1. Sa oled kirjanik, raamatukoguhoidja, üliõppur ja kes kõik veel …või täpsemalt – see polegi  ju kõik, räägi lugejatele, et kes sa veel oled?

Kohe esimese küsimusega tõmmati jalad alt. Ega ma eriti midagi muud ju olegi. Jõudumööda panustan ka ulme kui žanri olulisuse inimesteni viimisesse ning püüan pakkuda erinevatel tasanditel lahendusi, mis aitaks noortel kirjanduse juurde jõuda. Mu tegemistest kõige ajakulukam, aga samas ka kõige rahuldustpakkuvam on hetkel loovkirjutamise töötubade eestvedamine. Väike reklaam ka! Igal teisipäeval kell 16:15 on kõik noored huvilised oodatud Karlova raamatukokku, et koos kirjutada, end provile panna ning vastastikku üksteist toetada nii vajaliku kriitilise sõnaga kui tunnustava nügimisega.

Aga laiemas plaanis on ju ikkagi nii, et kirjaniku kõik tegemised imbuvad mingil moel tema lugudesse. Seega need, kes on mu lugusid lugenud, võivad ehk juba ise aimata, mille kõige peale ma veel mõtlen neil päevadel, kui eelmainitud asjadega tegeleda ei viitsi või ei taha. Näiteks on mul komme iga mingi aja tagant ühest vanast kõrgkooliõpikust integreerimisülesandeid lahendada. Nii ristsõna asemel. Mõnus väike loogikamäng oma kindlate reeglite, loovuse ja taipamistega.

2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?
Ja eelnevast tõukuvalt – kuidas jõudsid Reaktorini?

Siin on juba päris mitu lugu sees. Väiksena ma ei lugenud üldse. Lugemine polnud nagu arvutamine. Matemaatikaülesanded lahenesid ise, aga raamatu lugemine nõudis liigset pingutust. Pealegi oli vanem õde nõus mulle kõike ette lugema. Minu esimene tõsiselt meeldinud raamat oli ”Vana-Kreeka muistendid ja pärimused”. Sealt sai traktor käima tõmmatud ning selle joonega läksin ma läbi terve põhikooli ja gümnaasiumi. Raamatukogu oli tore koht ja loetud sai seinast seina. Eriti suurte perioodidena jäid sisse poeesia, draama, krimi ja ulme. Need vaheldusid ja saatsid mind kuni ülikoolini. Väikese koha rõõmud – kohalik raamatukogu sisaldas vaid nii palju igaühest neist. Tädipoeg tutvustas mulle ka Mardust, millest sai hea kaaslane.

Tõeline ulmesse sukeldumine saabus aga alles Tartusse tulles. Ülikooli raamatukogu kartoteegikappidest oli võimalik puhast kulda välja kaevata. Ja kui mõni aasta hiljem ka inglise keeles lugemine viimaks mugavaks muutus, avardus maailm veelgi. Küll aga pean ma tunnistama, et eesti autorite raamatuid ei puutunud ma vist ausad kümme aastat pärast gümnaasiumi lõppu. Kirjandustundide trauma, mis vajas paranemiseks aega.

Mõne asjaga on lihtne – õudus on täiesti selgelt viimasel kohal ja seda päris mitmel põhjusel. Selleks, et õuduslugu oleks hea, peaks see lugejas väikese hirmuaistingu tekitama, aga mulle ei meeldi hirmu tunda, eriti mitte lugedes. Teisalt on see žanr, mis eeldab lugejaga manipuleerimist enam. Mulle lugejana ei meeldi see tunne, nii lihtne ongi. Aga õudusloo elementidega muinas- ja imeulme lugusid loen suurima heameelega – vampiire ei karda ja luukered võivad kohati suisa armsad olla. Ma ei suuda välja mõelda ühtegi õudset õudukat, mida ma oleksin lugenud mitu korda või mis meeldivana meelde on jäänud, kuid ma tean, et paljud inimesed peavad üht üliarmsat sõpruse ja esimese armastuse lugu õudukaks. Olgu siis see: „Krabat”. (Ise liigitan pigem (tumedama) fantaasia kui õuduse poole peale.)

