Seekordne HÕFF kestis kolme asemel suisa neli päeva, mistõttu startisid Reaktori reporterid nii Tartu kui Tallinna suunalt tavapärase reede asemel juba päev varem ning etteruttavalt peab ütlema, et selline kogus festivali tundus igati mõnus mõõt. Varasematel aastatel jäi nimelt tunne, et ei saanud ikka ei filmidest ega suhtlusest täit isu kätte.

Neljapäev

motikad

Festival algas pidulikult zombie-walk-iga, kus sel korral osad ebasurnud jalutasid ning teised põrisesid oma mootorrataste seljas. Ja hea oli, et zombimarsi traditsioon tagasi oli toodud - nagu paadunumad HÕFFi-sõbrad mäletavad, siis eelmisel aastal toimus zombimarsi asemel mingi kahtlane tantsunumber. Marss ära nähtud, suundusid kohaletulnud kinosaali, kus loeti ette tervitussõnad, tossutati tsiklistide poolt ruum bensuhaisu täis ja lükati esimene film mängima.



USA film “Maniakk“ oli festivali avafilmiks päris õige valik, parajalt jõhker ja vägivaldne. Tegemist oli 80-ndate õuduka uusversiooniga, peaosas Elijah Woodiga. Viimane on eelkõige tuntud kui Frodo, mistõttu ka see film kohati humoorikas tundus, aga filmisõpradele meenub kindlasti tema perverdiroll kultusfilmist “Sin City“ ja nii mõnelegi tema osatäitmine koolinoorte õuduskomöödias “Faculty“. Sellega arvestades ei olnud tema maniaki-roll eriti üllatav.
Filmi kaameratöö oli üpriski nutikalt lahendatud - kogu tegevus anti 90 protsendi ulatuses edasi läbi peategelase silmade, ehk siis Woodil oli kokkuvõtteks filmis ehk kahe võttepäeva jagu tegevust. Samas oli väga hästi suudetud säilitada tema kohalviibimise tunne ja asjaolu, et "Frodot" sai näha vaid kümmekond minutit, tuli pähe alles peale filmi.
Peab mainima, et filmi üsna alguses juhtus meie toimetusel ka üks piinlik arusaamatus, kus festivali juhataja tegi meile märkuse meie naermise kohta, väites, et tegemist on tõsise filmiga, mille juures ei sobi nalja teha. Sellele vaidleks küll vastu, sest musta huumoriga vürtsitatud kohti jagus teosesse ikka omajagu.



Järgmine film “Külmik“ oli omal moel paradoks. Ühelt poolt head osatäitjad, peaosalised nimelt, teiselt poolt oli aga see filipiinlaste linateos absoluutse vaimuvaesuse manifest. Kõikjal, kus tegijal oleks õnnestunud filmi üht- või teist-moodi twisti või mingil moel lahendusega rikastada, suutsid nad kas loo arengu täiest seisma panna või tehti midagi nii trafaretset, et film muutus veel igavamaks kui ta oli. Film koosnes omavahel halvasti kokkusobivatest osadest, oli ebaloogiline ning lõpp kuidagi eriti totter. Millest on kahju, sest “Külmik“ võinuks hea ja nutika stsenaariumi korral olla vägagi arvestatav.

Pärast teist filmi sai neljapäevane filmiprogramm läbi ja algas järelpidu, mis toimus sealsamas kultuurikeskuses. Rõdusaalis mängiti selle raames pooltühjale täistossutatud saalile koledat klubimuusikat, kuid meie otsustasime moodustada mõndade tuntud ning vähem-tuntud isikutega vestlusringi ning seltsis juttu ajada ja napsu võtta. Peo eeskojas sai õudusfilmide, niisama filmide ning kõige muu üle nõu peetud nii Mart Sanderi, Helmut Jänese kui ka Elektriteatri vedaja Andres Kautsiga.

Reede



JAFF kohtus HÕFF-iga filmis “Blood C: lõplik pimedus“ ja tulemus polnud suurem asi. Leebelt öeldes. Esiteks oli tegu järjefilmiga, mistõttu mitte midagi ei saanud aru, mis toimus ja teiseks oli kaugelt liiga palju kontoris jauramist ja lobisemist. Ma ei tea, kui paljud HÖFF-i publikust jaapani keelt valdavad, aga just see ja kuidagi nihkes subtiitrid andsid teosele mõistetavuse osas kabjahoobi. Lahedalt joonistatud anime võinuks kujuneda üheks festivali tippfilmiks, aga mida polnud, seda polnud...
See oli ka meie reporteritele esimene (ning ka ainuke), mille poole pealt sai minema marsitud.

