1. Tean, et kirjutad, aga mida teed veel – ehk siis nüüd on võimalus rääkida endast Reaktori lugejatele, et kes sa veel oled?

Olen üht ja teist oma töises elus korda saatnud: teadurina olnud tegev tehisintellekti ja tehiskõne arendamisel, Riigikantselei direktorina edendanud Eesti riigihaldust, samuti korraldanud valitsuse istungite ettevalmistamist ja läbiviimist, Eesti Informaatikakeskuse direktorina arendanud Eesti e-riiki ning seejärel tegutsenud hulk aastaid diplomaadi ja konsulina Eesti välisteenistuses.

2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?

Ulmelised asjad on mind juba lapsest saati natuke huvitanud. Lugesin sellekohast kirjandust ja ükskord koolipoisina haigevoodisse jäädes kirjutasin ka ise ajaviiteks kaheteistkümnest peatükist koosneva jutu omaealiste noorte seiklustest kosmoses. Ulmefilme olen samuti alati hea meelega vaadanud.

Ja eelnevast tõukuvalt – kuidas jõudsid Reaktorini?

Reaktori peale sattusin täiesti juhuslikult internetis ringi uidates. Kui Veiko Belialsi kaudu tuli kord üleskutse selles ajakirjas kaasa lüüa, otsisin üles oma paar seni avaldamata ulmelise koega juttu ja pakkusin need välja. Seejärel kirjutasin mõned sedasorti lood veel juurdegi.

3. Kui reastaksid pingeritta ulmekirjanduse kolm põhiliiki, ehk teaduslik fantastika, fantasy ja õudus, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanriesindaja. (armas oleks ka, kui põhjendaksid igat asetust paari või mõne lausega.)

Erilist pingerida mul ei olegi, sest loen ulmekirjandust üsna juhuslikult. Hindan eelkõige ulmekirjaniku puhtkirjanduslikku võimekust ja oskust siduda ulmelisi nähtusi meie reaalse eluga. Aga mu meelisžanriks selles vallas oleks ehk ulmehuumor. Õudus köidab ka ainult siis, kui see on kerge huumoriga vürtsitatult kirja pandud.

4. Kuidas lahutad kirjutamise palgatööst või pigem – kas üldse, ehk hoopis liidad?

Palgatöö kõrvalt, eriti kui see on üsna intensiivne, pole lihtne kirjutamist harrastada, sest kirjutamine nõuab ikkagi tõsist keskendumist – muidu ei tule sellest midagi head välja. Aga vahel võib kirjutamine siiski aidata ka ennast välja elada ja mõtteid korrastada. Oleneb muidugi palgatöö iseloomust – kui selle tööga kaasneb mingit tekstiloomet, siis võib see kirjandusloomele ümber lülitumist isegi veidi hõlbustada.

5. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli selleks tõukeks, mis sind selleni viis?

Nagu eespool mainitud, kippusin juba koolipoisina jutukesi kirja panema ja emakeeleõpetajad, kes mu kirjandeid hindasid, õhutasid mind selleks ka takka. Sain auhindugi, näiteks vabariiklikult tuletõrjekirjandite võistluselt, ja keskkooli ajal loeti mõned mu jutud isegi Eesti raadios ette. Eks see kõik innustas tasapisi jätkama.

6. Ja nüüd küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme? (Katsu selgitada, et mida see žanr sulle annab, mida võimaldab jne. Lihtsalt „meeldib” ei ole aktsepteeritav vastus.)

Fantaasiamängudega ma väga tihti ei tegelegi, aga vahel läheb mõte siiski lendu ning hakkab igritsema tahtmine reaalseid asju, seda argielu ka mõne teise nurga alt või justkui päris väljastpoolt, nii-öelda maaväliselt vaatekohalt vaadelda, lootes seeläbi ehk mõningaid uusi nüansse meie elu-olu mõtestamiseks leida. Ja vahel tahaks suures rännuhimus või ka kehvas meeleolus siit maakera pealt kuskile kaugemale ära minna, vahelduseks hoopis teistsuguseid maailmu näha. Eks kujutlus hakka siis neid ka looma. Aga ma muide ei arva, et kosmoses rändamine inimesele eriti lõbus ja mõnus tegevus oleks. Me oleme ikka eelkõige siia Maa peale elama loodud ja siia me peamegi jääma. Raske on uskuda, et inimkonnale veel kuskil mujal kosmilises avaruses samasuguseid igati sobivad elutingimusi võiks tekkida.


7. Kui palju oma ajast pühendad kirjutamisele

Kirjutamine käib mul kuidagi hooti -- vahel tekib päris pikki pause – ja visadust pikemate lugude kallal töötada kipub ka justkui väheseks jääma. Aga kui ühe asja olen juba käsile võtnud, siis püüan selle ikka järjekindlalt lõpule viia ning sel juhul kasutan ära iga võimaluse kirjutamisele pühenduda.

8. Kuidas lugu üles ehitad, millest alustad ja milliste väljakutsetega seisad lugu kirjutades silmitsi ja kuidas neist üle saad?

Mu lood saavad tavaliselt alguse mõnest väikesest hajusast ideekavandist ja hakkavad siis kirjutamise käigus ise edasi arenema. Ma ei tea kunagi päris täpselt, kuhu ma oma jutuga välja jõuda võin. Mõnikord tuleb ette ka takistusi või tõrkeid, ilmneb mingi probleem, mille lahendamiseks või millest üle saamiseks on vaja ennast kuidagi täiendada, teatmeteostest andmeid või asjakohaseid dokumente otsida, inimeste arvamusi ja suhtumisi uurida, või siis hoopis sügavamale omaenda mälestustesse süüvida.

9. Mis eristab sind teistest autoritest sinu enda silmis? Et miks peaks keegi just sinu tekste lugema?

Kui sellele küsimusele vastata esmajoones ulmekirjandust silmas pidades, siis võiksin arvata, et vaatlen ulmelisi asju rohkem – rohkem kui mõni teine meie ulmega tegelev kirjanik – läbi huumoriprisma.

10. Kas sa nõustud väitega, et kirjutamine on teraapiline või lõõgastav-rahustav tegevus? (Kui ei või ja, siis ikkagi miks?)

Kirjutamine võib mõnel eluperioodil olla abiks küll, näiteks siis, kui on vaja ennast pärast keerulisi eluseiku välja elada või muredest kuidagi üle saada. Kirjutades saab sündmuste põhjusi, samuti inimeste käitumismotiive analüüsida ja ehk neid ka paremini mõista, niisamuti aitab see omaenda mõtteid korda seada, nii-öelda verbaliseerimise kaudu mõttepuntraid lahti harutada. Ja vahel on lihtsalt hea ennast nõndaviisi põhjalikumalt ümber lülitada, kirjutama hakates justkui teistesse sfääridesse sukelduda.

11. Sind võib veel nimetada „alustavaks ulmeautoriks,“ et mida oled õppinud ja mida soovitaksid rohelisematele alustavatele autoritele?

Soovitan pöörata rohkem tähelepanu lugude stiilile. Halb stiil võib huvitava süžeegi loetamatuks lämmatada. Ja veidi humoorikust võiks ka igas loos olla.

12 Lõpetuseks, millised on sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega?

Meeldiv on alati see, kui mõni lugu kirjutades hästi edasi areneb ja viimaks mind ennastki üllatades kena lõpu leiab. Mõnikord võib aga juhtuda, et lugu jõuab välja hoopis kuskile umbteele, ei taha sealt kuidagi edasi minna ja siis on kahju selle peale asjata raisatud ajast.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0712)