Tänavu pidas Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival oma 8-ndat sünnipäeva, mille käigus näidati pikemaid ja lühemaid filme, ajati juttu, võeti napsu ning tunti end üle-üldiselt väga hästi. Sel aastal kestis üritus esmakordselt nelja päeva, alustades inimeste hirmutamist/lõbustamist juba neljapäeval ning jätkates sel alal pühapäevani välja. Neljapäeval toimus ka basseinipidu, mille käigus näidati mingil veidral põhjusel Manborgi. Kas see nüüd uppudes parem oli, tuleb uurida neilt, kes seal peol käisid.
Selleaastane HÕFF erines eelmisest selle poolest, et puudus suuremamastaapne avafilm, mis täidaks eelmise aasta „Iron Sky“ kohta. Ei saa öelda, et neljapäevane avafilm halb oli, kuid sellist massi, mis eelmisel aastal kuunatse vaatama tuli, ei olnud. Loomulikult oli siiski tegemist tööpäevaga ning enamus rahvast vedas end kohale alles reedeks, mil esimeseks filmiks oli animefilm „Blood C: Lõplik pimedus“. Asjaolu, et sellele eelnesid nii „Blood A“, „Blood B“ kui ka animeseriaal, ei paistnud kedagi peale vaatajate morjendavat. Suurimat publikut paisis aga tõmbavat maailma esilinastus „Kõigesööjad“, kus oli saal tõesti nii puupüsti täis, et ukselt vaadates ei paistnud ühtegi vaba kohta.
Kohal olid ka zombi-meigi all olevad poisid-tüdrukud, ning ka tosinajagu tigeda välimusega motikamehi ja -naisi, kes juhatasid avafilmi mõnusalt sisse. Päevad lõppesid, nagu arvata võibki, HÕFFi meeskonna leitud tegelaste poolt korraldatud kohutava peoga, kus lasti halba muusikat ning sedagi kõvasti. Reaktori reporterid aga tegelesid sel ajal kõige muuga, kuna vaibakloppimine ei ole meie meelest suurem asi kunst.
Vaadatud sai nii häid kui halbu filme. Paljude filmide häda oli see, et kuigi filmitegijal paistis olevat häid mõtteid, ei suutnud ta neid realiseerida või sai ind otsa ning tulemuseks oli pooletoobine film, mille algus lõi ootused meeldivalt üles, kuid lõpp rebis need jõhkralt maha ning trampis karjudes mutta.
Esmakordselt toimus HÕFFil ka lühifilmide võistlus, milles osales 9 lühifilmi üle maailma, kaasa arvatud ka üks Eesti filmiklipp. Žürii moodustasid Indrek Hargla, Johannes Palmroos ja Eero Tammi. Ka siin oli ka häid ja halbu. Aplausi järgi, mis järgnes igale lühifilmile, sai kenasti aru, milline film publikule kõige paremini peale läks. Õnneks-kahjuks ei ühtinud žürii ja publiku arvamus. Ära näidati ka laekunud lühifilmid, mis ei olnud võistluse standardisse mahtunud. Need jäid küll festivalil meie reporterite poolt vaatamata, kuid loodame, et tuleval ka kuul oskame ka nendest ehk midagi kõnelda.
Filme näidati kokku kolmes saalis. Lisaks HÕFFil käinutele tuttavale suurele ja rõdusaalile oli õhtutundidel avatud ka nostalgiasaal, kus sai vaadata „Enter the Dragon“ (neljapäev), „Terminator“ (reede) ja „Üksik Hunt McQuede“ (laupäev) kõigile vähemalt 25-aastastele tuttava venekeelse dubleeringuga.
Nõndapalju siis praegu. Kuna HÕFF just äsja lõppes ning need neli päeva olid üpriski kurnavad, leidsime toimetuses, et jätame pikema artikli ning filmide lahkamise järgmisesse kuusse. Seega oodake maikuu numbris üht korralikku ülevaadet, mis täpselt HÕFFil Reaktori reporteritega toimus...
Fotod: Eveli Pung
