Eestlane, korealane, rahvaluuleteaduste doktorant, inglise keele õpetaja, keskmisest viletsam arvutimängumängija, villaste sokkide entusiast ja see tüüp, kes kuulab ühte laulu järjest seni, kuni naabrid hakkavad seina puurima. Mul on küll kõrvaklapid peas, aga kuidagi nad teavad. Ma ei ole tegelikult eriti kindel, kas mul on palju muid oskusi peale kirjutamise, mistõttu on see ka ala, mida üritan elus kõige rohkem parandada ja õppida. Arvan, et kõik mis mu elus juhtub, leiab miskitmoodi tee paberile, kas siis sündmuse, emotsiooni või tähenduse mõttes, ja ma pole kindel kas tahangi olla midagi muud peale kirjaniku.

2. Kuna meil siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud? Ja eelnevast tõukuvalt – kuidas jõudsid Reaktorini?

Kõik kolm, ehkki väiksena ma küll ei mõelnud, et nüüd loen ulmet, pigem janunesin lihtsalt põneva loo järele. Muinasjutud suunasid fantaasiakirjandusele – pärast ”Sõrmuste isanda” triloogia vaatamist ja raamatute lugemist olingi nii-öelda püünises ja ega sealt lahkuda ei ihanud. Potteri-raamatud lugesin mitu korda läbi. ”Asterix” on ka ulme, eks? ”Gallia tuur” on koomiksite lagi, selles ei saa mind keegi ümber veenda. Filmid – ”Tähesõjad”, ”Viies element”, paljud 90. aastate B-kategooria märulid olid ulmekad või ulmeliste elementidega. Lapsena nägi Fox Kidsi pealt kamaluga Marveli koomiksitel põhinevaid multikasarju – X-Mehed, Ämblikmees, Raudmees; nende juurde ka ”Mootorratturhiired Marsilt” ja Digimon (minu Pokemoni-armastus ei küündinud krõpsupakist kogutud tazodest kaugemale). Mängudest olid peamised ”Heroes of Might and Magic II & III”, ”Duke Nukem 3D”, hiljem oli formatiivne ”Neverwinter Nights” – see oli esimene RPG, mis sai läbi mängitud. Ulmekirjutamise alustamisel mõjutasid kõige rohkem ”Dragon Age” ja ”Mass Effect”.

Reaktorini jõudsin pärast esimest jutuvõistlust, millest osa võtsin. Aasta oli siis 2014. Kusjuures tol hetkel ma isegi ei mõelnud, et minust saab ulmekirjanik, sõna ”ulme” oli minu jaoks peamiselt teadusliku fantastika põllumaa, ning fanaasiakirjandus tunduvalt põnevam. ”Läbi külma metalli”, mis ilmus jutuvõistluse teises antoloogias ”Täheaeg 14”, oli üldse esimene ulmelugu, mille kunagi kirjutasin, ning oi-kus-meeldis! Mäletan, et jutuvõistluse üritusel kutsus Agur mind kirjutamistuppa, kus sain mõne nädalaga paberile umbes kolm juttu, mille saatsin hiljem Reaktori tolleaegsele toimetajale Artur Räpp. Üks neist oli pärast pikka toimetuskuuri avaldamiskõlblik, ning kuna see ilmus ”Täheajaga” üsna samal ajal, andsid mõlemad sellise korraliku laksu, et näe-minu-lugu-ajakirjas – üks paberil ja teine veebis, ning see tunne on mul nüüd iga avaldatud looga.

3. Kui reastaksid pingeritta ulmekirjanduse kolm põhiliiki, ehk teaduslik fantastika, fantasy ja õudus, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga zhanri taha oma lemmik zhanriesindaja.  (Armas oleks ka, kui põhjendaksid igat asetust paari v mõne lausega.)

See on selline konksuga küsimus, kuna esimesed kaks põimuvad tihti viimasega, ning ega ma eraldi õudust väga loegi.

Esikohale kindlalt fantaasiakirjandus, sest vibud ja mõõgad on vingemad kui püstolid, ja draakonid vahvamad kui kosmoselaevad. Ja noh, Tolkien. Samuti tundub fantaasiamaailm mulle üleloomulikum ja omapärasem kui loogilistel (füüsika)seadustel toimiv tulevikuühiskond. Väiksena metsas joostes või mägedes käies olid ka fantaasiakirjandusega seosed altimad tulema.

