Mike Ashley: The Rise of the Cyberzines: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1991–2020 (The History of the Science-Fiction Magazine, Volume V). XVI+444 lk. Liverpool University Press 2022, 2024.

Kuidagi kentsakas on öelda ühe mitteilukirjandusliku raamatu, kirjandusloolise monograafia kohta, et see on mu lemmikraamat. Aga just nõnda ongi. Olen teadupärast suur ulmekirjanduse ajalugude fänn ja aastakümnete pikkuse lugemuse pinnalt võin kindlalt väita, et briti ulmeloolase ja antologisti Mike Ashley (1948) viiest mahukast monograafiast koosnev tsükkel või üks viieköiteline hiidpaks uurimus – kuidas soovite – on parim angloameerika ulme ajalugu. (Oma jõudmist Ashley juurde olen kirjeldanud ühes varasemas retsensioonis

Tõsi, jutustatuna läbi ulmeajakirjade ja lühiproosa originaalantoloogiate prisma ehk siis eelkõige lühijuttudele, jutustustele ja lühiromaanidele keskedudes. Kuigi käsitlemist leiavad ka romaanid – need, mis ilmusid originaalis ulmeajakirjades järjejuttudena. Näiteks 1940ndate aastate ehk ulme kuldajastu puhul tähendabki see sisuliselt KÕIKI romaane, sest ulmeraamatuid tollal naljalt eraldi köidetena suurkirjastustes ei ilmunud ja fännide loodud väikekirjastuste (näit. Arkham House) kõvas köites väljaanded olid mitu suurusjärku kallimad kui ulmeajakirjade numbrid ja nende tiraaž suurusjärgu või kaks väiksem kui enamikul ulmeajakirjadel.

1950ndatel see pilt muutus ja ulmeromaanid kolisid pehmekaanelistele raamatutele keskendunud kirjastuste katuste alla, aga siinkohal ei taha ma hakata ulmekirjastamise ajalugu ümber jutustama. Ashley mammutteos (5 kd kokku 2214 lk-d) on eripärane just seepoolest, kuidas suudab oma ainese käsitlemisel olla korraga detailne ja põhjalik ning samas anda väga häid hinnanguid ja üldistusi, kirjeldada trende. Seda kõike kuni viimase köiteni.

Sest õigupoolest saan ma nimetada oma lemmikraamatuks vaid Ashley massiivse uurimuse esimest nelja köidet, mis käsitlevad perioode I: 1926–1950, II: 1950–1970, III: 1970–1980 ja IV: 1981-1990. Sarja viimane, viies osa, mis peaks katma perioodi 1991–2020 ja seega jõudma ulmeajakirjade looga umbes tänapäeva välja, on eelmisest neljast raamatust nii erinev ja nii kehval tasemel, et nutt tuleb peale. Need viimased 460 lehekülge ei ole mu lemmikraamat.

Ashley sarja lõpuköide mõjub kui oma kõrgajal ülimenuka ja kultusliku ning ikoonilise telesarja kiiruga kokku tõmmatud viimane hooaeg, mis ei rahulda ei fänne, kriitikuid ega algteksti autorit.

MIS ON VAREM JUHTUNUD?

Ashley köited 1–4 on maailma parim ulmekirjanduse ajalugu just seepärast, et üsna napil pinnal suudab autor anda väga tervikliku ja ammendava ülevaate kõigist olulisematest žanriulme ajakirjadest ja seda nõnda, et peatub põhjalikumalt igal perioodil (kümnendil või mitmel puhul lühemalgi perioodil) iga ajakirja ajaloos, tutvustab olulisemaid seal ilmunud tekste ja autoreid, kaanekunstnikke ja nende stiili ning annab hea ülevaate iga toimetaja maitsest, eesmärkidest ja toimetamisstiilist, peatub pikemalt iga toimetaja avastatud uutel ja olulistel autoritel. Samuti kirjeldab ta ajakirjade mitteilukirjanduslikku osa (lugejakirjade rubriik jmt) ning nende trükitehnilist väljanägemist, formaadimuutusi, tiraaži muutumist ajas ja väljaande finantspoolt ehk siis vastava ajakirjakirjastuse tausta.

