Esimene mõte, mis tänavuse HÕFF-i peale tagasi mõeldes tuleb, on see, et oli kuidagi eriti äge festival. Esiteks sain ma seekord olla lõpuni, mitte ei pidanud pärast Navigaator Pirxi parima ulmefilmi auhinna välja kuulutamist kohe ära sõitma. Jah, seekord oli tegu ka kõigi aegade publikurekordiga, aga see ise ei olegi määrav. Olulisem on, et kava oli seekord mitmekülgne ja huvitav ning meie ulmikute seltskond suutis selle sees ka häid valikuid teha. Jagan siis veidi oma muljeid.

Kohal olin varakult ja sel aastal oli meile raamatumüügilett koos laudlinadega juba paika sätitud ja ootamas (tänks, Olari!). Ja kui Tiit Tuumalu mööda jalutades nentis, et „no nüüd on HÕFF alanud – ulmikute raamatulett on üleval“, tegi meele heaks küll – me oleme muutunud festivali loomulikuks osaks. Seda kinnitasid ka mõned külastajad, kes ütlesid, et on igal aastal ikka mõne raamatu ostnud ja kindlasti tulevad ka sel aastal hiljem läbi, et midagi välja valida.

„Kihiline“ („Layer cake/Przekladaniec“). Andrzej Wajda 1968 (Poola)

Wajda 100. sünniaastapäevaks näidati uuesti tema Lemi jutul põhinevat ja karjääri jooksul ainsaks ulmeliseks filmiks jäänud lühifilmi. Poola suursaadik oli isiklikult kohal ja juhatas filmi sisse. Vahemärkusena – seekord polnud ta ainuke, ka Hispaania ja Rootsi saatkonnad olid sisse juhatamas. Võimalik, et veel keegi kusagilt, aga ma ju kõikidel seanssidel ei käinud. Film ise oli selline anekdootlik asjake, kuigi tuleb tunnistada, et peategelast mänginud näitleja rollisooritus oli väga proff.

Avamine

Oli etendus, olid tantsijad, oli Mart Sanderi lühike eneseirooniline avamisklipp. Pilvebaleriin Grete Gross, kes lae all rippuvatel kangastel trikitas, oli super ja õigusega marulise aplausi ära teeninud. Nii loomulik ja sujuv oli see kõrgustes toimetamine, et näis, nagu olekski see ta kodune keskkond.

Foto: Aron Urb

Ja juba tuligi avafilm:

„Öölaps“ („Nightborn“). Hanna Bergholm 2026 (Soome, Prantsusmaa, Leedu, Ühendkuningriik)

Ugri-mugri kõhedus, kus noor pere asub elama metsa sisse vanaema majja. See, kuidas nende lapse nägu kogu filmi jooksul ei näidata, kruvib ootused üles. Laps ei ole ju normaalne. Ja siis, päris filmi lõpus, me näeme. Efekt on ehitatud kontrastile, ootamatusele, ja ma meelega rohkem ei kommenteeri. Kõhe. Ebamugav. Ja kohati totakas-vildaka soome huumoriga. Väga hea avapauk festivalile.

„Hokum“. Damian Mc Carthy 2026 (Iirimaa)

Ise ei käinud, teised väga kiitsid.

„Dr. Sanderi õuduste tund vol. 4“. Mart Sander (Eesti)

Nagu ikka, algas Mardi õuduste tund keskööl. Ja nagu ikka, istusid ulmikud esireas. See näib olevat üks HÕFF-i väljakujunenud tavadest – HÕFF lihtsalt on Mardi loomulik keskkond. Seekord siis kokku 5 filmi ja filmikest. Aga enne filme tuli pisut ehmatav uudis, et Onu Õudus ehk peakorraldaja Helmut tegi maijooksul Achilleuse kõõlusele viga ja viidi EMO-sse. Olgu etteruttavalt öeldud, et ilma Helmutita festival siiski ei jäänud – karkudega küll, aga tagasi ta lõpuks tuli.