Edasi on juba hoopis keerulisem. Mulle meeldivad avastamisrõõmu pakkuvad maailmad. Ma korjan lugudest välja ideid ning mõnulen, kui neid on oskuslikult seotud. Ilmselt ma sean ikkagi teadusulme kõrgemale. Ja selle kõrgeima positsiooni tipus on kosmose- ja katastroofilood, sest neis on nii tohutult palju kaasamõtlemist vaja, et maailm ja selle sisemine loogika tööle hakkaks. Kõige põhjas on aga kübermaailmad, peamiselt selle alamžanri kirjutamisviisi eelistuste tõttu – üheksal juhul kümnest on oleviku ajavormis kirjutatud lugu lihtsalt loetamatu sõnademulin ning introvertse eestlasena tahan ma ise valida, millal ja kuidas lugu vastu võtan. Enamasti mitte reaalajas ülekandena. Aga headest raamatutest toon siia hetkel justnimelt olevikuvormis kirjutatud loo. Ma arvan, et Andy Weiri „Marslast” olen ma oma viis korda juba lugenud (ja ärge mu lapse käest küsige, palju ma filmi vaadanud olen). Mul on nüüd kohe-kohe ka raamat ilmumas ja sealses maailmas on linnad saanud nime just ulmekirjanike järgi. Sinna mahtus õnneks kõvasti rohkem lemmikautoreid.

Seega jäi teisele kohale fantasy, millel on eesti keeles nii palju nimesid, et ma tegelikult olen iseenda jaoks neist lausa kaks korraga kasutusele võtnud – muinasulme klassikalise fantaasia tarbeks ja imeulme sobib suurepäraselt defineerima linnafantaasiaid ehk maagiat kaasaegse ühiskonna kastmes. Need on maailmad, millesse kaduda. Kohustused? Pesemata nõud? Kiirrongina lähenevad tähtajad? Eksamisessioon? Ma loen parem raamatu... või seitse... Ja ilmselt on see alamžanr neist kolmest kõige enam mu lugemislaual olev. Teatud dissonants, kas pole? Ma fännan teadusulmet rohkem, kuid loen enam muinasulmet. 

4. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli see, mis sind selleni viis?

Laias laastus olen ma vist terve elu lugusid välja mõelnud. Päris väiksena armastasin ma neid leelotada – mõelda välja meloodia ja hakata selle meloodia peale lugu jutustama. Mu enda mälestused sellest algavad kuskil koolieelikueast, mil ma juba teadsin, et see tegevus ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav, kuid üksi mängides saatsid lugulaulud mind pea alati. Neid ümisedes jäin ma ka õhtuti magama.

Hiljem asendusid lugulaulud erinevate stseenide läbi mõtlemisega ja kui kirjutamine natuke paremini käppa sai, siis ka kirjutatud lugudega. Aga ega ma neid eriti kellelegi näidanud, sest oma peas olin ma see tüdruk, kes oskas matemaatikat (selle kohta oli tolleks hetkeks juba omajagu diplomeid kinnituseks) ning lapselik järeldus oli, et mu lood on ilmselt vastukaaluks nõrgad. Sarnast enesehaletsust on ilmselt iga kirjanik mingitel perioodidel tundnud ning tõenäoliselt ei vabane päriselt iial. Aga see hirm muutus gümnaasiumi lõpul halvavaks ning ma otsustasin „suureks kasvada”, kirjaniku unistuse maha matta ja midagi asjalikku õppima tulla. Sahtlisse kirjutasin muidugi edasi, kuigi dokumendid tõin ülikooli füüsika ja matemaatika erialadele.

Hiljem oli mul laps, kes ei tahtnud lugeda. Nii tuttav tuli ette! Selleks, et teda veidi motiveerida, sai kirjutatud väikeseid lugusid, milles seiklesid väike tüdruk ja tema mänguasjad. Neid luges ta hea meelega. Veel mõned aastad edasi minnes komistasin ma riiulit koristades oma esimese „romaanikäsikirja” otsa. See oli hetk, mil ring sai täis ja edasine on juba laiale publikule teada. Aasta hiljem potsatas mu esimene lugu jutuvõistlusele. Ja põrus seal. Aga mina olin piisavalt jäärapäine, et noorteromaani võistlusele suurem lugu panna. Põrusin ka seal. Aga iga lause, mille sa kirjutad, arendab sind kirjanikuna ning järgmine käsikiri tuli võistluselt juba viledega läbi.

5.Ja nüüd küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme?

