1. Tean, et kirjutad, aga mida teed veel – ehk siis nüüd on võimalus rääkida endast Reaktori lugejatele, et kes sa veel oled?
Olen üht ja teist oma töises elus korda saatnud: teadurina olnud tegev tehisintellekti
ja tehiskõne arendamisel, Riigikantselei direktorina edendanud Eesti
riigihaldust, samuti korraldanud valitsuse istungite ettevalmistamist ja
läbiviimist, Eesti Informaatikakeskuse direktorina arendanud Eesti e-riiki ning
seejärel tegutsenud hulk aastaid diplomaadi ja konsulina Eesti
välisteenistuses.
2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid
ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?
Ulmelised asjad on mind juba lapsest saati natuke huvitanud. Lugesin sellekohast kirjandust ja ükskord koolipoisina haigevoodisse jäädes kirjutasin ka ise ajaviiteks kaheteistkümnest peatükist koosneva jutu omaealiste noorte seiklustest kosmoses. Ulmefilme olen samuti alati hea meelega vaadanud.
Ja eelnevast tõukuvalt – kuidas jõudsid Reaktorini?
Reaktori peale sattusin täiesti juhuslikult internetis ringi uidates. Kui
Veiko Belialsi kaudu tuli kord üleskutse selles ajakirjas kaasa lüüa, otsisin
üles oma paar seni avaldamata ulmelise koega juttu ja pakkusin need välja.
Seejärel kirjutasin mõned sedasorti lood veel juurdegi.
3. Kui reastaksid pingeritta ulmekirjanduse kolm põhiliiki, ehk teaduslik
fantastika, fantasy ja õudus, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi
täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanriesindaja. (armas
oleks ka, kui põhjendaksid igat asetust paari või mõne lausega.)
Erilist pingerida mul ei olegi, sest loen ulmekirjandust üsna juhuslikult.
Hindan eelkõige ulmekirjaniku puhtkirjanduslikku võimekust ja oskust siduda
ulmelisi nähtusi meie reaalse eluga. Aga mu meelisžanriks selles vallas oleks
ehk ulmehuumor. Õudus köidab ka ainult siis, kui see on kerge huumoriga
vürtsitatult kirja pandud.
4. Kuidas lahutad kirjutamise palgatööst või pigem – kas üldse, ehk hoopis
liidad?
Palgatöö kõrvalt, eriti kui see on üsna intensiivne, pole lihtne
kirjutamist harrastada, sest kirjutamine nõuab ikkagi tõsist keskendumist –
muidu ei tule sellest midagi head välja. Aga vahel võib kirjutamine siiski
aidata ka ennast välja elada ja mõtteid korrastada. Oleneb muidugi palgatöö
iseloomust – kui selle tööga kaasneb mingit tekstiloomet, siis võib see
kirjandusloomele ümber lülitumist isegi veidi hõlbustada.
5. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli selleks tõukeks, mis
sind selleni viis?
Nagu eespool mainitud, kippusin juba koolipoisina jutukesi kirja panema ja emakeeleõpetajad,
kes mu kirjandeid hindasid, õhutasid mind selleks ka takka. Sain auhindugi,
näiteks vabariiklikult tuletõrjekirjandite võistluselt, ja keskkooli ajal loeti
mõned mu jutud isegi Eesti raadios ette. Eks see kõik innustas tasapisi
jätkama.
6. Ja nüüd küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks
justnimelt ulme? (Katsu selgitada, et mida see žanr sulle annab, mida võimaldab
jne. Lihtsalt „meeldib” ei ole aktsepteeritav vastus.)
