1.       Alustame üldisest. Nuuskisin veidi ja sain teada, et oled kirjutanud viis romaani, millest üks võitis kirjandusvõistlusel BestSeller esikoha ja sa õppisid filoloogiat, aga... tegelikult räägi parem sina – kes sa veel oled ja mis sa veel teed?

Eesti keel ja ajalugu olid koolis minu lemmikõppeained. Kunagi mõtlesin isegi, et võiksin ajalooõpetajaks saada, aga lõpuks läksin ma siiski eesti filoloogiat õppima. Lõpetasin selle 2014. aastal ning 2017. aastal sain magistrikraadi keeletoimetamises. Nii minu bakalaureuse- kui magistritöö on seotud eesti keele ajalooga, kuigi kahe erineva perioodiga, 17. ja 18. sajandiga. Vanade tekstide uurimisega tegelen hobi korras siiani. Mulle meeldivad väga inimeste kirjad. Praegu võib ju olla aasta 2025, mitte 1825, aga vanu kirju lugedes tuleb selgelt välja, kuidas vanasti olid inimestel samasugused probleemid nagu tänapäeval – kes kaebab kirjas selle üle, et kirja saatmine on liiga kallis, kes kurdab, et väimees ei oska õigesti elada, kes annab sõbrale teada, kuidas tema poeg Tartus mööda kõrtse käib ja tüdrukuid taga ajab...

Ma töötan Õhtuleht Kirjastuses Ristiku toimetuses ja toimetan Ristikut, Miniristikut, Meluristikut, Naistelehe Ristsõnu, Tiiu Ristsõnu ja Ripsikut. Ristsõnasõber olen ma olnud lapsest peale ja ma alustasingi lahendamist just Ripsikust. Praegu tuleb lahendamine mul muidugi juba palju paremini välja.

Vabal ajal olen veel Aasia seriaalide sõltlane, Jaapani animatsiooni fänn, muusikasõber – kasutatud asjade poodidesse sattudes sorin ma kõik plaadiriiulid läbi lootuses, et mõni hea plaat jääb näppu –, naudin teatris käimist, uisutamist, jalgrattaga sõitmist ja pikki jalutuskäike loodudes. Üritan leida iga päev natuke aega ka hispaania keele õppimiseks, kuigi minu praegustest oskustest veel ei piisa, et soojale maale elama kolida, ma saan heal juhul hakkama veini ja salati tellimisega.

2.       Kuna vähemalt su viimane romaan („Jumalate arhiiv”) on puhas žanriulme ja meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?

Üks minu lemmikraamatuid on „Harry Potter” ja ma arvan, et just see ärataski minus huvi maagilise maailma vastu. Kord kümne aasta jooksul loen tavaliselt kogu sarja uuesti läbi, mul ongi jäänud veel ainult kaks osa, enne kui võin jälle otsast peale hakata. Samuti jättis mulle lapsepõlves sügava mulje „Sõrmuse vennaskonna” film, eriti see stseen, kus kääbikud end puujuurte all nazguli eest varjasid. See pinevus ja õudus... Kogu kinosaal hoidis hinge kinni. Pärast seda püüdsin ka „Kääbikut” lugeda, aga ei jõudnud esimesel katsel 4. peatükist kaugemale, lapse jaoks oli natuke liiga hirmus, kuidas Bilbo kukkus ja pea ära lõi. Põhiliselt on mind mõjutanud raamatud ja filmid, mängudes ma eriti osav ei ole, sest minu reaktsioonikiirus ei ole nii hea. Ainus mulle jõukohane mäng oli „The Sims 2“, sest seal ei pidanud hüppama ega võitlema.

3. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli see, mis sind selleni viis?

Mulle meenub ähmaselt, et ma tahtsin juba lasteaias käies mingit näidendit kirjutada... aga loomulikult ma seda ei teinud. Esimeses klassis olin ma igal juhul juba kindel, et tahan kirjanikuks saada, aga siis tundus see äge amet just kirjutusmasina pärast. Meil oli kodus vana kirjutusmasin ja mulle meeldis väga sellel lühikesi jutukatkendeid ja luuletusi trükkida. Hiljem, kui arvuti sain, hakkasin ma natuke pikemaid lugusid kirja panema, kuigi valmis ei saanud neist ükski ja need fragmendid ei ole ka säilinud. Kui hakkasin oma online.ee postkasti kustutama, leidsin sealt jupikese ühest loost, mida ma vaevu mäletan, see oli kirja pandud 2005. aasta märtsis. Seda juppi oli huvitav lugeda, sest mulle tundus, et mu kirjutamise stiil ei olegi aja jooksul eriti palju muutunud...

