Indrek Hargla: Mõrv Südalinna kultuurikeskuses. 301 lk

Kaanepilt: Marge Nelk

Kirjastus Mooses

Tartu 2026

Kriminaalne raamatukogu nr 9

Käesolev raamat on õpetlik lugu, mis juhtub, kui endine ulmekirjanik, kellest on saanud krimikirjanik, hakkab kirjutama kriminaalromaani – välja tuleb ikka ulme. Ja päris korralik ulme. Veel võiks selle raamatu lühikokkuvõtteks öelda, et kergekaaluline pila-pula vorm peidab endas kaalukat sisu.

Kirjanik ise on raamatu ilmumise järel korduvalt rõhutanud, et tegu ei ole ulmega ning tõesti – kindlasti ei paku see imepärasuse tajuefekti hardcore-ulmefännile, kes kirgastub tekstide peale, mis ekstrapoleerivad kaugtuleviku eshatoloogilisi religioonifilosoofilisi probleeme universumi singulaarsuse taustsüsteemile ja pakatavad pöörastest ulmelistest ideedest. Teisalt tundub see raamat aga just kuidagi olemuslikult, seesmiselt, ehitusmaterjali atomaarse struktuuri või kudumi kangalõime tasemel selgelt ulmeline.

Teos on järjeks kolme aasta eest ilmunud Kriminaalse raamatukogu sarja avaraamatule «Heade mõrvade linn», mille kolm teksti kujutavad ilmselt lähituleviku kaunikesti alternatiivset Tartut, Eestit ja üldse maailma, milles kultuuril ja kultuuriasutustel on võrreldes tänapäeva maailmaga määratult kaalukam roll. Eesti Ulmeühing on üks Tartu olulisi kultuuriasutusi, ulmeajakirja Reaktor toimetus võtab enda alla paar kõrgemat korrust Pläsku kaubanduskeskuses jne. Tartu muuseumeil ja teadusasutusil on olemas oma mõjuvõimsad julgeolekuteenistused.

Konkreetselt ongi tegu järjega tolle kogumiku viimasele, lühiromaani mahtu krimiloole «Mõrv mänguasjamuuseumis», mis tutvustas meile endist kirjandusmuuseumi julgeolekutöötajat Laura Peeglit, kellest oli saanud eradetektiiv. Käesoleva loo alguseks on Peegel aga Kompanii tänavas asuva Tartu Vaimu muuseumi julgeolekuteenistuse ülem. Linnas domineerivadki nn. Viis perekonda ehk siis valitsevad linna ERMi, TÜ, linnavalitsuse, Lõunakeskuse ja teiste peamiste muuseumite julgeolekuteenistused. Ja kõik need tegutsevad muidugi eesti kultuuri hüvanguks ja edendamiseks.

Raul Sulbi vestleb Indrek Harglaga romaani esimesel Tartu esitlusel 16. aprillil kultuuriklubis Promenaadiviis. Foto: Fortius Fortius

Nagu mänguasjamuuseumi-lugugi on ka see romaan formaalselt mõrvalugu, kuna algab ühe endise rohepöörde aktivisti tapmisega raamatuesitlusel Südalinna kultuurikeskuses (Sükuke). Kuna kahtlusalusena vahistatakse koheselt esitlusel viibinud tuntud poetess, palkab tema advokaat asja lahendama oma vana sõbra Laura. Mõrvaloo lahendamisega põimub algusest peale aga mingi suur ja raskestidefineeritav muutus Tartu kultuurimaastiku jõujoontes, kõigi Viie perekonna turvaülemad tajuvad seda ning võtavad lisaks omavahelisele rivaliteedile sisse ühise ringkaitsepositsiooni.

Kui «Heade mõrvade linna» kolmest loost kahe esimese («Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul», «Mõrv Reaktori toimetuses») puhul ei olnud konkreetsel mõrvalool vähimatki tähtsust ning lugeja isegi ei jälginud ega hoolinud nende lahenduskäigust, absurdimaailm domineeris nende üle absoluutselt, siis kogumiku kolmas lugu «Mõrv mänguasjamuuseumis» oli juba klassikalisem kriminaallugu selles veidras ja tänapäeva reaalsuse suhtes iroonilises kõverpeeglimaailmas. «Mõrv Südalinna kultuurikeskuses» aga tegelikult enam klassikaline kriminull pole, see on pigem poliitiline või maffiapõnevik (rohkeid viiteid «Ristiisa» filmitriloogiale on isegi võhikul võimatu mitte märgata). Romeo Eiseni mõrtsuka otsimise loolt kandub tähelepanu kiiresti laiemale kliimapoliitilisele põnevikule.