Fantaasiamängudega ma väga tihti ei tegelegi, aga vahel läheb mõte siiski lendu ning hakkab igritsema tahtmine reaalseid asju, seda argielu ka mõne teise nurga alt või justkui päris väljastpoolt, nii-öelda maaväliselt vaatekohalt vaadelda, lootes seeläbi ehk mõningaid uusi nüansse meie elu-olu mõtestamiseks leida. Ja vahel tahaks suures rännuhimus või ka kehvas meeleolus siit maakera pealt kuskile kaugemale ära minna, vahelduseks hoopis teistsuguseid maailmu näha. Eks kujutlus hakka siis neid ka looma. Aga ma muide ei arva, et kosmoses rändamine inimesele eriti lõbus ja mõnus tegevus oleks. Me oleme ikka eelkõige siia Maa peale elama loodud ja siia me peamegi jääma. Raske on uskuda, et inimkonnale veel kuskil mujal kosmilises avaruses samasuguseid igati sobivad elutingimusi võiks tekkida.
7. Kui palju oma ajast pühendad kirjutamisele
Kirjutamine käib mul kuidagi hooti -- vahel tekib päris pikki pause – ja
visadust pikemate lugude kallal töötada kipub ka justkui väheseks jääma. Aga
kui ühe asja olen juba käsile võtnud, siis püüan selle ikka järjekindlalt
lõpule viia ning sel juhul kasutan ära iga võimaluse kirjutamisele pühenduda.
8. Kuidas lugu üles ehitad, millest alustad ja milliste väljakutsetega seisad
lugu kirjutades silmitsi ja kuidas neist üle saad?
Mu lood saavad tavaliselt alguse mõnest väikesest hajusast ideekavandist ja
hakkavad siis kirjutamise käigus ise edasi arenema. Ma ei tea kunagi päris
täpselt, kuhu ma oma jutuga välja jõuda võin. Mõnikord tuleb ette ka takistusi
või tõrkeid, ilmneb mingi probleem, mille lahendamiseks või millest üle
saamiseks on vaja ennast kuidagi täiendada, teatmeteostest andmeid või
asjakohaseid dokumente otsida, inimeste arvamusi ja suhtumisi uurida, või siis
hoopis sügavamale omaenda mälestustesse süüvida.
9. Mis eristab sind teistest autoritest sinu enda silmis? Et miks peaks keegi
just sinu tekste lugema?
Kui sellele küsimusele vastata esmajoones ulmekirjandust silmas pidades, siis võiksin arvata, et vaatlen ulmelisi asju rohkem – rohkem kui mõni teine meie ulmega tegelev kirjanik – läbi huumoriprisma.
10. Kas sa nõustud väitega, et kirjutamine on teraapiline või lõõgastav-rahustav tegevus? (Kui ei või ja, siis ikkagi miks?)
Kirjutamine võib mõnel eluperioodil olla abiks küll, näiteks siis, kui on
vaja ennast pärast keerulisi eluseiku välja elada või muredest kuidagi üle
saada. Kirjutades saab sündmuste põhjusi, samuti inimeste käitumismotiive
analüüsida ja ehk neid ka paremini mõista, niisamuti aitab see omaenda mõtteid
korda seada, nii-öelda verbaliseerimise kaudu mõttepuntraid lahti harutada. Ja
vahel on lihtsalt hea ennast nõndaviisi põhjalikumalt ümber lülitada, kirjutama
hakates justkui teistesse sfääridesse sukelduda.
11. Sind võib veel nimetada „alustavaks ulmeautoriks,“ et mida oled õppinud ja mida
soovitaksid rohelisematele alustavatele autoritele?
Soovitan pöörata rohkem tähelepanu lugude stiilile. Halb stiil võib huvitava
süžeegi loetamatuks lämmatada. Ja veidi humoorikust võiks ka igas loos olla.
12 Lõpetuseks, millised on sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega?
Meeldiv on alati see, kui mõni lugu kirjutades hästi edasi areneb ja viimaks mind ennastki üllatades kena lõpu leiab. Mõnikord võib aga juhtuda, et lugu jõuab välja hoopis kuskile umbteele, ei taha sealt kuidagi edasi minna ja siis on kahju selle peale asjata raisatud ajast.