Kui aastate eest Heinrich Weinbergi esimest raamatut lugesin, leidsin temas Eesti ulmekirjanike hulgas jälle ühe lemmiku, kelle kõik teosed olen läbi lugenud ja nii mõnegi kohta ka arvamust avaldanud. Vahest võib tunduda imelik, et lemmikkirjanik ei saagi kogu aeg täispunkte, aga eks see ole ikka nii, et mida rohkem korda läheb, seda kõrgemat kvaliteeti ka ootad. Käesolev raamat aga on minu arvates siiani kõige tugevam ja mitmekülgsem kogumik kirjanikuhärralt - on, mida lugeda ja nautida.

Raamatu esimese osa moodustab juba eelnevalt erinevates kogumikes avaldatud tekstide triloogia alternatiivsest Revalist. Vahepalaks kolm omanäolist esmakontaktilugu tulnukatega, millest ma olin ka juba kahte lugu varemalt lugenud ja kõrgelt hinnanud. Ning magustoiduks jällegi kolmik: seekord siis lood täiesti uuest multiversumist. Ehk siis tegelikult on raamatus juba eelnevalt lugejate poolt heakskiidetud kraamile lisaks veel ka kolmest loost koosnev uus materjal, mida oleks vabalt võinud ka täiesti eraldi raamatuna välja anda, mahult üsna sarnane Kalmsteni „Kaarnalaulule". Aga pikemalt siis kõikidest omas järjekorras.

“Karmavõlg”

Lood alternatiivsest Eestist algavad kriminulliga Revalist, kus alguses küll antakse päris palju sisu edasi puhtalt sisemonoloogina, kuid õnneks loo tempo selle all ei kannata ning huvitavaid pöördeid on jutu käigus omajagu. Kohati on lausa imekspandav, et autor suudab kogu märuli edasi anda väga rahulikult, lausa hillitsetult, nii et verised laibad tunduvad isegi lastele täiesti loetava kraamina. Teatud sarnasusi on Pan Grpowski lugudega ning mõningal määral meenus ka üks müsteeriume lahendav Rõngu pastor. Jutu sisu oli hea, aga kogu loodav maailm veelgi parem.

“Lahke mehe tasu”

Teises loos on eelnevast juba mõningad tuttavad tegelased ees ning ka selles loos on mitu erinevat ajaliini ühtseks tervikuks põimitud. Seikluslikkust on siin ehk vähem kui eelmises, aga see-eest edastatakse lugejale vaikselt filosofeerides rohkelt detaile maagilise maailma kohta. Eks see lõpp oli veidi läbinähtav ka, kuid isegi teistkordsel lugemisel on loost saadav emotsioon väga positiivne ja lõpp muinasjutuline.

“Helisev muusika”

Kolmanda loo keskmes on antiigiärimees, kes ka muu kraamiga hangeldab ning kui talle tehakse ootamatult hea pakkumine, siis ei saa ta ju sellest ära öelda. Võrreldes eelmiste lugudega, on see jutt tunduvalt Pratchettlikum, kuid kuna peategelane on ka antikangelane ja omajagu riukalikum, siis meenutas lugu väga ka Artemis Fowli seikluseid. Lõpp oli kurb ja dramaatiline, aga jättis mõnusalt lahtiseid otsi, nii et loodan, et autor tuleb antud maailma veel tagasi.

“Vaikust ja rahu”

Tõeliselt stiilipuhas õudukas koduses Eesti looduses on kirjutatud väga ladusalt, tegelastega on lihtne samastuda ning neile loo käigus kaasa elada. Sisu ülesehitus on  võib-olla liigagi tüüpiline, aga loo lõpp proovib ka siia veidi muutust tuua. Kuigi lõpp jätab kõik otsad veel lahtiseks, et saaks ka järje kirjutada, siis tempot tõmmatakse veidi liiga rahulikuks, võib-olla oleks võinud loo juba veidi varem ära lõpetada.

“Ringkaitse”

Ka selle loo jutustamine on ladus, aga teostus ja nauditavus ei ole võrreldavad eelmise esmakontakti looga. Esiteks räägitakse pool lugu ülekuulamise käigus ja selline kaudne jutustamine võtab loo tempo ikka korralikult alla. Teiseks pole siin ei samastumisvõimalusi ega ka eriti tegelasi, kellele kaasa elada. Samas on jällegi loo teise poole lahendus väga meeliülendav ja lõpp lühiloole omaselt korralik pauk.

“Kõik üheskoos ja eraldi”

Antud tekst oli minu arvates kogumiku kõige nõrgem. Autor on endale suhteliselt raske ülesande võtnud, kirjeldades kogu lugu võõrliigi vaatepunktist. Kuigi tulnukrassi militaarretke käiku on huvitav lugeda, siis ei tekkinud eriti head haakumist, pigem  tundus lugu olevat selline kodumaises kaitseväes toimuva transponeerimine võõrikusse ühiskonda.

“Kes varju püüab”

Vaikselt ja rahulikult alustav lugu vajutab peagi gaasipedaali põhja ega lase seda enam loo lõpuski lahti. Loo kontseptsioon on vägagi tuttav: seal leidub elemente nii „Groundhog Day", „The One", „Day After Tomorrow" kui ka „Source Code" teostest, aga see ei sega mitte kuidagi loo nautimist, pigem hoopiski tekitab lugejas mõnusa äratundmise. Lisaks on lugu ka piisavalt pikk, ligi sajaleheküljeline lühiromaan, seega on piisavalt aega, et nii tegelasi kui ka edasiantavat maailma piisavalt hästi kirjeldada ja üles ehitada. Ning justkui kõigest sellest oleks veel vähe, siis tuuakse sisse ka paralleeluniversumid, mis tekitavad lugejal veelgi suuremat infonälga, kuna lahtiseid otsi tekib muudkui juurde. Õnneks saavad aga järgmistes lugudes nii mõnedki neist kokkusõlmitud ning lugejal tekkinud küsimused leiavad vastused.

“Mitmekihilisem”

Antud järjelugu annab eelmisele loole juurde uue dimensiooni ja avab ka loodud paralleelmaailmasüsteemi tausta. Viimati lugesin nii häid kodumaiseid multiversumi lugusid vist Siim Veskimehe Lõimekera raamatutes. Autor suudab väga hästi rääkida lugu naispeategelase vaatepunktist ja kuigi kokkupuutepunkte eelmise looga on, siis seisab antud lugu täiesti vabalt ka iseseisvalt püsti. Kui eelmine lugu tekitas väga suure äratundmisefekti, siis antud lugu peab enda eest ise seisma ja lugejat köitma nii vihjetega eelmisele loole kui ka ladusa märuliga.

“Ikka ja alati”

Nagu autor ka loo sissejuhatuses ütleb, on tegu ajaeksperimendiga, kolmest loost on  see kõige nõrgem ja rahulikum. Ka antud lühijutt lisab veelgi ühe dimensiooni eelnevatesse lugudesse, kuna lugejale edastatakse parajalt suur ports uut infot, mis eelnevaid lugusid veelgi paremini lahti mõtestab. Kohati aga tõmmatakse tempot veidi liiga palju alla, samas hoiab loo lühidus teemakäsitluse konkreetsena ja eelmiste lugudega koos moodustab triloogia väga tugeva terviku.