„Lihtsalt meeldib” on seevastu tõenäoliselt kõige tõesem vastus. Kui ma kunagi ammu-ammu (11-aastasena) oma esimesi (tänaseni säilinud) tekste kirja panema hakkasin, olid nendeks lood, mida ma ise oleksin tahtnud lugeda, kuid mida raamatukoguhoidja mulle pakkuda ei osanud – seiklused lohedega, helesinistes kleitides printsessid, kuningate kukkumised, keerulistest olukordadest läbi ronimine ja paljuski ka üksildastes metsades seiklemine, kuid seda kõike ikka kleitides ja kuningriigi nimel.

Lugejana olen ma 100% seda meelt, et ilma ulmeta lugu on ikka poolik lugu. Selleks, et ma saaksin raamatust vaimustuda, peab seal olema lisaks tegelastele ja tegevusele ka maailm, mida avastada.

Aga kui keegi annab mulle kõnepuldis koha (vahel juhtub), siis rõhutan ma alati just  ulme ruudulisust. Loodav maailm peab olema keskkonnana loomulik ja loogiline. Lugejana võtan ma seda kui loogikamõistatust, mis tuleb lahendada. Teadusulme puhul on eelduseks, et loodusseadused kehtivad ning kogu tulevikutehnoloogia peab nendega arvestama. Imeulmele samad piirangud. Muinasulme võib väänata, mida tahab, kuid iga väänamine toob kaasa oma varingu ja nihutada tuleb palju enamat kui lihtsalt ühe loodusseaduse piire.

Loo kirjutajana naudin loogikamõistatuse lahendamise perioodi maailma loomisel vist kõige enam. Tegelased ainult annavad seda maailma lugejale edasi. Muide, lahe fakt, mis tuli mingis uuringus välja – autistlikud inimesed eelistavad ulmekirjandust muule ilukirjandusele, sest siin saab keskenduda maailma loogilisusele, mitte inimsuhetepuntrale. Võid selle pilguga järgmisel ulmekogunemisel ringi vaadata.

Ja siis loomulikult see põgenemise nüanss! Väljamõeldud maailm annab võimalus põgeneda reaalsusest, õppida neidsamu sotsiaalse olemasolu õppetunde, kuid nentida, et see on väljamõeldud maailm. Samamoodi olla suhtunud ka Tolkien, kes just nii oma poegade närve kaitses – saates II maailmasõjas teenivatele poegadele lugusid Keskmaa tegelaste lahingutest ja võitudest.

Kui mõni mu lugu suudab kedagi innustada või toetada keerulisemal hetkel, siis on see lugu oma olemasolu auga välja teeninud.

6. Kuidas lugu üles ehitad, millest alustad ja milliste väljakutsetega seisad lugu kirjutades silmitsi ja kuidas neist üle saad?

See sõltub loost. Vahel on tegelane olemas, vahel idee maailmast, siis jälle mingi stseen või tehnoloogiline/fantastiline element. Ühest valemit kindlasti ei ole. Aga ma olen aja jooksul muutunud sirgjoonelisemaks. Kui esimeste lugude juures oli päris palju juppide eraldi kirjutamist, siis teisest raamatust alates on kõik mu lood kirja saanud nii, et alustan esimesest sõnast ja lõpetan viimasega. Sellele eelneb muidugi maailmaloome periood, kus peast käivad läbi kõikvõimalikud stseenid ja juhtumised. Stseene ma lihtsalt ei pane kirja, isegi skitseeringuna mitte. Tegelaste varasema elu skeemid (vahel lihtsalt sünnipäev ja vanemate ja õdede-vendade nimed) ja mingid maailma iseärasused aga küll. Mulle tundub, et nii tuleb tekst ühtlasem ja igasuguste kirjutamiskriiside tekkimise oht väiksem.

Laias laastus usun ma ka sellesse, et igasugused kirjutamiskriisid on ületatavad ainult kirjutamisega. Tahad kirjutada, siis kirjuta. Ja kui täna ei tundu nii hea tekst tulevat kui eile, siis on lihtsalt teisel lugemisel selle leheküljega rohkem tööd vaja teha. Aga ega ilma kirjutamiseta august välja ei roni.

7. Mis eristab sind  teistest autoritest sinu enda arust? Et miks peaks keegi just sinu tekste lugema?

Ma arvan, et toimetus võiks selle koha peale nüüd otsida veebist selle meemi läti kirjaniku kohta. Et mis ma siis nüüd ütlema peaksin? Et ma arvan, et mu lood on lahedad? No siis leidub kohe terve hunnik inimesi, kes läheb kööki vaatama, et ehk tal on üks vanaks läinud kanamuna, mida mu poole lennutada. Või peaksin vastama, et, noh, ega nad midagi erilist ole ka? Siis võiks vastu küsida: miks ma neid siis üldse kirjutan? Fakt on see, et kui lugu juba sahtlist välja libiseb, siis küllap ma ise leian selles loos mingid asjad ägedad olevat.

