IFF in review. Meister ja Margarita (2024)
Olen ka mina mõnel pool
pealt kuulnud arvamusi, et kõik vene kultuur – kirjandus, muusika, filmid –
peaks üldse Eestis ära keelatama. Ma ei usu, et see väga hästi töötaks,
inimestele ju meeldib taga ajada just seda, mis keelatud on. Ja pealegi…
... käsikirjad ei põle.
„Meister ja Margarita” oli
kunagi üks vähestest koolikohustuslikest raamatutest, mis mulle tõepoolest
meeldis. Ma olin küll raamatukoi ning gümnaasiumi kirjanduseõpetaja oli
fantastiline, aga kõiki sellised vanu raamatuid, mis ei olnud just Sõrmuste
Isand, pidasin ma kohutavalt igavaks ja kuivaks. Õpetaja pani meile aga enne
raamatu kätte andmist käima klipi 2005 teleadaptsioonist[1], ning mul läksid
silmad peas põlema.
Kui keegi meist on täna see üks kümnest tuhandest[2], kes ei ole veel Bulgakovi romaaniga kursis, siis lühidalt: Nõukogude võimu poolt tsentseeritud kirjanik, keda nimetatakse vaid Meistriks; Meistri imekaunis armastatu Margarita, kellele langeb isegi vanakuradi enda tähelepanu; vanakurat ise, professor Woland, tuleb oma õukonnaga Moskvasse korraldama saatanlikku balli ja muidu kuraditempe tegema; ning Pontius Pilatus, kes kõhkleb oma otsuse üle mõista Jeesus ristisurma.
Armastusest ja veel
millestki
Adaptsioon[3] aga algab
nähtamatu olendiga, kes naisehäälega naerdes peksab kõigepealt segi ühe
seltsimees Latunski korteri, ning siis lohutab teisal end sellest ärkvele
ehmatanud väikest poissi.
„Sa ikka muudkui kirjutad,
jah,” ütleb hullumaja sanitar Meistrile. „On see vähemalt armastusest?”
„Mitte ainult,” ütleb
Meister.
Kust algab unenägu, kust
kirjateos, kust reaalsus? On see toimumas päriselt, või ainult Meistri enda pea
sees? Jah, muidugi see on Meistri pea sees, aga see ei tähenda, et see ei oleks
päriselt. Kui me loeme või vaatame teost, siis ka see on meie kui lugeja pea
sees, ja samas ka päriselt. Kaheks ja pooleks tunniks ei ole ma mitte
kinosaalis, keldribaaris, või sülearvutiga ühikavoodis, vaid 1930ndate Moskvas
ringi lendamas.
Muidugi on see unenägu.
Muidugi on see päriselt.
Muidugi on selles tugev
hollywoodilik joon, veidi külmem õhkkond kui 2005. sarjas, veidi tänapäevasemad
eriefektid, aga ka raamatulähedus. Ka need kohad, kus raamatut võibolla nii
otseselt ei järgita, tabavad loo mõtet, mitte ei kaldu teemast täiesti kõrvale
nagu mõned raamatust-filmiks hollywoodikad pahatihti kipuvad.
Nagu raamat omal ajal, sai
ka see filmiadaptsioon vene valitsuse poolt kõvasti närida. Olles võtted
lõpetanud juba 2021. aastal, jäi film postproduktsiooni ajal limbosse, kui
Venemaa tungis Ukrainasse ning Universal Pictures tõmbas oma jõud ja rahad Venemaalt
välja. Kohalikud vene produtsendid aga sikutasid köit teisele poole, kuna USAs
elav režissöör Michael Lockshin (Lokšin) avaldas Ukrainale toetust. 2023 aga
otsustasid produtsendid siiski projekti kinno saada, kui vähegi võimalik, ning
veel peaaegu poolteist kuud enne esilinastust ei teatud, kas asi läheb läbi või
mitte. [4] Filmi muidugi boikoteeriti tugevalt ning vaidlused, kas selle
näitamine tuleks ära keelata, jõudsid isegi riigiduumasse. See oli aga jõudnud
kiiresti saada nii populaarseks, et võimud otsustasid armastatud
kirjandusklassika adaptsiooni parem mitte torkida. Ja hea on.
Viis Peemotit viiest.
★ ★
★ ★ ★
[1] https://en.wikipedia.org/wiki/The_Master_and_Margarita_%28miniseries%29
[3] https://en.wikipedia.org/wiki/The_Master_and_Margarita_(2024_film)