Nii andis esimene köide (1926–1950) ka hea sissejuhatuse ajakirjaulme sünnile eelnenud 15 aastal pulpajakirjanduse üldjutuajakirjades (Argosy, All-Story, Cavalier jmt) ilmunud ulmetekstidest (1910–1925) ja kirjeldas eriti põhjalikult just Kuldajastu ulmeajakirjade buumi (1939–1943), tutvustades detailsemalt kõiki olulisi Teise maailmasõja eel tekkinud ulmeajakirju (Astounding Science-Fiction, Amazing Stories, Thrilling Wonder Stories, Startling Stories, Marvel Science Stories, Dynamic Science Stories, Astonishing Stories, Super Science Stories, Comet Stories, Stirring Science Stories, Cosmic Stories, A. Merritt's Fantasy Magazine, Planet Stories, Unknown, Weird Tales, Captain Future, Famous Fantastic Mysteries, Fantastic Adventures, Science Fiction, Future Fiction, Science Fiction Quarterly, Fantastic Novels, Strange Stories) ja nende toimetajaid.

Teine köide oli sama põhjalik 1950ndate ulmebuumi kirjeldamisel ja tolle perioodi tuntud ning mõjukate ajakirjade (Galaxy Science Fiction, IF: Worlds of Science Fiction, The Magazine of Fantasy and Science Fiction) ja ka kõigi teise ešeloni ulmežurnaalide tutvustamisel (Fantastic Universe, Beyond Fantasy Fiction, Science Fiction Adventures, Space Science Fiction, Imagination, Imaginative Tales, Other Worlds, Infinity Science Fiction, Venture Science Fiction, Fantastic, Fantastic Story Magazine, Science-Fiction Plus, Rocket Stories, Satellite Science Fiction, Saturn, Worlds Beyond, Super-Science Fiction). Muidugi ei unustanud Ashley sama põhjalikkusega käsitlemast ka oma koduse Albioni ulmeperioodika sündi 1950ndail (New Worlds, Science-Fantasy, Nebula, Vargo Statten SF Magazine). Ka käsitleb see köide põhjalikult muutusi ulmeperioodikas 1960ndail ja mõistagi uue laine fenomeni.

Kolmas köide keskendub veelgi suurema põhjalikkusega 1970ndatele ja neljas köide 1980ndatele aastatele. Ja ikka kogu aeg selles samas kindlas stiilis ja kvaliteedis: ajakiri, toimetaja ja tema käekiri ning eelistused, autorid ja tähtsamad tekstid, formaadi- ja tiraažimuutused, kaanekunst, auhinnastatistika jne. Neis köidetes saab palju ruumi 1977. aastal turule tulnud ja kiiresti selle valitsejaks saanud Isaac Asimov's Science Fiction Magazine ning selle areng eri toimetajate (George H. Scithers, Kathleen Maloney, Shawna McCarthy, Gardner Dozois) käe all, samuti Omni tulek, ulme roll Playboy's jt meesteajakirjades ja brittide Interzone'i teke 1982. aastal, millest sai järgmiseks enam kui 30 aastaks briti ulmeelu närvikeskus.

45 € VÄÄRT PETTUMUS

Kuldaeg on teadupärast siis, kui ulmefänn on saanud 13-aastaseks. Mina sain 13-aastaseks 1990. aastal. Ameerika ulmeajakirjadest ma tollal muidugi midagi ei teadnud ega oleks need ka kuidagi kättesaadavad olnud. Urmas Alas mainis neist põhilisi 1992. aasta alguses esimese Täheaja juhtkirjas. Eestimaisel ulmefännil tuli peamiselt piirduda siiski Põhjanaela, Täheaja ja Mardusega. Tartu linnaraamatukogus oli ka soome parima ulmeajakirja Portti numbreid.

Aga 1997. aastal, kui ülikoolis õppelaenu kätte sain, tellisin endale esmakordselt ka portsu briti ja ameerika ulmeajakirju (Locus, Interzone, Asimov's Science Fiction, Science Fiction Age, Fantasy & Science Fiction). Sellest hetkest tekkis mul Mike Ashley uurimuse ainesega ka isiklik seos, hakkasin neid väljaandeid lugema, esmalt sain neid õieti üldse ju esmakordselt lehitseda, katsuda, nende kujundust ja küljendust uurida... (Ja sellest ajast alates teeb mulle alati kohutavalt nalja, kui miskid BAASiarvustajad ja kriitikud mujal veebis peavad mu küljendusotsuseid Täheajas – sisukord temaatiline, mitte lk-de järjekorras, tekst kahes veerus, täisleheküljest lühemad lugude lõpud eraldi ajakirja lõpus jmt – mingiks erakordseks leiutiseks. Kõik need nõksud on ju ameerika ajakirjade pealt õpitud ja seal pulpkirjanduse ajast alates kasutusel olnud.)