The trap

Esmakordselt toimus ka lühifilmide võistlus, mille žüriisse kuulusid Eesti kirjanik ning stsenarist Indrek Hargla, Korea filmifestivali Seoul-Stockholm endine juht Johannes Palmroos ning Soome filmikriitik Eero Tammi. Kohtunike ebatraditsioonilise otsuselangetamise tulemusena sai parima lühifilmi tiitli Belgia päritolu „The Trap“, „lummava õhustikuga mustvalge košmaar, mis kätkeb tõeliselt hirmuäratavat hetke ja leidliku mõrva ning mille teostuses pole totrust üle võlli aetud.“

Lühifilmide kohta saab lugeda juba tulevakuises Reaktoris.



Inglise film “Berberiani helistuudio“ oli väga meeldiv linateos. Kuni poolepeale... Sinnani oli filmi stiil vaimustav - hästi tabatud 70-ndate fiiling, mölakatest kõrvaltegelased, äpust peategelane ning hulga äratundmisrõõmu Itaalia gialložanri armastajatele. Pärast poolt filmi aga hakkas kvaliteet allapoole kiskuma. Loomulik, et vaikse ja pedantse loomuga inimene lihtsalt hullub, kui peab päevast päeva timmima elajalikke helisid ja kui ülemus iga päev kanna näkku vajutab. Verbaalselt. Ning kui suur boss ei saa oma näppe ja muudki primadonnadest eemal hoitud. Kogu see hullumeelsus ja film-filmis teema mõjus ebaoriginaalsena ning jättis mulje, et ei stsenarist ega lavastaja ei osanud lihtsalt filmi lõpetada ja vedasid selle kuidagi hädapärast kokku.

Pärast „Berberiani helistuudiot“ läks meie ajakirja esindus lahku – üks osa suundus vaatama Soome-Vene zombi-“komöödiat“ „Šoppamistuur“ ning Suurbritannia rappimis-õudukat „Sawney: Inimese liha“, teine aga Itaalia kultuslikku ajaloo- ning šokifilmi „Caligula“.



„Šoppamistuur“ oli musta huumoriga vürtsitatud õudus-komöödia, mille peategelasteks olid Vene turistid, kes suundusid Helsingi kaubanduskeskustesse eurosid kulutama. Kogu film kujutab endast moblaga filmitud kaadrilõikusid, mis on vastavalt vaatajale kas jaburalt lõbusad või siis frustreerivad.



“Sawney: Inimese liha“ ei olnud ei hea ega halb film. Lihtsalt masendavalt igav. Ühelt poolt maaliline Šotimaa, teisalt aga käntsakate kaupa verist liha. Jah, muidugi elajalik ja julm, muidugi õudne selles mõttes, et igasugune vägivald on õudne, eriti kui see seostub inimesega. Üldmuljet parandas peategelasest kannibali lõputu küünilisus. Kõik muu oli nagu oli. Kuni trafaretsusteni välja.



„Caligula“ oli 1979. aasta grandioosne film Rooma hullust keisrist Caligulast (valitsusaastad 37-41 p.Kr.), mille skandaalne kuulsus viis nii mõnegi inimese seda vaatama. Tuleb küll tunnistada, et nii mõnigi isik läks ilmselt just seetõttu ka enne filmi lõppu saalist minema. Tegu oli mõnusa ajaloolise filmiga, mille režissöör Tinto Brass ei lasknud end eksitada valehäbist ning näitas kogu Caligula väidetavad elu ning hullust kõige värvilisemates toonides, mis tähendas vägivalda, verepilastust, orgiaid ning ka kõige ehedamat pornograafiat. Filmi eel võttis sõna Mart Sander ning läbi videosalvestise ka David Vsevjov, kes pakkusid vaatama-asujatele omapoolseid tõlgendusi, arvamusi ning ka nõuandeid.

Laupäev



Laupäev algas Haapsalu kultuurikeskuse suures saalis dokumentaalfilmiga „Ameerika karjub“, mis jutustas kolmest perekonnast, kellele meeldis hirmsal kombel oma maja igaks Halloweeniks üles lüüa, tehes sellest õuduste muuseumi, mida oma naabritele ning lähikondlastele näidata. Film oli üles võetud läbi üpriski mõnusa huumoriprisma ning andis kenasti edasi õudusearmastajate muresid ning rõõmusid. Kindlasti ei olnud selle näol tegemist filmiga, mille pärast hakatakse festivalile tulema, kuid omajagu huvitav ning silmaringi laiendav oli see kindlasti.