Teaduslik fantastika. Ma olen rohkem pehme sci-fi pooldaja või kuidas meil seda nimetataksegi... Kosmosefantaasia? Mis ei tähenda, et mulle tummisem teadusulme ei meeldiks: lemmik (raamatu)sari on James S. A. Corey ”The Expanse”, kõik üheksa tellist. Eks ma armastan teaduslikus fantastikas sama, mida fantaasiakirjanduses: põnevaid maailmu, värvikaid tegelasi ja rasse, üleloomulikkust või fantastilisust.

Nüüd jääb tunne, nagu oleks õuduskirjandus sellise nukra vaeslapse rollis, katkine mänguasi näpus, aga tegelikult mulle väga meeldivad õudussugemed ulmekirjanduses. Puhta horrori mõttes Edgar Allan Poe – atmosfäär, stiil, keel, tegelased, lood ise. Kui aga vaadelda nii-öelda õuduslikke lugusid, siis Neil Gaimani looming, eriti ”Sandman”.

4. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli selleks tõukeks, mis sind selleni viis?

Kirjutama hakkasin juba päris lapsena. Kuna ma lugesin palju muinasjutte, tekkis soov neid ka ise kirjutada, ning kui ühel hetkel isa andis uhke nahkkaantega märkmik-köite, no sellise, mida ei häbene vanas küünlavalguskuldses raamatukogus riiulile panna, oli tarvis see täita. See on mul ikka veel vanemate pool olemas. Need esialgsed kirjutised olid erinevate muinasjuttude minu oma variandid, mõni oli aga säärane, mis ei põhinenud millelegi eelnevalt loetule. Üks, mida mäletan, on see, kuidas jänesed said pikad kõrvad. Ajendiks oli soov – ei, tung – jutustada omi lugusid ning muinasjuttude fantastilisus ja lühidus on tõenäoliselt kaks märkimisväärsemat põhjust, miks just need.

5. Ja nüüd küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks justnimelt ulme? (Katsu selgitada, et mida see žanr sulle annab, mida võimaldab jne. Lihtsalt ”meeldib” ei ole aktseptaabel vastus.)

Ma olen alati armastanud seda, kui lugu viib mind mõnda muusse maailma, selle avastamist, sealt millegi meile võimatu leidmist, selle pelgupaikades ja nurgatagustes nuuskimist, kui ette tulevad saladused, mis võivad endas kätkeda ükskõik mida. Samuti seda, mis on säärase maailma reeglid ja piirid, kuidas elab seal rahvas, mis on nende uskumused ja moraalsed vaated, mis on fantastilise paiga ajalugu ja eripära. Ja kui neid (iseenda) jutumaailma reegleid eiratakse, variseb kõik kokku ja illusioon saab murtud ja ma olen tagasi selles argises neljapäevaõhtus ja tean, et ulmes tuleb kõike nii ettevaatlikult ja võrratult lihvida. Ma armastan, kui südame külge kasvavad meie maailmast teistsugused tegelased, igaühel oma lugu, kummalistesse paikadesse veel veidramatele seiklustele minemist, ideed, et maailma saab muuta vaid üheainsa sõna või kaasarebitud vahtralehega, et see, mida näed, ei ole see, mida see tähendab, et igaüks võib endas peita midagi seletamatut, et lugu tõmbab maailma, mille läveks on sinu enda kujutlusvõime. Ja tähtede vahel purjetamist. Või suitsevaid varje. Üks ei välista teist.

6. Kui palju aega sa pühendad kirjutamisele?

See oleneb tegelikult üsna tugevalt ajast või tujust või sellest, mis elus parasjagu toimub. Kuna ma ei ole seda tüüpi kirjanik, kes paneks enne loo alustamist süžee, kondikava ja kõik detailid üksikasjalikult paika, vaid lasen kirjutamise käigus mõttel lennata ja vaatan, kuhu tegelased mind viivad, on seetõttu ehk ka pisut keerulisem teada täpselt, mida tahan lõpuks paberil näha igal korral, kui istun arvuti taha. Mulle meeldib selline hilja õhtul alustamine, ütleme nii 9-10 ajal, ja siis kella 3-4ni välja, tuba pime, viskiklaas kõrval, mürasummutavad klapid ja muusika kõrvas.

Parim kirjutamisprotsess minu puhul on aga selline, kus ees on kas toimetajalt või kogumiku koostajalt antud, või mu enda sätestatud tähtaeg, mis vormub viimasel nädalal nii-öelda crunch-time’iks ja mil ei ole aega mõelda, et homme või kunagi tulevikus teen. Sedasi on tulnud mu parimad lood. Eks muidugi sooviks vankumatut distsipliini, millega saavad kõik mäed sammukaupa ületatud, aga iga-päev-teisendub-X-tundi-kindlal-kellaajal nui neljaks word-faili, ükskõik, mis ümber toimub, tundub liiga mehhaaniline ning ma ei suudaks sääraselt pikalt kesta. Seni on töötanud lühikesse ajalõiku kokkusurutud tunnid ja las siis sõrmed täristavad kuulipilduja-klaviatuuril.

