Ühel pimedal talveõhtul ilmutas Kalmsten jälle raamatu.
Raamatu sünnist on ju hea mõte lugejaid avalikult teavitada ja esitlused on selleks igati sobilik riitus, kahjuks aga tundus ulme-esitluste asupaikade mõttes maailmade tasakaal sel süngel ajal täiesti paigast ära olevat. Nimelt võis igal kuu teisel reedel Tartu suunas sõites päris kindel olla, et kui mitte raamatuesitluse, siis ulmeteemalise loengu sealt ikka leiab, kõik pealegi ühes väärikas asukohas ja huvilistele juba refleksi kujundava järjekindlusega. Tallinnas aga? Tallinnas pidi kõigepealt esitluseks paiga otsima, selleks igasuguste teiste kultuursete ja vähem kultuursete üritustega konkureerima ning piletitulu lootuseta siiski kuidagi paigapakkujatele meeldima, seejärel ulmehuvilistele tärminid teada andma ja kui see kõik tehtud oli, kuulama pärast sündmust, kuidas küll ei mäletatud kohta, küll kuupäeva, küll segas pealinna ummikukultuur kuulama jõudmise ära. Selline nukker olukord!
Kalmsten kandis mure ette ühele kroonilisele ulmehuvilisele, kuna tolle vana sõber ja kolleeg oli mullu või ehk isegi tunamullu Kalmstenile rõõmsalt lubanud midagi võib-olla raamatukogus ära korraldada. Sõber ise oli juba raamatukogu rüpest muuseumi suunas lahkunud, aga Tea Roosvald ehk ulmik, kellel Kalmsten sabast kinni sai, töötas truilt veel riiulite vahel. Raamatukogu puhul, kus ruumirenti võetakse vaid kinnise ja-või piletitega ürituse korraldaja käest, saab avaliku ja tasuta kirjandusteemalise ürituse kokku leppida lihtsalt juhtkonnaga, mida resident-ulmik siis kohemaid vahendama asuski. See oli aasta 2024 jaanuarikuus, kui Tallinna Keskraamatukogu peamajas „Götterdämmerungi” esitlusel koguni kringlit ja kommi pakuti. Just sealsamas sai kokku lepitud ka „Õhtus on ulmet” üritustesari, mis sama aasta maikuus ka alustas. Sealt peale on (mõnda suvekuud vahele jättes) pealinna õhtutes ulmet olnud juba kaks täielikku hooaega ehk septembris 2026 saame numbriliselt kutsuda huvilisi kahekümnendale üritusele. Hoone on vahepeal muutunud Südalinna raamatukoguks ning lisaks sinisele suurele saalile oleme kogunenud ka hubases raamatukappidega rõdusaalis (ning sealt publiku arvu mõttes pärast jälle välja kasvanud). Tavaliselt näeb meie õhtul intervjuud mõne eesti ulmeautoriga, näiteks on külas käinud Veiko Belials, Meelis Kraft, Mairi Laurik, Maniakkide Tänav, Triinu Meres, Kalmsten ise samuti. Uuematest kirjanikest on küsitletava rollis olnud Lüüli Suuk, Laura Loolaid, Helga-Johanna Kuusler, Timo Talvik-Tim Hornet, Kristi Reisel… Aga nagu näha, pole sugugi veel kõigile autoritele ringi peale tehtud ja nii loodame vaatajat ka edaspidi huvitada. Ulmekirjanike ja uute raamatute vahel on uudistatud ka ulmekunsti, filme-animet, toimetamist-tõlkimist, ulmeajalugu, ulmelugemist, ulme ette lugemist ja ulmelugemisest kirjutamist – teemad, mida meile valgustanud Jüri ‘Ulmeguru’ Kallas, Tormi Ariva, Eloise Haljas, Priit Öövel, Kati Kirstunael Bookworm ja Brita ‘Bookeer’ Siimon. Plaanide hulgas on tuua inimesteni ulme igasuguseid telgitaguseid saamisest ja loomisest kuni filosoofiani välja, mis ei välista teinekord ettekandeid just tehnilisematest aspektidestki. Küsitlejateks on enamasti Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk, kes kogu ideelist poolt veavad. Appi on tõtanud Sash Veelma, Kert Vasemäe, Riho Välk, küsimustemapi „valgeks” sai ka Tea Roosvald. Koguneme kuu kolmandatel reedetel, et pärast raamatukogu sulgemist saaks mugavalt siirduda arutelu jätkama klassikalise ulmelaudkonnana üritusel, mis regulaarselt toimub juba teist aastakümmet.