Aga Mardi filmidest. Ma neid üheminutilisi ei hakka kirjeldama. Veidi pikem „Circus Macabre“ meenutas mulle mingil moel (just temaatikalt) ansambli Leningrad muusikavideot „Kolshik“. Ja selles võrdluses mõjus Kolshik võimsamalt. Ja uudsemalt.

„Tallinn leekides“ on seevastu vajalik film, tegeleb meie enda ajalooga, pealegi temaatikat arvestades on ka AI kasutamine igati õigustatud. Huviga vaadatav.

„Roosivõtit“ nägime eelmisel aastal lühilavastusena elavas esituses, seekord siis filmina.

Noh, Lellep pole muidugi mingi näitleja, nii et ses mõttes pole siin arvustada midagi. Aluseks olev tekst vääriks paremat, see on piisavalt põnev, kuigi ses mõttes staatiline, et vaadata pole suurt midagi – kõige paremini töötaks see ilmselt kuuldemänguna. Mina ootan, et Mart võtaks lõpuks ette need ulmeanimatsioonid, millest eelmisel aastal üks näide oli. See võiks olla huvitav. Ja seal võiks ka AI kasutamine olla õigustatud, eriti kui stiil on selgelt animatsioon, mitte ei üritata tegelikkust AI abil matkida. Mis muidugi ei tähenda, et me järgmisel aastal jälle esireas ei istuks, tulgu sealt siis mida iganes ????.

Teine päev algas minu jaoks filmiga „Hull vanamoor“ („Crazy Old Lady/Vieja Loca“). Martin Mauregul 2025 (Argentina, Hispaania).

Ühest küljest eluline, teisest jube, kohati valus, kohati räige. See, kuidas kohe filmi alguses mõne telefonikõnega sulle taustsüsteem kätte antakse, oli geniaalne. Ja siis võttis asi tuurid üles. Pinget doseeriti meisterlikult, vaataja emotsioonidega mängiti samamoodi, nagu Alicia mängib Pedroga, vaataja lihtsalt pääseb saalist eluga. Legendaarse Hispaania filminäitleja Carmen Maura suurepärane roll, hea lugu, täpselt doseeritud pinge.

Meisterlik. Kel võimalik, vaadake! Üks selle festivali vaieldamatuid pärle.

Kuna Jyrka pidi sisse juhatama lätlaste krimifilmi „Tuld briljantide kuningannale“ („Šahs briljantu karalienei“). Aloizs Brenčs 1973, siis järgmine seanss oli keldrisaalis.

Paraku on seal nähtavusega nagu on ja kõik supakad jäid eesistujate varju. Nii tuligi kogu kriminaalne süžee kuulata ära läti keeles, nii et suur osa peenest juurdlusest ja isegi loost endast jäi suhteliselt segaseks. Aga nagu pealkiri ütleb, oli tegu briljandiäriga. Ja nautida sai ajastut. Kuna osa tegevusest toimus ka Tallinnas, siis ka meiemaiseid vaateid. Nägi ka ideoloogiliselt vajalikke, aga sisult ulmelisi kaadreid Nõukogude Läti miilitsate moodsast tehnikast – lugematute vilkuvate nuppude ja lampidega teletaibi pulti ja sedagi, kuidas prokuröri telefonikõne aegu miilitsakorrapidajale ilmub see telefonitoru hoidev korrapidaja online telekaekraanile. Väga moodne. Ja „meeletu“ kihutamine ja tagaajamine Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal, kus Moskvitšiga jälitatakse Žigulid. Lõpuks tuleb helikopter ja lahendab olukorra.

Vahepeale ulmefilmide žürii tööd ka. „Munapeade vabariik“ („Egghead republik“) Hugo Lilja ja Pella Kågerman 2025 (Rootsi) 

Algus venis pisut. Ja ulmet ei paistnud tükk aega kusagilt. Rohkem nagu moodsa (ajakirjandus)maailma kriitika. Mulle ei meeldi vaadata filmis lolle inimesi, aga just sellistena need tegelased paistsid. Aga kui siis lõpuks ulmeks pööras, siis ikka rajult. Täiesti sõge. Ja oligi neil võidufilm olemas! Kuna film on mitmekihiline ja piisavalt krüptiline, siis võiks sellel igasugu erinevatel festivalidel hästi minna.