15-aastaselt kirjutasin ma lõpuks esimest korda algusest lõpuni valmis ühe teose ja see oli Tokio Hoteli fanfiction, oma 150 lk pikk. Teistele Tokio Hoteli fännidele see meeldis ja siis tundsin ma, et olen valmis selle kargu (mõned tegelased on kuulsused) minema viskama ja ainult enda loodud tegelastega proovima. Selles loos igal juhul midagi üleloomulikku ei juhtunud, kuigi seal oli kindlasti kohti, mis olid üleloomulikult halvad.

Ideed lihtsalt tulevad. Mõnikord sõidan ma jalgrattaga, vahin niisama ringi ja järsku ongi uus idee platsis. Vahel tulevad ideed ka unes, aga alati ei saa neid kõiki kasutada. Veel mõni aasta tagasi oli parim kirjutamisaeg minu jaoks öösel vahemikus 00.00 ja 02.00, sest ma olen pigem öökull kui lõoke. Praegu püüan siiski rohkem päeval kirjutada. Mulle meeldib kirjutada siis, kui sulg jookseb, nii et kindlat igapäevast lehekülgede arvu mul ei ole ja mõnikord ei tee ma oma faili nädalaid isegi mitte lahti. Kuskil kuklas tiksub küll, et peaksin rohkem pingutama, aga ma eelistan oodata õiget hetke. Kui sulg ei taha joosta, siis on pärast rohkem ümbertegemist ja mõnikord kärbin ma sellise inspiratsioonivaba kraami juba esimese lugemise käigus tekstist välja. Teismelisena kirjutasin ma päris palju sahtlisse ja suutsin korraga isegi mitut erinevat juttu kirjutada, näiteks olid mul paralleelselt pooleli armastusromaan ja fantaasiajutt. Nüüd ma enam mitut asja korraga ei kirjuta, kui just tõsine inspiratsioonipuhang peale ei tule.

5.       Ja ka sulle küsimus klassikavaramust – sa kirjutad (ka) ulmet ja tuleb tunnistada, et usaldusväärsetele andmetele tuginedes väga head ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme?

Fantaasiamaailm on lihtsalt parem kui päriselu. Ma kirjutan tegelikult igasuguseid erinevaid asju, aga ulmelugusid on kuidagi rohkem kaante vahele saanud. Praegu on mul pooleli üks krimilugu ning kindlasti tahan veel mõnes žanris kätt proovida.

6. Kui reastaksid enda eelistuste pingeritta ulmekirjanduse kolm põhilist alamžanrit ehk teadusliku fantastika, fantasy ja õuduse, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanriesindaja ja põhjendada lause-paariga.

Fantasy – mulle meeldib, kui teoses on maagia ja üleloomulikud olendid. Tegevus võib, aga ei pea ilmtingimata toimuma teises maailmas. Fantaasiakirjandusest on minu suurimad lemmikud „Harry Potter” ja „Troonide mäng”, aga veel meenuvad Scott Westerfeldi „Leviathani“ triloogia, Jonathan Stroudi „Bartimaeuse triloogia”, Trudi Canavani „Musta võluri“ triloogia (aga kindlasti mitte selle järjed, mida ma parem üldse ei meenutaks), Christopher Paolini „Eragon” jt. Kas folkloor läheb ka fantaasia alla? Kivirähki „Rehepapp“ ja „Mees, kes teadis ussisõnu“ sobivad sellisel juhul ka siia loetelusse ja tegelikult on eesti kirjanduses veel üks teos, mida ma vahel inimestele soovitan, kui nad küsivad: Kersti Kivirüüdi „Okultismiklubi 2. Inglitel puudub huumorimeel“. See oli lihtsalt niivõrd lahe.