Kuna 1997/1998 algab mu isiklik seos angloameerika ajakirjaulmega, siis otse loomulikult olid mu lootused Mike Ashley uurimuse viimase köite osas, mis just seda perioodi käsitleb, eriliselt suured. Ma sain esmakordselt oma lugemiskogemusi võrrelda Ashley hinnangutega. Esmakordselt pidi Ashley selles raamatus kirjeldama ulmeajalugu, millest ma ise olin ka otseallikast osa saanud. Sain hakata kontrollima, kas Ashley ka tegelikult tõtt kõneleb. ;)

Nahhui ma sain.

Kuna see pehmekaaneline ja üsna suureformaadiline 460-leheküljeline teaduspublikatsioon läks mulle 45 € maksma, siis ma usun, on mul õigus olla kriitiline. Eriti, kuna neli esimest köidet ju andsid indikatsiooni ja õigustatud ootuse, mis neil viimasel 460 leheküljel mind oodata võiks.

Ashley sarja viimane köide erineb esimesest neljast nagu öö ja päev. Nagu puuviljakook ja lehmakook. Kuigi alguses on kõik nagu ilus. Ashley jätkab täpselt sealt, kus ta neljanda köite lõpus 1990. aastal pooleli jäi. Asimov's on Gardner Dozois juhtimisel valitsemas turgu, nopib oma juttudega kõik olulisemad auhinnad, Amazing teeb katse suureformaadilise peaaegu klantsajakirjana, SF Age teeb katse suureformaadilise klantsajakirjana, F&SF eksperimenteerib Kristine Kathryn Ruschi toimetajakäe all, Stanley Schmidti Analog on lihtsalt tuim ja igav, Interzone on David Pringle'i käe all ehk kõige huvitavam ulmeajakiri üldse, Omni paneb oma massiivse paberil klantsajakirja kinni ja kolib veebi... Ja see on muidugi ulmeperioodika lõpu algus.

Jah, see raamat on väga depressiivsel teemal, ehk siis paberil ulmeajakirjade aeglasest väljasuremisest. Ja kõiksugu erinevate veebiajakirjade ja veebisaitide ning muude veebi- või elektrooniliste lahenduste (keegi mäletab veel CD-Romil ajakirju 1990ndate teisest poolest?) tulekust. See ulmeperioodika kolimine veebi ongi tsükli viimast osa läbiv punane niit.

Aga esimesed ohumärgid signaalitavad lugejale kohe raamatu esimeses osas, sest sisuliselt ja kunstiliselt väga ühtne periood ehk siis 1990ndad, võibolla et Teine Kuldaeg, on raamatus jagatud kaheks erinevaks peatükiks. Esimene kestab Ashley käsitluses 1995. aastani ja teine käsitleb kümnendi teist poolt ning uue sajandi esimest paari aastat. Tegelikult, sisuliselt on see muidugi üht tüüpi ulme ühtne periood, aga Ashley tõmbab joone selle keskele, pannes ühe osa nimeks «Before the Web» (120 lk-d) ja teise pealkirjaks «Into the Web» (70 lk-d). Raamatul on ka kolmas osa «The Challenge» (140 lk-d), mis peaks siis käsitlema 21. sajandi kahe esimese aastakümne arenguid ajakirjaulmes nii paberil kui veebis. Nojah.

1990ndate ja 2001.–2002. aasta lugu paberajakirjades ja esimestes veebiväljaannetes saab seega normaalse põhjalikkusega kaetud (kokku 190 lk-d). Kuigi see 1990ndate teise poole veebielu algus on isegi ülearu põhjalikult kirjeldatud: millises jututoas ja millises Useneti vestlusgrupis või mujal mulle arusaamatus kohas mingid ulmefännid kunagi juba 1985. aastal kokku said ja suhtlema hakkasid.

See põhjalikkus, millega Ashley kirjeldab kogu seda veebiulmeelu sünni ja esimeste aastate tausta ja tehiolusid, oleks imetlusväärne, kui see poleks nii igav. Sest sisuliselt ulmekirjandusele neil kümnetel ja kümnetel lehekülgedel ei keskenduta, vaid lihtsalt mingi seltskonna, subkultuuri tekkimisele. Kes kus mingit tehnilist lahendust kasutas, kes püüdis mida tasulisena, kes tasuta teha, kes pani kogu sisu üles esimesel kuupäeval, kes jooksvalt jne jne jne. Kaunis tüütu. Infotehnoloogia ja punk-subkultuuride sõber Bruce Sterling kindlasti ruigab vaimustusest. Aga mina haigutan lõualuu krampi.