„Võõras lähedus“ („Affection“). BT Meza 2025 (USA)

Iseenesest ju täitsa hästi tehtud, aga ... Uudsust oli pisut vähevõitu. Pisut sarnaste teemadega mängiv lühifilm „Järgmisel aastal“ (The Fallowing Year), mis meil 2021. aastal esimese Pirxi sai, oli kõvasti parem. Pealegi rikkus lõpp oma totaalse ebaloogilisusega kõik ära. No kui sa juba lähed kõike maha põletama, siis mille kuradi pärast sa selle lõpuks tegemata jätad, kui sind enam keegi segamas ka ei ole?

Torkan siia vahele ka paar lühifilmi, mida ma žürii liikmena olin ette vaadanud:

„Püüdlus“ („Strive“). Jussi Rautaniemi 2025 (Soome)

Üsna keskpärane lühikas. Tükki küljest ära ei võta, aga midagi juurde ka ei anna.

„Kill Ada“. Kunyu Cai 2025 (Hiina)

Üsna kulunud idee, aga täitsa OK teostus. Kalveri sõnul nägi suurel ekraanil parem välja kui arvutist.

Aga tagasi programmi.

„Karistus“ („Zhaza“). Darkhan Tulegenov 2025 (Kasahstan)

Väike linnake Kasahstanis, kohalik võim, miilits, kõik korrumpeerunud. Ja juhtuma hakkab siis, kui endise Afgaanis sõdinud miilitsa tütar kolleegide ja ülemuste poolt ära vägistatakse. Tüüp hakkab amokki jooksma ja laseb ülemusel munad maha. Ülejäänud miilitsad teeb tümaks. Linnapea saadab oma kõrilõikajad – tagasi ei tule keegi. Siis ilmub kohale suurem isake, kelle auks see vägistamisega lõppenud pidu oli, kamandab kohale eriüksuse – tagasi ei tule keegi. Lõpuks klopsitakse kokku jõuk kõigist, keda kätte saadakse ja ega nemadki tagasi tule. Üsna klišeelik, aga kui aju välja lülitada, siis käras vaadata küll.

„Üksik hunt McQuade“ („Lone Wolf McQuade“). Steve Carver 1983 (USA)

Chuck Norrisest on kentsakal kombel saanud midagi rahvuskangelase taolist. Norrise anekdootidel on selles ilmselt oma osa ja ei saanud neist mööda ka selle seansi eel. Oli ju välja kuulutatud Norrise teisikute võistlus, aga kuna kandidaate ei olnud, auhind tahtis aga väljaandmist, siis teisenes üritus sujuvalt Norrise anekdootide rääkimise võistluseks. Ja just selle filmi juures on paslik ära märkida HÕFF-i tunnusmeloodiaks kujunenud õllepurkide ühisavamise heli. Varem üsna kaootiline „helitaust“ on nüüd spontaanselt timmitud kohe pärast HÕFF-i ja PÖFF-i treilerite lõppu ja enne filmi enda algust. Ja nii igal seansil.

Norrise läbilöögifilm Texase korravalvurist Walkerist oli kangelasele austuse avaldamiseks igati sobiv. Merca otse pealeloetud tekst muutis selle aga unustamatuks elamuseks. Oh neid kärinaid ja röginaid, mida ta pahade suhu võlus, vahelduseks nunnud peenehäälsed hüüatused „Issi!“ Walkeri tütre huulilt või nõudlik-lapselikud hõiked „Korravalvur!“ mõne jobu tegelase poolt. Vaevalt keegi Norrist mingi eriliselt romantilise kangelase rollis ette kujutab, kivinägu, nagu ta on. Aga kui siis filmi keskel tuli aegluubis lembestseen suudlustega mudaaugus, oh seda huilgamist ja plaksutamist, mis siis saalist kostma hakkas! Ääretult lõbus seanss. Just sellistel ühisvaatamistel saad aru, mis on HÕFF-i võlu.