Ma tahaks uskuda, et ma olen oma lugudes aus. Ja see, mida neist lugeda saab, haakub alati minu enda olemusega. On see piisavalt unikaalne? Tõenäoliselt mitte sel määral, et hüpata, aga abiks ikka.

Raamatukoguhoidjana ütlen aga otse, et tegelikult ei peagi lugema. Igal aastal ilmub ainuüksi Eestis paar tuhat uut raamatut ning isegi mõistlikult palju lugev inimene jõuab neist kinni püüda sadakond. Alati on valikuid, alati on eelistusi ning maitse üle ei vaielda.

8. Oled kogunud tuntust küll noorteromaanidega, aga paljude sinu juttude järgi otsustades on selge, et sinus on enamat, kui „järjekordne noortekate autor..,”
 Et on tulekul ka mõni romaan vanemale  või hoopis veel nooremale lugejale?

Veel nooremaid lugejaid ma ei torgi. Ilmselt. Kuigi iial ei tea, mida elu ette toob. Vanema lugejaga on nii ja naa. Noh, võtame ühe keskealise inimese. Kui mitte tahta kirjutada argimuredest, mis kaasnevad sellega, kuidas ülemus on nõme ja teismeline sööb külmkapi tühjaks (selle kirjutamine oleks sama igav kui hilisem lugemine), siis tuleks loosse sisse panna ikkagi korralikku seiklust või huumorit, parem kui mõlemat korraga. Pinge lisamiseks peaks tal olema konflikt millegi või kellegagi ning see võiks kulmineeruda plahvatusohtlikuks olukorraks. Sellest plahvatusest oleks päris hea lugu alustada... Ja me olemegi saanud taas loo, mis „on loetav ka noorele”.

Ma olen ulmeautor ning see on tiitel, mis viisakamates tubades üldjuhul juba niigi privileege juurde ei tooda. Minu poolest võin ma sama hästi olla ka järjekordne noortekate autor. Aga ma ei ole noortekirjanik. Vähemalt ma ise ei suuda end nii identifitseerida, sest see oleks liigne raam, minu seniseid tegemisi juba otsapidi kustutav ja tulevasi võimalusi välistav. Muide, ulmekirjanik ei oma minu ajus sama kitsast raami.

9. Kuidas vaatad tagasi  romaanivõistlusel äramärgituks osutumisele ja oma esikteosele „Süsteem”?

See on üsna allapoole vööd küsimus. Nagu eelpool sai mainitud, on iga minu enda poolt toodud hinnang kohe vale värvinguga ja vääritimõistetav ja vastuväiteid esile kutsuv. Aga laiemas plaanis ma arvan loost päris hästi. Endiselt. Jah, kui  ma seda täna kirjutaksin, teeksin ma üht-teist teistmoodi, aga ma ei lasku siin detailidesse.

Ma olen seda mingite kohtade pealt üle lugenud. Lauseid tahaks hirmsasti kohendada ja samas ei tahaks üldse. Minu meelest on üsna hämmastav fenomen, kuidas nendes esikteostes, mis pole ehk keeleliselt nii ilusad kui järgnevad tekstid, on lood sageli toorema ja ehedama emotsiooniga. Mida ümaramaks muutub tekst, seda vähem köidab see mind emotsionaalselt. Sarnast muutust olen märganud päris mitmete kirjanike puhul – esikteos on toorem, aga selles on ehedus, mis hiljem välja lihvitakse. Tõelised tipud suudavad eheduse hiljem taas esile kergitada, kuid neid autoreid on juba väga vähe. Seega ma isegi ei muudaks teda eriti. Las ta olla riiulil nii, nagu ta on.

10. Millised on kirjutamisalased tulevikuplaanid ja/või ambitsioonid?

Minu peamine ambitsioon on muuta kellegi päev paremaks. Ja kui mu lugudel see õnnestub, siis on kõik hästi. Muidugi oleks ju tore saada mingil hetkel taas millegi eest tunnustatud (soovitatavalt rahaliselt), aga mingeid ennast piitsutavaid maailmavallutusplaane ma kindlasti ei oma.