Õudus – kunagi meeldisid mulle hirmsasti Lovecrafti raamatud, mõnda lugu oli öösel pimedas ikka väga hirmus lugeda... Esimestena tulevad meelde „The Dunwich Horror“, „The Thing on the Doorstep“ ja „The Rats in The Walls“. Ostsin koroonaajal tema kogutud teoste tellise ja mõtlesin, et jess, nüüd on mul tapvalt palju vaba aega ja ma loen kõik läbi, aga oma suureks üllatuseks ma üle 100 lehekülje lugeda ei viitsinud, sest sellised lood ei tundunud enam nii huvitavad kui varem. Lõpuks panin ma selle raamatu üldse kuhugi kappi ära... ja ometi püüdsin ma kunagi isegi Lovecrafti moodi kirjutada. Stephen Kingi „It” sai umbes samal ajal läbi loetud ja see mulle küll meeldis. Ma tean, et raamatu lõppu kirutakse, aga mind see ei häirinud. Kingi raamatuid ma rohkem lugenud ei olegi, aga „Lemmikloomade surnuaed“ (1989) ja „Langoljeerid“ (1995) mõjutasid päris palju seda, kuidas ma õudust tajun. Koji Suzuki „Ringi“ triloogiat olen ma mitu korda lugenud, nendest raamatutest sai alguse minu huvi Jaapani kirjanduse vastu. Kui veel natuke uuemast (kuigi mis uus see enam on...) õuduskirjandusest midagi välja tuua, siis John Ajvide Lindqvisti „Let The Right One In“ oli väga omapärase atmosfääriga teos, sarnast atmosfääri tahaksin ma isegi luua. Raamatu sisu iseenesest ei olnudki nii õudustäratav, aga selles oli siiski midagi erilist.

Teaduslik fantastika – oskan nimetada ainult Orson Scott Cardi „Enderi mängu”. Ma lugesin seda enne, kui filmi nägin, ja see lõpplahendus lõi mind ikka täiesti pahviks. Muidu ma eriline kosmosesõber ei ole, kuigi „Star Warsi” kõik osad olen ikkagi ära näinud ja suurema osa „Gundami” animeid ka ära vaadanud.

7. Elame ajastul, kus raamatu välja andmine on lihtsam kui kunagi varem ja uut kirjandust tuleb uksest ja aknast, aga… Mis eristab sind teistest autoritest sinu enda meelest? Et miks peaks keegi justnimelt sinu tekste lugema?

Mulle endale meeldivad raamatud, mille sisse saab ära kaduda, mis tõmbavad mu lugedes oma maailma ega lase enam lahti. Soovin samasugust tunnet tekitada ka oma lugejates. Miks just minu raamatud? Hmm... aga miks mitte?

8. „Jumalate arhiivi” võib minu hinnagul pidada täieõiguslikuks kodumaiseks high fantasy teoseks, et kui kaua sa lõid seda maailmalugu ja tegelastelugu ning kuidas sa seda tegid?

Pean tunnistama, et kõik algas Türgi seriaalist „Sajandi valitsejanna”. Mulle meeldis sealne idamaine õhustik, see oli kuidagi köitev ja salapärane, samuti olid seal huvitavad õukonnaintriigid, ja siis hakkasin ma mõtlema, et aga mis oleks, kui lisaks natuke maagiat... Milline see fantaasiamaailm oleks ja millised tegelased seal elaksid? „Jumalate arhiivi“ kirjutamiseks kulus umbes poolteist aastat, aga vähemalt pool aastat läks selle peale, et ma üldse alustada suudaksin. Ma lihtsalt istusin arvuti taga ja jõllitasin seda tühja lehte ekraanil ega osanud kuidagi pihta hakata. Teose läbitöötamisprotsess oli ka üsna pikk, ma nokkisin kõige rohkem oma lauseehituse kallal. Laused on mul vahel nii pikad, et ühest pikast lausest saab viis normaalset lauset teha. Kirjutamisel püüan ma tavaliselt kirjutada esimesest reast viimaseni, fragmentide kirjutamise ja pärast kokku sidumise kunsti ma eriti ei valda. Seekord tegin siiski natuke „sohki“, alustasin 1. peatüki asemel hoopis salakuulajate kirjadest ja kirjutasin 1. peatüki pärast juurde. Ma olen planeerimises väga halb. Ma ei koosta endale tegelaste nimekirju ega pane teose sündmustikku eelnevalt paika. Mul on lihtsalt mingi algne idee, ma hakkan kirjutama ja see idee muutub pidevalt – see on nagu vanker, mis lihtsalt veereb omasoodu ja hea, kui ma sellega üldse sihtpunkti jõuan ja vahepeal kraavi ei kuku. Selline sõit on muidugi ka väga põnev, mõnikord võtavad tegelased üldse kontrolli enda kätte ja ma panen rohkem kirja seda, mida nemad tahavad, mitte seda, mida ma ise alguses mõtlesin.

