1. Tean, et töötad ja õpid, ent usun, et see pole kõik, ja seega, tutvustad end ehk alustuseks lähemalt?

Olen 38 aastat vana, elan Tartus ja töötan trükinduse vallas. Tööst vabal ajal tegelen peamiselt õppimisega (püüan õppida kirjutama), aga vahel ka loen, vaatan filme (B-kategooria saastakinost üleilmselt hinnatud klassikuteni) ja teen trenni.

2. Kuna meil siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud ?

Raamatud, ikka raamatud. Lugesin vist juba üsna õrnas eas. Põhja ulmesse sukeldumiseks ladusid alla kreeka müüdid („Iidsete aegade lood”), inglise lastekirjanduse salapärased maailmad ning ka mõningad populaarteaduslikud raamatud. Kui ma ühel kaunil päeval riiulist Jules Verne’i teosed avastasin, siis tagasiteed enam polnud. Kooli ajal lisandunud formatiivseteks autoriks ja teosteks said Chrichtoni „Sauruste park”, Tolkien („Sõrmuste isand”, sest erinevalt paljudest mul „Kääbikut” kodus ei olnud), Howardi Conani-lood ning Lovecraft.

Ja eelnevast tõukuvalt – kuidas jõudsid Reaktorini?

Olin sisuliselt Reaktori sünni juures, ehkki mitte selles ise osaline. Teises numbris avaldasin juba loo „Maomehe surm”, nii et võib öelda, et Mahkra on umbes sama vana kui Reaktor. :)

3. Kui reastaksid pingeritta ulmekirjanduse kolm põhiliiki, ehk teaduslik fantastika, fantasy ja õudus, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanriesindaja (armas oleks ka, kui põhjendaksid igat asetust paari v mõne lausega.)

1. Teaduslik fantastika („Hyperion”, „Düün”, „Sauruste park”). Esimene, sest kõige laiem žanr. Midagi leiab siit lugemiseks alati, olgu isu siis mõne võimsa eepilise kosmoseloo (kratsib edukalt fantasysügelust), hoiatusromaani (asendab õudust) või klassikalise robotijutu järele.

2. Õudus (Lovecraft, King). Mõned mu võimsaimad lugemiselamused pärinevad õudusžanrist, aga ma panen selle teiseks, sest žanr on kitsas ja ma pole pikka aega viitsinud midagi uut otsida.

3. Fantasy (Tolkien on ületamatu, aga Howard oli enne teda ja ei pidanud teda seetõttu ületama :). Miks ma fantasy viimaseks panen? Sest mulle ei meeldi, kuhu see žanr liikunud on – õigemini, kuhu ta liikunud ei ole. Kuhugi ei ole liikunud! Suures plaanis käib ikka möll samades vanades pseudokeskaegsetes maailmades, ainult et kolme raamatu asemel tuleb tänapäeval läbi lugeda kolmkümmend. Kindlasti leiaks ma mõnest säärasest sarjast endalegi meelepärast, aga kui ma pean kirgastumiseks hunniku telliseid läbi töötama, siis tekitab see vähem kultuuri nautimise ja rohkem tarbimise tunde. Mul pole selleks lihtsalt aega ega tahtmist. Õnneks eesti fantasy sarjapisikuga nii nakatunud pole ja siin on ilmunud täitsa nauditavaid ühekordseid teoseid –viimaste aastate lemmik on näiteks Maniakkide Tänava “Muinaskuningas”.

4. Kuidas lahutad kirjutamise palgatööst või pigem – kas üldse, ehk hoopis liidad?

On juhtunud, et tööl jääb aega kirjutada, aga töökeskkond ei paku enamasti võimalust piisaval määral keskenduda. Seega tuleb kirjutada tööst vabal ajal. Kirjutan enne tööd, kirjutan peale tööd. Nii see käib.

5. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli selleks tõukeks, mis sind selleni viis?

Mingeid tobedaid katseid lapsepõlves kirjutada tegid vist paljud, aga minu esimese nö täiskasvanuea loo idee tuli mulle pähe… maal muru niites. Täiesti loogiline, sest tegu oli vesterniga (eelpoolmainitud „Maomehe surm”). Kuna mõni lugeja mainis, et selles loos on tuntav stiil, siis tekitas see minus kahetsusväärse tunde, et äkki on mul annet ja äkki võiks veel proovida. Kõik edasine sündis tänu sellele ühele loole ja saadud positiivsele kriitikale.

6.  Ja nüüd küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme? (Katsu selgitada, et mida see žanr sulle annab, mida võimaldab jne. Lihtsalt „meeldib” ei ole aktsepteeritav vastus.)