7. Olles lugenud nii mõndagi su lugu, pean tunnistama, et hoolimata valdavast äksõni-noodist, oled mitmekülgne autor – kas see mitmekülgsus on taotluslik või sa alles otsid oma žanri?

See oli/on taotluslik, eriti kirjutamise esimestel aastatel. Tol ajal ma suurt ulme ja selle alamžanrite kohta ei teadnud, ning tahtsin panna end erinevates kategooriates proovile. Kosmosemäruli kirjutamine on tore, aga tahaks ka muud, eks! Aurupungi avastasingi nii, et soovisin jutuvõistlusele kirjutada midagi, mida Eesti ulmes eriti ei kohta, ning tänu sellele avastasin alamžanri, mis on nüüdseks ulmes tõenäoliselt mu lemmik. Linnafantaasia, õuduse ja maagilise realismi segu on tulnud sealt, et mulle meeldib ka ulme, kus ”ulme” ise on kas vihjatud või tagasihoidlik ning üleloomulikkus kas tegelaste psühholoogias või (neile) tunnetuslik. Et mida võiks see nende ja loo jaoks tähendada? Kirjutamise mõttes on ka nii, et erineval ajal soovin kirjutada midagi erinevat, näiteks on külm novembriöö suurepärane hämaraks linnafantaasiaks, ning kui ühes alamžanris jutt saab valmis, valin järgmiseks tavaliselt midagi muud.

8. Millised on kirjutamise osas tulevikuplaanid ja kas esimese jutukogu väljaandmine ja sellele tulnud tagasiside on nende teostamise osas innustavalt mõjunud, hoopis vastupidi... või neid plaane üldse muutnud?

Plaan on alati olnud ja jääb... kirjutada! Veel rohkem, avastada uusi maailmu ja tegelasi, asuda ise oma mõttes rändama, vaadata kuhu viib selle tänavarägastiku trotsimine ja tolle silla alt läbi minemine. Ja avaldada. Mul on alati vähemalt üks või kaks juttu pooleli, niiet seda muret ei ole iial, et ei tea või ole, mida kirjutada. Samuti togib mõnikord mõtteid üks stseen, mis ei ole ühegi looga seotud, mille paned kirja ja jätad oma aega, kohta ja tuju hauduma. Sellised katkendid on üsna isepäised. Üritan tegelikult vähe keskenduda sellele, mida olen juba teinud ja avaldanud – võib kaasneda liialt lösutav ja muhelev tunne – ning vaadata hoopis uute väljakutsete poole. Võin öelda nõndapalju, et romaani käsikiri on kirjastusse saadetud ning nüüd vaatame edasi, kuidas kulgeb selle avaldamislugu. Näpud risti.

9. Mis eristab sind  teistest autoritest sinu enda silmis? Et miks peaks keegi just sinu tekste lugema?

Eks see ole iga lugeja silmis. Ma ei tea, kas on midagi kindlat, mille kaudu enda tekste kategoriseerida, eks kirjutades keskendun tegelikult sellele, mis mind ennast lugedes kõige enam paelub. Minu lood teatud žanrites – aurupunk ja linnafantaasia – leiavad aset küll omaenda vastavates maailmades, aga kirjutan iga loo niimoodi, et see oleks eraldiseisev ega sõltuks millestki eelnevast ja oleks hea sissejuhatus mu üldisemasse loomingusse. Tegelased, jutumaailm ja teema on kolmik, mida loen kõige olulisemaks ning mis on mulle lugedes ja kirjutades lähtepunktiks. Kui lugeja leiab vähemalt midagi, mis läheb talle minu juttudes hinge, on minu töö tehtud, ja ma kergitan klaasi ja teen kummarduse.

10. Mis pilguga vaatad sa tagasi enda jutuvõistluse võidule ja võiduloole? Et mäletad sa, mis tunded sind valdasid, ja kuidas suhtud oma tollasesse minasse praegu?

Ega mõnikord suuda ikka veel uskuda, et sellise konkurentsiga sai selline koht. Mäletan, et autasustamisüritusel loeti järjest tulemusi ja mina mõtlesin, et sel korral läks siis nii halvasti, et jään täitsa välja. Ja siis lõpus tekkis korraks see ebalev mõte, et oota, äkki hoopis... Aga olen väga rõõmus, et žüriile ja teistele lugejatele jutt ja aurupungimaailm, mida nüüd ja ka hiljem jätkan, meeldib.