Ja sinna otsa kohe teine üsnagi lõbus film: „Deathstalker“. Steven Kostanski 2025 (Kanada)

Ka selle filmi kollikalli sookolliga kutsus esile turtsatusi ja heldinud üminaid. Lugu ise oli piisavalt jabur, et keskööl mitte oma väsinud aju vaevata – mõõgad, peletised jne. Mõned eriefektid olid, tundub, et meelega üsna sellised kummised. Kahjuks polnud ma näinud üle neljakümne aasta varem (1983) tehtud esimest versiooni ja sellelgi HÕFF-il jäi see nägemata, kuigi oli plaanis – lõpufilm läks järgmisel päeval lihtsalt nii palju üle, et ei hakanud enam minema. Igal juhul oli päeva lõpp nende kahe filmiga üsna lõbus vaatamine.

Laupäev algas Taani filmikassetiga „Toredad inimesed“ („Yndige Mennesker“/„Adorable Humans“). Anders Jon, Michael Kunov, Kaspar Juhl,Michael Panduro 2025

Nagu andmetest näha, on selles kassetis neli filmi neljalt režissöörilt. Kõik lood põhinevad Hans Christian Anderseni muinasjuttudel, mis on tänapäeva tõstetud. Ja inimesed neis filmides on loomulikult kõike muud kui toredad. Vaatasin ära neljast filmist kolm, siis tuli minna jututundi tegema, aga sellest hiljem.

Kolm vaadatud lugu olid häirivad. Räiged. Ja üsnagi arusaamatute sihtidega. Kõige selgem ja klassikalisem õudukas oli esimene – „Koolnu“. „Lugu ühest emast“ ja „Lumekuninganna“ olid tehniliselt hästi tehtud, aga eriti „Lumekuninganna“ kippus nii sümbolistlikuks minema, et liigne kunstiline ambitsioon tappis õudusloo minu jaoks lihtsalt ära. Alles jäi põhjendamatu räigus segatuna seksuaalsuse ja hullusega. Mida sellega öelda üritati, kurat seda teab.

Nagu öeldud, lahkusin enne viimast filmi, sest pidime Jyrkaga sisustama laupäevase jutunurga: „Milline on ulme tulevik“. Ja selle lõppedes maandusime otse seansil „Õudne Eesti. Värsked Eesti lühifilmid“.

Mida meile siis pakuti?

„Dead of the Dead“. Julius Kits 2026

Mokumentaal sellest, kuidas eelmise, „Reich of the Dead’i“ nimelise zombika tegijad kogunevad baari oma filmi vaatama ja mis siis saab. Jubeda kvaliteediga, aga pani rahva naerma. Kõige lõbusam oli stseen, kus üks zombi filmib telefoniga teiste zombide tegevust (no mida ühed zombid ikka tavaliselt teevad?).

„Ikaros“. Martin Koldits 2025

Filmikooli kursusetöö (nähtavasti) ja sealt ka probleemid. Näitlejad on ju profid, aga nendega pole osatud midagi ette võtta, tulemuseks liikuvad pildid külateatri tasemel, mida võimendab silmnähtavalt odav produktsioon. Ei päästa isegi lugu, mis üritab olla pingeline ja puändiga. Pluss on see, et vähemalt üritatakse teha kodumaist kosmoseulmet. Tehniliselt otse loomulikult peajagu üle nii zombidest kui järgmises lõigus kirjeldatud kajakatest.

„Terroriseerivad tiivulised“. Matiias Viiking Ojaveski 2026

Absurdikomöödia, mida ei ole võimalik ümber jutustada. Miinuseks oli see, et film venis ja stsenaarium oli kõikuva tasemega. Oleks keegi selle taibanud ära tihendada ja filmi lühemaks lõigata, oleks tulemus päris äge saanud. Igal juhul saal rõkkas kohati ikka väga ja paaris kohas tulid endalgi suurest naerust pisarad silma.

„Metsasilmad“. Anna Veisman 2025

Ilusa pildikeelega, aga pisut segasevõitu (etnoõudus)lugu kusagilt Setomaalt. Natuke liiga klantspildilik, aga käekirja järgi pakuks, et sellest tegijast me veel kuuleme.