Oluline etteheide selle perioodi kohta on veel, et Ashley pühendab jaburalt ja ebaproportsionaalselt palju leheküljeruumi ulme arengu seisukohalt kaunikesti ebaolulistele (Pulphouse'i grupp, DNA Publicationsi grupp) ja ulmega vähe seotud väljaannetele (üks 1990ndate lõpu Galaxy-nimeline veebiüritus, mis oli rohkem new age'i ja esoteerika kui ulmekirjanduse väljaanne). Sest tegelikult saavad juba samal ajal – 1990ndatel – põhiajakirjad (Asimov's, Analog, F&SF, Amazing, SF Age, Interzone) mõnevõrra vähem leheküljeruumi ja neis ilmunud ulmet kirjeldatakse juba mõnevõrra pealiskaudsemalt ja suuremate ülehüppamistega kui varasematel kümnenditel. Paljud väga olulised tekstid ja autorid jäävad Ashley'st hoopis mainimata (nt Lucius Shepardi 1990ndate auhinnatud meistriteosed Asimov'sis «Barnacle Bill the Spacer» (1992, Hugo, Locus) ja «Human History» (1996)). Ikka selleks, et saaks rohkem ruumi mingite veebiprojektide igavatele sünniasjaoludele pühendada...

Aga see pole veel kõik! nagu «Teleturus» 1990. aastail öelda armastati. Nüüd tuleb tõeline pomm. Kui mitte arvestada uue sajandi esimest paari aastat, mille osas Ashley veel põhiajakirjades ilmunud ulmet veidi kirjeldab ja iseloomustab, siis alates aastaist 2003–2005 TA SEDA LIHTSALT ENAM EI TEE.

Mis toimub ajakirjades Asimov's, Analog, F&SF, Interzone perioodil (ütleme siis umbes) 2004–2020, Ashley ABSOLUUTSELT EI KIRJELDA. Mis autorid esile kerkivad, mida tähendavad ajakirjade toimetaja-vahetused neis ilmuva ulme kohta alažanriliselt ja stiililiselt, me teada ei saa. Mina, kes ma neis ajakirjades ilmunud ulmet just sel perioodil enam eriti põhjalikult ei jälginud, lootsin just sellest Ashley köitest seda kõike teada saada. Teada saada, mis muutuse tõi Asimov'si Gardner Dozois' pensioneerumine ja tegevtoimetaja Sheila Williamsi tõus ajakirja etteotsa. Ashley poetab mokaotsast, et mingit muutust ei toimunudki, kuna Williams oli ju kogu Dozois' peatoimetuse aja olnud tegevtoimetajana asja juures – ometi oli muutus tegelikult päris suur. Asimov's loobus selles mahus 1990ndail domineerinud värvika ja seiklusliku kosmoseulme avaldamisest ja muutus maalähedasemaks, Samuti kaovad just sel perioodil Asimov'sis avaldatud tekstid pea täielikult auhinnanominentide nimekirjadest. Dozois' lahkumine andis valusalt tunda.

Lootsin saada teada, mis muutused tõi Fantasy & Science Fictionisse 2010. aastatel uus peatoimetaja Charles Coleman Finlay või Analogisse seda žurnaali samal ajal juhtima asunud Trevor Quachri, aga loomulikult pole sellest eriti juttu. Mis kohutavad sisulised arengud toimuvad Interzone'iga pärast David Pringle'i taandumist peatoimetaja kohalt 2004. aastal ja ajakirja müüki Andy Coxi kirjastusele, Ashley lühidalt isegi mainib: kuidas Cox loobus kõigist Pringle'i ostetud lugudest ja sisuliselt ka ajakirja senisest autorkonnast (Alastair Reynolds, Eric Brown, Paul McAuley, Stephen Baxter, Keith Brooke jne) ning stiilist – kosmoseooperitest ja värvikast seiklusulmest ning hakkas ajama mingit täielikku ajukaape-liini ning avaldama mingit neo-küberpunk kräppi ja lihtsalt diiplevat soga.