Suhtun hästi. Eks see on üks saavutus, mis näitab, et kui üritan ja annan endast parima, saan hakkama. Ja et tuleb kirjutada seda, mis on enda jaoks huvitav, et lugu ja selle maailm on midagi, mida tahad hiljem ise külastada ja millest õppida. Alati saab proovida midagi uut, aga samas tuleb jääda endale ausaks.

11. Sind võib veel  patuga pooleks nimetada „alles hoogu sisse saavaks ulmekirjanikuks,“ et mida oled õppinud ja mida soovitaksid  rohelisematele alustavatele autoritele?

Seda kõike on vist liialt palju, et paari lõiku mahutada. Muie. Enamjaolt vahest seda, kuidas ma ise kirjutan, mis minu jaoks toimib, mis mitte, millele tahan keskenduda, mis mind kõige enam huvitab, kuidas teen kirjutamise jaoks aega, kust leian inspiratsiooni ning kuidas seda kasutan. Kuidas sellel tühermaal ringi käin ja tärkavaid ideevõrseid otsin ja kastan. Kirjutamise ja stiili kohta samuti – palju pean tänama toimetajaid, kellega olen koos töötanud ja tänu kellele olen nii mõndagi stiili ja grammatika kohta õppinud.

Soovitaks lihtsalt kirjutada. Palju-palju kirjutada. Ja kirjutada lood lõpuni. Lugeda niisamuti. Mõttega, mitte ainult süžee pärast ja raamatu läbilugemise eesmärgil, pöörata tähelepanu kõigele. Sama kehtib ka filmide ja telesarjade puhul. Ka proovida igas jutus midagi uut, mida ei ole enne teinud, sest ega teist moodi õpigi. Võib-olla kõige enam aga õppida armastama kirjutamisprotsessi ja mitte vaid jutule viimase punkti panemist  – kui esimest ei ole, ei tule ka viimast.

12. Kuidas suhtud tagasisidestustesse ja mida arvad Eesti ulmearvustustest üldiselt ehk loomulikult nimesid nimetama?

Kusjuures see on üks külg, mida ma ise väga ei jälgi. Veidi paradoksaalne vahest, sest mulle väga meeldib filmi- ja raamatuarvustusi kirjutada – nii õpib tegelikult palju selle kohta, mis enda jaoks loos või kirjutamises toimib ja mis mitte, ja mida vältida. Iseenda lugude arvustusi ma eriti ei loe, pigem eelistan kellegagi niisama juttu puhudes arutada või kuulata, mis neile meeldis ja mis mitte. Eks arvustuste ja hinnanguga ongi nõnda: mis toimis ühe jaoks või meeldis talle, ei pruugi seda teha teisele. Küll aga leian, et on oluline, et oleks võimalusi ja kohta arvamust avaldada.

13. Milline on Eesti ulme seisukord ja/või tase hetkel ja sinu hinnangul?

Väga korralik ja läheb aina paremaks. Meil on päris palju kirjanikke, pidevalt tuleb välja uusi raamatuid ja kogumikke, on võimalusi avaldada veebis ja ajakirjades. Palju avaldatakse ise, mis on oluline, sest muidu võib-olla ei näekski neid raamatuid. Kiiduväärt on ka see, et on tekkinud mitmeid uusi kirjastusi, mis keskenduvad erinevatele žanritele või teemadele – ulme on ju nii värvikirev ja avar, et kõik ei saagi ühes kohas ilmuda. Loodetavasti see kõik jätkub.

14. Lõpetuseks, sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega on?

Uhkeim on kahtlemata omaenda jutukogu ”Celestaali varjud” ilmumine. Nende lugude kirjutamine ka muidugi, aga see, et raamat ilmus trükis, on üks parimaid tundeid senises elus. Nii palju toredaid inimesi oli jutukogu avaldamise protsessis, kelleta ei oleks raamat ilmunud, kes mind aitasid. Suured-suured tänud neile.

Minu meeldivaim kogemus on alati järjekordse jutu valmissaamine. Klaas viskit, võidulaul kõrvaklappides, naeratus. Uus lugu on see, mille poole pidevalt püüdlen, uued maailmad, mida avastada, uued tegelased, kellega koos minna rännakule. Negatiivseid kogemusi ma tegelikult ei mäleta – isegi kui neid on, lasen sellistel olukordadel kiiresti minna ega mõtle neile hiljem. Ja siis ei ole neil ka enam tähtsust.