Plaanidega on teine lugu. Plaanid on suured, kuid tunde on ööpäevas ikkagi ainult 24 ning suurem osa neist kulub magamise ja palgatöö peale. Mul on mõned poolikud käsikirjad ja mõtte tasandil plaane nii ulmesiseselt kui -väliselt. Ja mul on ka ulmesiseselt üks mõte, mille tahaks kunagi teoks teha, kuid selle kirjastamisega peaksin ma juba ise ilmselt hakkama saama, sest ma ei kujuta ette, et mõni kirjastaja oleks reaalselt nõus võtma ette projekti, millel on ehk sadakond ostjat. Aga ma ei anna veel detaile. Las mulle jääb ka taganemistee.

11. Kuidas suhtud tagasisidestustesse ja mida arvad Eesti ulmearvustustest üldiselt ehk loomulikult nimesid nimetama?

Ma kiidan lõputult neid toredaid inimesi, kes annavad igakuiselt tagasisidet Reaktori juttudele. Ma luban, et kunagi tulevikus püüan ka ühe aasta sellesse panustada, sest see on lihtsalt liiga oluline, et lasta sel kaduda või isegi väsida.

Mulle isiklikult meeldivad arvustuste lugejana positiivse tonaalsusega arvustused veidi enam. Esiteks juba puhtalt sellepärast, et iga arvustus on reklaam teosele ja mida sa tast ikka reklaamid, kui ikka üldse ei meeldinud. Samas, kui Reaktor ja Baas (nišikohad fännidele) välja jätta, siis üldjuhul leiabki ulmearvamusi pigem lugemissoovitusi pakkuvates keskkondades, mis toob automaatselt kaasa hoopis teistsuguse lähenemise.

Kas ma pean siin nüüd midagi kriitilist ka ütlema? Aa! Jaa! Rohkem suuri arvustusi päevalehtedesse ja parketikõlbulikesse kultuuriajakirjadesse! See protsent on küll häbitult väike.

Autorina võtan ma igasuguse tagasiside vastu. Mida pikemalt, seda mõnusam. Kõik, mis on veidi laiemalt lahti kirjutatud, annab mulle head sisendit. Ma ei pruugi kõigega nõustuda, aga ma saan ikkagi hetkeks peatuda ja läbi mõelda, miks arvustaja sealt sellise koha leidis.

12. Milline on Eesti ulme seisukord ja/või tase hetkel ja sinu hinnangul?

Nii ja naa. Ma olen viimastel aastatel sattunud päris palju lugema ka piiripealseid raamatuid ning neid, mis keskmise reaktorilugeja lauale ilmselt kunagi ei satu. Seega, kui ma peaksin oma hetkearvamuse graafikuna tegema, siis oleks sellel ilmselt madu, kes on just elevandi alla neelanud – on nõrku tekste (aga kui see on esikteos, siis võib autorist areneda hea autor), on keeleliselt häid tekste, milles ulme jääb tahaplaanile. Kuid see elevant seal mao kõhus on üsna suur ning neid (vähem või rohkem aktiivseid) autoreid, kelle järgmist teost ma pikisilmi ootan, on omajagu. Alati võiks olla parem. Ootaks maastikule hea käega tehnilisema või „raskeulme” autorit.

13. Lõpetuseks, sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega on…. ?

Hästi keeruline on servi välja tuua. Selge on ju see, et kirjutamine on minu jaoks meeldiv tegevus, sest muidu ma sellega ju ei tegeleks. Enim meeldib mulle ilmselt aeg, mil saab olla loo sees – mõelda maailma, mängida läbi stseene, panna seda kõike esmamustandina kirja. Iga loo puhul on mälestustes veidi erinev tonaalsus, kuid hilissügise pikad ja pimedad ööd on kirjutamise jaoks justkui loodud. Võib-olla ongi selle sama mündi teine pool see kõige suurem ebameeldivus – hoida enda teadvuses, et mõistlikul ajal tuleb magama minna, sest palgatöö ootab ka tegemist. Sealjuures olgu mainitud, et mul on üliäge töö – ma saan oma lugudearmastust laste ja noortega jagada. Aga, oh kui raske on endale 24-tunnise ööpäeva raame joonistada ning enamikel sügistel jõuan ma lihtsalt tohutu magamatuseni, sest ma ei taha raisata head pimedat aega magamise peale. Lõpuks on ikka füüsiliselt valus juba. Ilmselt läheb nii ka sel aastal.

fotod: Krafinna ja Liina Raju