1. Tere! Alustame üldisest. Reaktori toimetajatele-lugejatele on teada, et oled ajakirjanik, et oled luuletaja, et oled kirjanik ja ka hasartne kassiomanik, aga… See pole ju kõik, kes ja mis sa veel oled?

Omik neh. Olen eelkõige saarlane, siis kõike seda, mida ütlesid, ja lisaks raamatukoguhoidja, teoloog ja multimeedia kujundaja.

2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud?

Raamatud. Mis mänge-filme nüüd sügaval nõukaajal lapsel-noorel saada oli? Olid raamatud. „Lilled Algernonile“ kuulus lemmikraamatute hulka. Ilmselt olin 12-aastane umbestäpselt, kui selle riiulist avastasin. Mäletan, et vanaema ostis ekstra mulle „Suure Tõllu“ ja „Timbu-Limbu“. Viimases on nii ilusad pildid... ja see võis olla ka esimene raamat, mille päris omal algatusel ja iseseisvalt läbi lugesin. Olin siis viie-kuuene. Tõlluga läks natuke aega... pidin kõigepealt üle saama piltidest, aga kui nendega ära harjusin, läks tekst ludinal.

3. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli see, mis sind selleni viis?

Kirjutanud olen ma oma mälu järgi kogu aeg. Niipea kui oskasin tähti loetavalt üles kirjutada. Muidugi sellega läks suhteliselt kaua aega, võrreldes lugemisega.

Usaldusväärsed allikad räägivad, et ma väiksena olla olnud väga uudishimulik laps ja tahtnud muuhulgas ka teada, mida üks või teine suurtäht peldikus tähendab. Meil nimelt kasutati tapeedi asemel ajalehti. Läinud vanaema juurde ja küsinud ja uurinud ja lõpuks saanud ka tähed selgeks ja sellega seoses ka suurte tähtede lugemise. Ehk siis, kõnelda 2-aastaselt õieti ei osanud, küll aga veerida. Noh, midagi on 50 aasta tagant säilinud – kirjasõnaga on suhted paremad kui kõnelemisega.

Kirjutasin toona mingeid imelikke asju, lasteleht Säde aga arvas, et üldse mitte liiga hästi ja olulistest asjadest. Kirjandusõpetaja ladus samal ajal 5-si kirjandite eest. Ja arvas, et mul on väga kujundlik keel. Peamiselt tulenes see aga sellest, et kuna ma põhikoolis ei öelnud ei r- ega s-tähte välja, pidin olema sõnade valikul väga loov...

4. Kui palju oma ajast pühendad kirjutamisele ja kuidas see protsess sul üldjoontes välja näeb?

Piinlik öelda, aga viimasel ajal liiga vähe. Tahtmine on palju suurem. Niipea kui mingi jutuidee tuleb, ei saa enne rahu, kui see on kasvõi kahe lausega üles tähendatud. Või lausa loo algus.

Neid ripakil loo alguseid on ikka kenasti kogunenud. Probleemi sõnastas ära Abruka kirjanik Jüri Tuulik. Saime kuidagi väga headeks tuttavateks... Ta ütles mulle vähemalt kaks korda: kui kirjutada tahad, tule ajakirjandusest ära. Jah... oleks see nii lihtne. 50-aastast vanamutti naljalt enam kuskile (normaalsele) tööle ei võeta, isegi 40-aastast väga ei tahetud, vahet pole, mida ma oskan ja suudan. A luuletuse või tekstijupi eest poest leiba ei saa...

Loo enda kirjutan ma suuresti ühes jutis ära. Ja puhtana. Teen hiljem väga väikeseid parandusi kui üldse. See muidugi eeldab, et jutu jooned on paika mõeldud. Samas kirjutades tekst aga muudkui muteerub ja areneb. Sõna tahavad saada ka teised tegelased peale peategelase ja juhtuma hakkab asju, mille peale ma loo alguses ei tulnudki.

Loovkirjutamine ise on minu jaoks sama põnev ja äge kui väga hea mängu mängimine. See on nagu lakkamatu sisemine põlemine... Kirjutama hakkamisega on teised lood... Just töö tõttu. Ja seetõttu, et põlemine teatavasti kasutab ressursse, mida viimasel ajal on õige väheks jäänud.

Tunnistan, et vahel ma meelega lükkan edasi kirjutama hakkamist. Sest tean, et kirjutades ma „põlen“ kogu aeg, kogu aeg olen elevil. Seepärast vb mu jutud on na lühikesevõitu, et mingil hetkel trügib elu täies valus ja paines vahele ja siis ma pean loo natuke ümber tegema, et ta koos seisaks.

