsna erinevalt.

Kui kriitik või kasvõi lihtsalt lugemismuljetaja juba need paar mõtet endale teadvustab, siis peaks kriitika või lugemismulje juba kõvasti parem saama.