Ma kirjutan, sest ma ei saa teisiti. Miks just ulmet? Sest ma loen (peamiselt) ulmet. Aga miks ma loen ulmet? Suure osa oma elust otsisin ma viise reaalsusest põgeneda, sest reaalsus on ebameeldiv paik, ja ulme andis selleks väga hea võimaluse. Lühidalt, ma olin eskapist ja see mind ilmselt ulme külge kinnitaski. Minu vajadus eskapismi järele on tänaseks mõnevõrra vähenenud, aga ulmehuvi on jäänud. Ulme on ideaalne vahend oma mõtete edastamiseks sellele, kelle mõtted on ebakonventsionaalsed; ulme laseb kirjutada asjadest, mida realistlik kirjandus ei lase, ja lubab reaalsust võimendada. See, et ma reaalsuse eest enam põgeneda ei ürita, ei tähenda, et reaalsus praegusel kujul mulle meeldiks. Sellest siis ulme jätkuv olulisus minu jaoks.

7. Kui palju oma ajast pühendad kirjutamisele?

Käesoleva aastanumbri sees olen pühendanud sellele julgelt poole oma vabast ajast, kui mitte enam. Varasemalt oli pühendumus märksa väiksem, mis väljendus ka minu lugude ilmumissageduses.

8. Olles su loominguga tuttav, võib vist öelda, et sulle meeldib kirjutada niii tõsist fantasyseiklust kui ka klassikalist õudust, aga eripäraks  võiks sinu puhul nimetada 19. sajandi võtmes kirjapandud lugusid. Et selgitad, miks just nii ja kas kavatsed samu trumme edasi taguda?

Ei kavatse jätkata, aeg on edasi liikuda. Aga miks ma seda üldse tegema hakkasin? Lugesin noorpõlves palju vanaaegset kirjandust, eriti just koloniaalajastu seiklusi, ja kuna oma lemmikteoseid lugesin ma mitte üks ja mitte kaks, vaid vähemalt n korda, siis jäi sealt mulle üht-teist külge. Toona veetsin ma palju aega oma peas olevates maailmades ning seal mõtlesin ma mitte ainult samadest asjadest kui loetud raamatute tegelased, vaid ka samasuguses keeles. Eks kirjutama hakates oli loogiline seda varamut kasutama hakata.

9. Mis eristab sind  teistest autoritest sinu enda silmis? Et miks peaks keegi just sinu tekste lugema?

Minu senist loomingut eristabki ilmselt eelmises küsimuses käsitletud mõneti vanamoodne stiil ja teemakäsitlus. No ja võib-olla on mul üle keskmise palju graafilisi rappimisi. Et kui säärased asjad meeldivad, siis võib minu tekste proovida.

10. Kui elujõuliseks pead enda loomingut  – on see nii–öelda lugeja laual ka kümne, kahekümne viie või ehk isegi viiekümne aasta pärast?

Nagu öeldud, on suur osa minu senist loomingut  kirjutatud üsnagi vanamoodsas stiilis ja ka teemad pole just ulmekirjanduse viimane sõna. Selles mõttes pole suurt lootust, et mu lood värsked püsivad, sest need olid aegunud juba kirjutamise hetkel. Samas tähendab see, et neil pole enam kuhugi edasi aeguda ka. Kui ka tulevikus on inimesi, kellele ka vanamoodne ulme meeldib, siis võib-olla on mu looming nende laual olemas.

11. Kas sa nõustud väitega, et kirjutamine on teraapiline või lõõgastav-rahustav  tegevus? (Kui ei või ja, siis ikkagi miks?) 

Lõõgastav-rahustav – kindlasti mitte! Kui lugu edeneb hästi, siis on elevus sees ning raske on kirjutamine kõrvale panna, et magama minna. Kui lugu ei edene hästi, siis valdab mind frustratsioon, mis ei ole samuti just kõige lõõgastunum seisund. Aga teraapiline? Ma ei tea, vist on? Kirjutamine on minu jaoks viis maailmaga suhelda, mida verbaalne suhtlus mulle ei võimalda. Mul on vaja oma veidrad mõtted ning ideed enda seest kuidagi välja saada ja kui kirjutamine seda teha aitab, siis on kergem olla. Seega on tegu vist teraapilise tegevusega jah.

12. Sul on peagi ilmumas nii-öelda esimene täiskaalus võsuke, milleks on jutukogu „Hundid kütivad öösel” –  ehk tutvustad seda potentsiaalsetele lugejatele?

Pealkiri tuleb küll teine, aga jah, oodata on neljast jutustusest/lühiromaanist koosnevat jutukogu. Kõik neli lugu on (minu arvates) võrdlemisi erinevad, olen katsetanud (minu jaoks) uusi asju, kuid midagi võiks leiduda ka vana Mahkra austajale. Ega rohkem ei oskagi öelda.

13. Lõpetuseks, sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega on…?

Meeldivaim kogemus kirjutamise vallas on alati see projekt, mille kallal ma parajasti töötan ja mis hästi edeneb.

Ebameeldivaid kogemusi on olnud palju. Need on lood, mille idee tundub kirjutamisega alustades hea, ent mis pärast pikki ponnistusi osutub mittetoimivaks. Mul on olnud mitmeid lugusid, millele olen pannud suuri lootusi ja mille kallal ma olen palju vaeva näinud, ent mille olen lõpuks pidanud kõrvale heitma, sest lugu lihtsalt ei „mätsi” või ei hakka tööle. Sellised asjad masendavad küll. Nii palju raisatud aega.