David Pringle'i aegne Interzone

Sellest, kuidas Interzone muudeti sisuliselt Coxi literatuuritseva õuduse ja linnafantaasiate ajakirja The Third Alternative/Black Static SF-klooniks, Ashley lühidalt räägib. Aga üldiselt on kogu see viimase uue sajandi kahe esimese aastakümne ulmelugu raamatust puudu. Aastate ja olulisemate autorite ning tekstide kaupa Ashley ulmekirjanduse arenguid enam ei käsitle.

Ausalt öelda jääb mulje, et eluaegne ulmeajakirjade lugeja Ashley lihtsalt tüdis kunagi hiljemalt 2005. aasta paiku nende ajakirjade regulaarsest lugemisest ja õieti ei oskakski enam neid uuemaid arenguid kirjeldada.

Sest eriti sümptomaatiline on ka see, et kuigi kõik tänased peamised veebis ilmuvad ulmeajakirjad (tol perioodil Tor.com, nüüd nime all Reactor, Clarkesworld, Lightspeed, Beneath Ceaseless Skies, Strange Horizons jt) mainib Ashley ära, siis neis 2010ndatel ilmunud ulmet autorite ja juttude tasemel ta samuti ei kirjelda, nende ajakirjade stiili ja ilmuva lühiproosa iseloomu kohta mitte midagi ei ütle.

Võimalik tõesti, et ta lihtsalt ei oska seda enam teha, aga miks, OHH, ISSAND HALASTA, pani ta siis oma raamatu kaanele käsitletava perioodina kirja 1991–2020, kui ta pärast uue sajandi esimesi aastaid enam ulmeajakirjades ilmuvat kirjandust kirjeldada ei suuda? Olekski võinud siis ju oma käsitluse ametlikult uue sajandi algusega ära lõpetada ja asi vask. Sest neid vana sajandi lõpu ja sajandivahetuse põhilisi veebikohti (Omni Online, SF Weekly, SF Site, Infinity Plus, Sci Fiction) ta veel tunneb ja kirjeldab üsna adekvaatselt, ka neis ilmuvaid jutte. Aga pärast 2002., 2003., 2004. aastat muutub kogu käsitlus ülimalt visandlikuks ja sisulist kirjeldust ulmes nende aastate järel toimunud muutuste kohta Ashley lihtsalt ei anna.

Andy Cox'i aegne Interzone

Ta räägib üldiselt veebikirjastamise ohtudest ja võimalustest, aga ulmeajakirjade (nii vanade paberajakirjade kui uute veebiajakirjade) lugu 2000ndatel ja 2010ndatel aastatel me sellest raamatust ei leia! Raamatu üldine leitmotiiv (paberajakirjade tiraažide ja tähtsuse vähenemine kuni nende ilmse väljasuremiseni lähitulevikus) vastab väga täpselt teose pealkirjale – «The Rise of the Cyberzines» –, kahjuks teose alapealkiri, kunstilise pealkirja selgitus («The Story of the Science-Fiction Magazines from 1991–2020») peatab lugejat jõhkralt ja umbes 2/3 ulatuses lubatud ajaperioodist.

Totter lugu. Tobe lõpp muidu nii uhkele ja mastaapsele projektile. Ahjaa. Kui varem on Ashley teiste maade ulmeperioodika sündi ja arenguid käsitlenud oma köidete lõpus omaette lisapeatükkidena, siis nüüd lubab ta sarja veel ühte köidet, mis on täielikult pühendatud angloameerika maailma välisele ulmeperioodikale. Kas siis uuesti algusest peale või ainult perioodil 1991–2020, ma tema reklaamist aru ei saanudki. Nojah, palju õnne ja aitäh kala eest.

--------------------------------

VARASEMAD KÖITED:

Mike Ashley: The Time Machines: The Story of the Science-Fiction Pulp Magazines from the beginning to 1950 (The History of the Science-Fiction Magazine, Volume I). XII+300 lk. Liverpool University Press 2000.

Mike Ashley: Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950–1970 (The History of the Science-Fiction Magazine, Volume II). X+410 lk. Liverpool University Press 2005.

Mike Ashley: Gateways to Forever: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1970–1980 (The History of the Science-Fiction Magazine, Volume III). XX+507 lk. Liverpool University Press 2007.

Mike Ashley: Science Fiction Rebels: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1981–1990 (The History of the Science-Fiction Magazine, Volume IV). XXII+473 lk. Liverpool University Press 2020.