Teiseks filmiks hakkas juba rohkem rahvast kohale imbuma. Ilmselt oli reede-õhtune pidu, kus tähistati Raadio 2-e sünnipäevatuuri, inimesed päris ära väsitanud. Linastuv film aga oli piisav, et ka kõige väsinumat hinge üleval hoida. Hispaania põnevusfilmi “Surnukeha“ sai ainult väga tinglikult õuduseks nimetada. Kõhedaid momente küll oli, aga see pole üldse oluline. Jagus nii põnevust, häid peaosalisi kui ka toredaid kaadreid. Filmi tegevus keerleb ümber surnukeha, mis veidral kombel surnukuurist kaduma on läinud. Algab juurdlus, mis lõppeb kindlasti nii peaosalisele kui ka vaatajatele paraja üllatusega.



„Surmaaabits“ on põnev projekt, mille käigus valiti 26 režissööri, saadeti neile 1 tähestiku täht koos 5000 dollariga ning paluti teha mõneminutine lühiklipp surmast. See kõik punuti kokku 126 minuti pikkuseks jaburuse ning tippkvaliteedi vahel kõikuvaks linateoseks, kust ei puudu mootorsaed, narkootikumid ega haige Jaapani huumor. Kõikuv kvaliteet on selle muidu meeldiva vaatamise kõige suuremaks puuduseks, kusjuures vahel on tõesti tunne, et tegijad on ise raha juurde panustanud või siis vastupidi – selle $ 5000 lihtsalt maha joonud.



Koos filmi „Kõigesööjad“ maailma esilinastusega algas ka võistlusväliste lühifilmide seanss. Kuna aga reporteritel oli seljataga juba kolm filmi ning vähemalt kaks veel õhtuhakul tulekul, otsustati puhata ning vaadata HÕFFil näidatavat kunsti. Suuremas seal vaadata just ei olnud – keegi oli makrofleksi maha ajanud – ning enamus aega sai rakendatud puhvetilaual oleva toidu hävitamisele.



Järgmiseks filmiks sai “Päratu ämblik“, mis sobiva inglise keelse nime - „Big Ass Spider“ - tõttu sai ristitud kärmelt “Pärakuämblikuks“. Tegu oli väga kehva filmiga, mille päästerõngaks sai ootamatul kombel mehhiklasest kõrvalpeategelane. Ülejäänud tegelased olid niivõrd nigelalt välja mängitud, et selle kõrval tundus isegi meeldivalt jabur süžee täiesti usutavana. Samuti kutsuti enne filmi lavale ka režissöör, kelle intervjueerija seletas kahjuks rohkem ise, kui mehel rääkida laskis.




Õhtu lõpetas kultusfilm „Mad Max 2: Maanteesõdalane“, mis ei pakkunud küll nõnda palju lusti, kui eelneva aasta „Robocop“, kuid oli sellegipoolest meeldiv elamus. Kui kellelgi see film veel nägemata, siis kiirelt vaatama, kuna tegu on tõsise teejuhiga tänapäevaste postapokalüptiliste filmide juurde.

Pühapäev

Pühapäeva mahtus seekord täpselt üks film, mida saab ja tuleb nimetada festivali täistabamuseks. Tegu oli tõelise õudusmeistri õudusfilmiga, sellisega, mis tõi aeg-ajalt kananaha ihule – filmi “Ring“ autori Nakata värske linateos “Kompleks“. Raske öelda, miks enamik publikust ei arvanud sest suurt midagi, siiski pakun, et üheks põhjuseks võis olla ootuste mäetipud ning sealt allalangemine.



Taas kord üks HÕFF selja taga ning tuleb tänada korraldajaid. Tegu on tõelise iga-aastase suursündmusega Eesti filmimaastikul, kus iga huviline võiks korra elus ära käia. Väikese kivina korraldajate kapsaaeda mainiks ära, et kavast filmide leidmine oli sel korral tõsine piin, kuna need olid paigutatud programmide kaupa – mis film aga millisesse programmi kuulub, jäi iga külastaja enda mõistatada. Võiks kasutada vana sisseharjunud kommet ja paigutada need tähestiku järjekorda või siis sorteerida kuupäeva ja alguse kella-aja järgi. Aga sellest väikesest mõistatamisest hoolimata oli tegu väga meeldiva üritusega, mille puhul saab öelda vaid üht: „Tuleval aastal jälle!“
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0627)