Tallinna liiklus on nagu ta on ja töö, tervis, sugulaste sünnipäevad või koguni (õnneks!) ka konkureeriv lahe üritus võib teinekord segada ka kõige enesest lugupidavamal ulmikul nagu kord ja kohus siiski ulmeõhtule saabuda. Selle tarbeks on kõiki meie üritusi hoolega üles filmitud ja tulemused pärast ulmeajakiri Reaktori kanalisse Youtube’is üles riputatud. Alustasime lihtsalt raamatukogu videokaamera ja lisamikrofonidega, et oleks pilt ja oleks ka heli. Asi, mida saalis eriti ei kuule, aga salvestuses küll, on mitmesugune vestlust mattev müra alates saapasahinast ja kommipaberikrabinast kuni mööduvate busside mürinani, mis salvestise põhjal tunduvad sõitvat ringi reaktiivmootoritega. Et laval olijad ikka kaadris püsiks ka siis, kui üks esineja ootamatult teise ette nihkub või kaamera otsustab mälu värskendama asuda, on tavaliselt käigus ka mõni salvestav tagavaratelefon või -tahvel. Aja jooksul on täienenud nii raamatukogust saadud ja läbi proovitud töövahendite nimekiri kui kodust kohale tassitud tööriistapagas, harjutatud on nii häda-montaaži kui heliparandust. Hea tehno-õnne korral ka lihtsalt võimalust lõikuda video kokku parajasti huvitavamat pilti salvestanud suunast, kuna kõik masinad juhtusid töötama korralikult ja keegi ei komistanud pärast vestluse algust saabumise käigus statiivi otsa. Põhjus, miks salvestuse eest vastutav ulmik aga kuidagi järgnevale Tallinna ulmikute kolmanda reede istungjärgule ei kipu jõudma, on see, et kõva tunnike või poolteist kulub puhtalt nende failide ohutumatele kandjatele ümbervalamiseks ja tehnikakola vutlarites, kottides ning kastides õigetesse hoiupaikadesse ladustamiseks. Kas asi on seda vaeva väärt? On ikka! Järelvaatamiste suurem osa koguneb enamasti esimese kuu jooksul, mis viitab huvilistele, kes tahtmisest hoolimata kohale tulla pole saanud. Aasta jooksul lisandub neid, kes jõuavad allikani just konkreetset teemat, autorit või teoseid otsides. Mitmed episoodid on kogunud üle kahesaja, paar tükki ligi nelisada järelvaatamist. Võib-olla kahandame ise oma publiku huvi päriselt kohale tulla ja näiteks küsimusi küsida, kuna järelvaatamise võimaluses on saanud võrdlemisi kindel olla? Ulmikud on samas selline aktiivne kogukond, keda ikka huvitab võimalus ka üksteist näha, arvamust avaldada, pärast ulmeautoril või -autoriteedil nööbist haarata ja mõni asi silmast silma südame pealt ära öelda… Kohale tulijaid on ilmast, teemast ja esinejatest sõltumata olnud alati kusagil mituteist-kahekümne ligi, kuigi mõnikord on tulnud ka klapptoolid käiku lasta ja poole suurem number üles kirjutada. Kuna ürituse reklaami teeb nii raamatukogu oma plakatitel ja veebikanalites kui ka ulmegrupid FB laotuses, siis jõuavad vaatama-kuulama alati ka mõned täiesti uued ja ühisüritustest seni mitte midagi kuulnud ulmehuvilised. On tulnud raamatulugejaid, on mängu- ja filmisõpru, mõne konkreetse autori fänne ja kunstihuvilisi.
Raamatukogul on kogu selle aja jooksul olnud hea meel, et ulmeskeene on otsustanud regulaarselt nähtav olla just siin ruumides, otse raamatute ja lugejate kohtumispaigas. Saame vahel näha temaatilist laenutuste kasvu just ürituse kandis – tõsi küll, selleks tuleks riiuli või leti ette tõtata juba enne vestluse algust, kuna pärast võib olla juba hilja! Vahel ei õnnestu nimelt laenutuseksemplaride hulgast esineja teoseid kuidagi lauale vaatamiseks panna, kuna riiul on lihtsalt puhtaks laenatud. Nähtust nagu „ulmeriiul” meie raamatukogus ei leidu, sest kohtades, kus žanrilist paigutust au sees peetakse, näeb sageli ka tormilisi vaidlusi konkreetsete teoste kuulumise osas ühele või teisele riiulile. Seda enam on tore, kui raamatukoguhoidjad saavad tekitada temaatilisi väljapanekuid või kutsuda lugejaid huvitavale kohtumisele inimestega raamatute taga. Mõnigi staažikas lugeja võib ulmeüritusi märgates avastada enda jaoks täiesti läbi uurimata maastikke, teoseid, autoreid või alamžanre, mida seni pole teadnud huvitavaks pidada. Loodame, et ka ulmikutele meeldib raamatukogus koguneda. See on ju ometi üks hea ja kindel ulmepaik!