Auhinnatseremoonia

Alustuseks tuli ühena esimestest lavale ronida, et parima ulmefilmi auhind Navigaator Pirx välja hõigata. Riburada pidi tulid teised auhinnad ja lõpuks jõudsime ka filmini.

„Mitte kunagi pimedas“ („Never After dark“). Dave Boyle 2026 (Jaapan)

Oi, see oli hea! Järjekordne vaimudega lugu Jaapanist, aga minu hinnangul isegi parem kui eelmise aasta vaimusid välja ajav kung fu-vanaema. Selles loos oli loodud omanäoline omamütoloogia vaimumaailma pääsemiseks, see oli nutikas ja võimaldas lõpus luua üsna keeruka kombinatsiooni, kus korraga tegutses ekraanil ühe tegelase kolm versiooni – nii-öelda keha, hing ja vaim. Ja see, kuidas temast vaim sai, oli ka täitsa lahedalt lahendatud. Minu nähtutest üks tugevamaid filme sel festivalil.

Sellele filmile järgnenud tavapärane Ukraina toetuseks korraldatud heategevuslik oksjon jäi meelde sellega, et tehti oksjonite ajaloo seni kõige kõrgem pakkumine (Heiki Ernitsa kaks multifilmikaadrit läksid lõpuks loosi hinnaga 820.- eurot, kui ma nüüd õigesti mäletan. Igal juhul hakkas number kaheksaga, mis lõi üle-eelmise aasta rekordi – Toomas Hendrik Ilvese kikilipsu eest makstud 725.- eurot). Ja teine meeldejääv asi oli ehtne Ukraina kaitsmiseks kasutatud raketiheitja, mis oli lilleliseks maalitud.

Foto Taavi Sepp

„Kahhovka objekt“ („The Dam“). Oleksiy Taranenko 2025 (Ukraina)

Kasutan lõiku Ra Ragnar Novidi filmitutvustusest: „pärast Kahhovka tammi hävitamist Venemaa agressioonisõja käigus leiab rühm Ukraina sõdureid kuivaks jäänud veehoidla põhjast salajase Nõukogude Liidu punkri. Seal viis NSVL külma sõja ajal läbi inimkatseid. Nende katsete tagajärjed on endiselt punkris ja need on nõukogudeaegsed sõdurid, kellest on nüüdseks saanud verejanulised zombid.“

Huh, selles oli hoogu ja värskust. Kaua sa ikka neid natsizombisid vaatad. Siin oli vaatenurk nihkes – sisult sama, vormilt uus. Hästi tehtud film, paneb kaasa elama. Täpselt selline, et sobib hästi ka Ukraina sõdurite võitlusmeeleolu tõstma.

Huvitav, et nüüd takkajärgi mõeldes oli vähemalt kolmel filmil teatud süžeeline kokkupuutepunkt. „Öölapses“ oli peategelase vanaemal võime tajuda metsa olemust, „Mitte kunagi pimedas“ peategelane on oma võimed naisliini pidi pärinud nagu ka ukrainlaste „Kohhovka objekti“ peategelane Mara (samuti vanaemalt).

Kahjuks läks see seanss koos heategevusoksjoniga nii palju üle, et vana „Deathstalkerit“ vaatama ei jõudnudki ja öösse tekkis pea pooleteisttunnine tühemik enne hilisöist filmi „Pane mu poega!“/“Fuck My Son!“ Todd Rohal 2025 (USA). Natuke kahju, sest seda oleks isegi võinud vaadata, tutvustus jättis mulje, et tegu on üle igasuguse võlli aetud hullumeelse maniakaal-seksuaalrõveda komöödiaga, mida oleks paras olnud kambas vaadata. Aga lihtsalt oodata ... Lõpuks otsustasin siiski magama suunduda, et hommikuks enam-vähem jälle inimene olla.

Mis siis kokkuvõtteks öelda? Üks terviklikumaid HÕFF-e minu jaoks. Üks naljakamaid HÕFF-e minu jaoks (Mart Sander juba teritas hambaid teemal „komöödiafilmide festival“). Võib ju kõlada vastuoluliselt, aga seekordne HÕFF oli minu jaoks tõeliselt lõõgastust pakkuv žanrifilmide pidu.