Kuna raamatus on suur roll semiootikal ja Tartu Ülikooli semiootikuil ning nende hiiglaslikul teadusasutusel Pentagonil Tallinna maantee alguses kusagil Dendropargi piirkonnas, mis on täis high-tech teadusaparatuuri semiootiliste analüüside teostamiseks, nimetaksin seda raamatut lausa humanitaarteaduslikuks tehnothrilleriks.

Marge Pärnits mänguasjamuuseumist vestleb Indrek Harglaga romaani teisel Tartu esitlusel kaubamaja Apollos 23. aprillil. Foto: Raul Sulbi

Semiootikutega on Harglal oma suhe. Vana suhe, võiks lausa öelda. Esmakordselt jäi see õnnetu inimgrupp kirjaniku satiirinoolte ette täpselt 19 aastat tagasi, kui maikuus 2007 hakkas Eesti Päevalehes järjejutuna ilmuma lühiromaan «Sekeldused semiootikutega», millest hiljem sai sama aasta lõpus ilmunud raamatu «French ja Koulu Tarbatus» keskmine osa.

Ei ole mingi saladus, et mina pole kirjaniku Koulu ja Frenchi tsüklist kunagi suuremat pidanud, ometi on fakt, et just selliseid laadanalju ja eksituste komöödiat täis rahvalikud lobaraamatud viisid varem üsna kitsas ulmenišis tegutsenud kirjaniku tuhandete eestlaste südamesse ja valmistasid ette tema teekonda miljonite eestlaste armastuima kirjaniku positsioonile – pean muidugi silmas apteeker Melchiori sarja.

Pealiskaudsel vaatlusel võiks seda äraspidist ja sügavalt satiirilist Tartu kultuurimaailma ning neid kentsakaid mõrvalugusid pidada ju samasuguseks kergekaaluliseks laadanalja-kirjanduseks, aga see oleks suur eksitus. Eriti selle romaani puhul.

Hargla naljategemisoskus on paari aastakümnega üksjagu arenenud ja subtiilsemaks muutunud, nii et kerge laadahuumori asemel on meil nüüd hoogsa põnevusromaani jagu iroonilist ja sarkastilist, peent ja teravat huumorit ning satiiri tänapäeva Eesti elu mitmete tahkude ja väärnähtuste aadressil. Ja mis peamine, see huumor on siin tõeliselt särav ja positiivne, nii et raamatut ei pea kuidagi kartma ka vasakprogressiivid ning rohepöörde toetajad. Lisaks on see sügavalt rassismivastane teos, mis piitsutab valusalt soo- ja rassistereotüüpe.

Eks selle raamatuga seondub mõningane kimbatus – see istuks nagu mitmel toolil korraga, koosneks justkui ületamatutest vastuoludest. Sest kuidas peaks saama ühendada ulmet ja krimi ning poliitilist põnevuslugu, lõikavat huumorit ja vormilist tõsidust?

Erinevalt eelmistest Kriminaalse raamatukogu sarja maitsekatest kaanekujundustest on see teos saanud endale äärmuslikult pulpkirjandusliku seiklusliku fotorealistliku kontrastvärvides kaanepildi ja jõulised kommertskirjad – ning tõesti, ega see pakend ei valeta, romaan on täis jooksmisi, tulistamisi, plahvatusi, röövimisi, snaipereid, eriüksuslasi. Kahjuks ainult seksi mitte (mis on ometi sellise Ludlumi ja Forsythi poliitilise põneviku kohustuslik kaasanne), sellele viitavad vaid peategelanna mõned õrnad sisemised õhkamised oma sidekicki aadressil, kelleks on kaanel suurepärase täpsusega kujutatud endine Kuuba neegerpoksija Teofilo Ezequiel Sanchez Sandoval, kes määratakse Laura ihukaitsjaks.