9. Kuidas suhtud tagasisidestustesse ja mida arvad Eesti ulmearvustustest üldiselt ja loomulikult nimesid nimetama?
Tuleb tunnistada, et Eesti ulmearvustuste asemel kipun ma rohkem Goodreadsist arvustusi lugema (just välismaiste teoste puhul). Eriti meeldivad mulle 1-tärni arvustused, need on väga informatiivsed. Mõnda teost olengi lugenud ainult uudishimust, et kas tõesti saab see olla nii hull, nagu arvustajad väidavad. Raamatuid on palju ja kui ühte teosesse on saanud kokku liiga palju elemente, mis mind häirivad, siis jätan selle lugemise vahele, et aega kokku hoida. Tagasisidele olen avatud. Konstruktiivne kriitika on alati teretulnud, kui see mind edasi aitab. Natuke keerulisem on siis, kui ma ei saa hästi aru, mida minust tahetakse, sest väärt nõuanded on arvustuses muu kraami sisse ära uppunud...

10. Kui kursis oled sa kodumaise ulmega ja kas sul arvamus/üldhinnang, et miline on Eesti ulme seisukord täna, Anno 2025?

Ulmekogumikke olen ma vähe lugenud, kuna eelistan pikemaid teoseid. Viimati loetud Eesti ulmeraamatutest meenuvad näiteks Joel Jansi „Tondilatern”, Koidu Ferreira „Kui armastus külmutab südame”jne. Ma arvan, et seni, kuni jätkub lugejaid ja kirjutajaid, on olukord hea – kui päriselt loetakse kodumaist kirjandust, mitte ei haarata esimese asjana seda, mida nähakse TikTok-is.

11. Reaktorisse saabus hiljuti esimene AI-hõnguline lugu, et mida sa arvad AI-kiirmarsist kunstide valdkonda?

Kuna olin ühel päeval laisk, siis proovisin lõpuks AI ära ja palusin kirjeldada stseeni, kus kaks meest ja naine sõidavad autoga ja vaidlevad muusika valimise üle, pealegi on naine roolis. Esimene juturobot pani millegipärast ühele tegelasele sigareti suhu – kui inimesed vaidlevad, siis keegi lihtsalt peab närvide rahustuseks suitsetama, eks ole. Sealjuures valis ta seltskonnast ainsa tegelase, kes kohe kindlasti mitte kunagi ei suitseta. Teine juturobot järeldas, et ju meestele ei meeldi, et naine autot juhib. Kolmas robot tegi järelduse, et kui naine on roolis, siis on auto tema oma ja ta võib kuulata sellist muusikat, nagu ise tahab. Kõik variandid olid erinevad ja lõpukskirjutasin selle stseeni ise... Ingliskeelses maailmas saab võib-olla AI-ga palju ära teha ja vähemalt Jaapani light novel'ite puhul tekib küll vahel kahtlus, et need on puhas AI toodang, aga mina ei oska praegu veel AI-ga midagi tarka teha. Võib-olla on see hea abivahend just siis, kui kirjanik mõne stseeni sisse kinni jääb ja ei suuda edasi liikuda, aga kuna eesti keeles ei ole AI veel superhea (või ma lihtsalt ei leidnud seda superhead AI-d üles), siis minu meelest tekitab AI kirjutatud stseeni ümbertegemine ainult lisatööd juurde ja võtab päris kirjutamiselt aega vähemaks. AI võiks olla kirjaniku abimees, mitte kaasautor, ma tahaks vähemalt loota, et selleks ta kohe veel ei saa ja et veel mõnda aega jätkavad loominguga ikkagi pärisinimesed.  Kuigi seda AI kirjutatud „Jää ja tule laulu” lõppu oleksin ma hea meelega natuke lugenud, enne kui see maha võeti...

12. Lõpetuseks, sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega on?

Kõige ebameeldivam on see, kui ma olen palju vaeva näinud ja raamat on lõpuks ometi ilmunud ja siis öeldakse, et „miks jälle nii paks raamat, kas sa lühemalt ei oska kirjutada”. Või see, kui küsitakse, kas ma olen võtnud eeskuju mingist autorist, keda ma isegi lugenud ei ole... See häirib ka, kui keegi vihkab minu isiklikku lemmiktegelast, aga üldiselt pigistan ma selle koha pealt silma kinni, sest maitsed on erinevad. Meeldivaid kogemusi on palju, juba kirjutamise protsess ise on meeldiv tegevus, aga kõige rõõmsamaks teeb alati see, kui minu raamat kellelegi päriselt meeldib ja ta seda ka kellelegi teisele soovitab.