Marge Nelgi illustratsioon

Romaani suureks plussiks on selle hoolikas ja keerukas komponeering. Kuigi esmapilgul võib see tunduda lobe ja kergekaaluline actionlugu, kus peategelased muudkui tuiskavad ühest eluohtlikust seiklusest teise, siis tegelikult avanevad selle süžee üha uued ja uued kihid meile sellise komponeeritud hoolikuse ja põhjalikkusega, et kogenum lugeja hakkab märkama ja hindama kirjaniku pingutust ja tööd selle teksti taga.

Lobe lobistamine on tegelikult hoolikalt välja mõõdetud ja korralikult läbi kirjutatud keerukas süžee. Läbivalt homeerilist naeru tekitav, kuid ometigi mitmete sügavamate allhoovustega kirjandusteos, mille kerge satiiri varjus Tartu kultuurielu või liikluskorralduse aadressil teeb kirjanik ka märksa ajatumaid tähelepanekuid inimkonna kulgemise veidruste ja totruste teemal.

Kogu see skeem, kuidas rohepööre on ühiskonna kunagisest lemmiklapsest muutunud unustatud ja piinlikuks etapiks meie minevikus ning selle liikumise ideed nüüd tudengkonnas uuesti viljakale pinnasele langevad ning noore põlvkonna mässumeelsuses ja progressiivsuses endale tarviliku kompostikasti leiavad, on lihtsalt nauditav. Eelkõige seepärast, et on üsna täpne paralleel ajaloost, kuidas 1960ndate tudengimässude põlvkonnas esilekerkinud progressiivsete võitlejate, mässajate ja teisitimõtlejate põlvkonnast kujunes mõned aastakümned hiljem akadeemias poliitkorrektsusest, seksuaalsest ahistamisest jmt 1990ndate moeteemadest patrav sotsiaalteadlaste põlvkond (selle kohta loe lähemalt: R. Silverberg «Valitud teosed 3. Märkmeid eel-dünastilisest ajastust», Tartu 2018, lk 211).

Ka semiootikute-naljad ning kogu nende süžeeliin on kirjanikul siin kordi keerulisem ja struktuurselt kaalukam ning läbimõeldum kui Frenchi semiootikute sekelduste aegadel. Semiootikute laborid hiiglaslikus Pentagoni nime kandvas hoones on täis kõrgtehnoloogilist inventari ja aparaate, mis mõõdavad ja tõlgendavad sümboleid, märke, sõnu ja tekste. Ehk siis on siin satiir ühendatud insener-tehnilise visioonirikkuse ja üpriski ulmeliste kirjeldustega. Ja see, et Toomemäe alt leitud eelajalooliste hiiglaste luustikud osutuvad lõpuks võltsinguks, ei muudagi tõika, et sellised ennemuistse aja soomeugrilaste hiiglasterassist esivanemad tunduvad selles maailmas täiesti usutavate ja mittefantastilistena.

Ja kas ma mainisin juba, et peategelasi jahib siin geneetiliselt muundatud tuleviku supersõdur ning et Toomemäe sees, Toomkiriku varemete all paikneb hiiglaslik Bondi kurjami maa-alust kompleksi meenutav Tartu Ülikooli turvateenistus?

Raamatu esimese päeva meened, mida saab kirjastusest Mooses. Foto: Margus Makke

Minust targemad ja moodsamad inimesed on öelnud, et Hargla on uuemal ajal hakanud lähenema žanrile nimega bizarro, mis oli mulle täiesti tundmatu nähtus. Internet ütleb: Bizarro is a modern literary genre established in the early 2000s, that blends SF, fantasy, and horror with surrealism, satire, and absurdism. The primary goal is to be weird, fascinating, and entertaining, rather than merely artistic or surreal. It pushes boundaries, often utilizing the grotesque or absurd, but aims to be thought-provoking and fun rather than purely shocking.

Bizarro või mitte, igatahes näitas Hargla selle romaaniga, et lisaks kriminullidele valdab ta suurepäraselt ka tempoka tänapäevase poliit- või tehnopõneviku vormivõtteid ning et hämmastaval kombel ei sega suure hulga nalja lisamine tekstile selle nautimist ka hoogsa põneviku võtmes. Aga naerda saab pidevalt. Ja samas vajutab kirjanik kogu aeg ka tegelikult mõtlema panevate laiemate küsimuste pedaalile. Nii et see on naljakas, põnev ja mõtlemapanev. Ehk siis moodne ja intelligentne meelelahutus, mis on südamega ja oskuslikult välja mõõdetud ning teostatud.

Aplaus!