5. Ja ka sulle küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks just nimelt ulme?

Lihtne: eluolujama suures plaanis ei vääri mu meelest lugemist. Lihtsalt poriigav. Ja miks ma peaks kirjutama midagi sellist, mida ise ei taha lugeda? Tõsi, on kirjandust, mis ei ole ulme ja mis on väga hea ja pole ka väga igav, aga naljalt ja vabatahtlikult ma enam eluoluasju ei loe.

6. Kui reastaksid enda eelistuste pingeritta ulmekirjanduse kolm põhilist alamžanrit ehk teadusliku fantastika, fantasy ja õuduse, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanri esindaja ja põhjendada lause-paariga.

Esimene on kindlalt teaduslik fantastika. Sinna kuuluvad mu kõikide aegade lemmikud: Herberti „Düün“ ja Simmonsi „Hyperion“. Teise ja kolmanda vahel on hägune joon. Sest näiteks Martin, see suur ja äge vanamees, on parim jutukirjanik, keda tean. Just jutu-, mitte romaanikirjanik. Ja tema kirjutab igas žanris, ka segažanrites. Samamoodi ei ole ma kindel, kuidas liigitada de Linti. Kas linnafantaasia on ikka see pärisfantaasia? Või on seal essentsiaalne õudus? Või on ta päris omaette žanr? Ja mis on Bulgakovi „Meister ja Margarita“? Fantastika või õudus? PS. Kõik autorid ja teosed, mida jutu käigus mainisin, kuuluvadki mu lemmikute hulka... Muidugi, kui mõelda, et kui üks suuri lemmikuid on King, siis võib-olla on siiski õudus teisel kohal... Seda enam, et mingil hetkel hakkas fantasy ennast ammendama. Kõik, mida lugesin, tundus justkui sama skeemi järgi kirjutatud. Kaua sa ikka neist va haldjatest ja päkatsitest loed. Ära tüütab.

7. Su loomingul on tuntavalt tume toon. Selline kodumaise hõnguga gootika. Ehk selgitad, miks just nii ja kas kavatsed samu trumme edasi taguda?

Wau... ma ise ei oleks osanud nii arvata. Ju ma lihtsalt ise olengi loomult selline. Natuke morbiidne, kurb ja morn. Isegi kui see ei ole silmaga alati näha. Looming on ju teatavasti inimese peegel. Kui ta just meelega seda ei keera teisele poole. See muuseas annab mulle aga mõtte proovida Prätsu-stiilis lõbusaid lugusid treida.

Kuigi ma olen alati arvanud, et kõik mu lood on veidi keel-põses-alatooniga peale selle sünguse.

8. (Kahjuks) avaldad tekste harva. Kas see on teadlik taktika või teeb n-ö elu oma korrektiivid?

Elu teeb oma korrektiivid... Samas on kirjutamine midagi nii olulist, et seda ma päriselt kunagi ei jäta. Ärge lootkegi. Sest ei saa. See on ju nagu hingamine. Ei saa lakata hingamast. Või kui, siis ainult ühel põhjusel. Peas kirjutan ma ju oma tekste ikka, isegi kui need kunagi failidesse ei jõua...

9. Oled sidunud oma teostes poeesia ja ulmekirjanduse. Oli see teadlik, strateegiline valik või tuli see loomulikult?

See on loomulik. Pigem tahaks välja murda sellest painest – „Höhöhöö! Sa oled ju luuletaja, mitte kirjanik!“ Ma ei tea, kas see kunagi õnnestub, sest iga tekst, iga osa tekstist peab mul lugedes ja kirjutades olema voolav. Sõnad ei tohi olla nagu takkus kanad, kes ise ka õieti ei tea, miks nad on ja kuhu lähevad. Lause peab haakuma lausega, mitte olema iseseisev „kunstiteos“... Kuigi ju võib. Aga see ilu ei tohiks kunagi olla liiga iseseisev, asi iseeneses. Mitte tekstis, mitte lauses. Kõik peab olema harmoonias, muidu minu jaoks asjad ei toimi.

10. Kui elujõuliseks pead enda loomingut – on see nii–öelda lugejalaual ka kümne, kahekümne viie või ehk isegi viiekümne aasta pärast?

Käsikirjad ju teatavasti ei põle. Ja saarlaseks olemise üks boonuseid on, et siin ikka mäletatakse, kui mitte mujal. Sest siin ei ole väga palju praegu tegutsevaid autoreid, samas aga jagan ma kodukanti Aadu Hindi ja August Mälguga, kirjandusajaloolises plaanis. Nemad olid aga romaanikirjanikud... Ütle mulle, kui valjult peab üks luuletajakont kolisema, et ületada romaanikirjaniku skeleti klibinat-klõbinat?

11. Kuidas suhtud tagasisidestustesse ja mida arvad Eesti ulmearvustustest üldiselt ja loomulikult nimesid nimetama?

Ausalt öelda... mul ei ole seda väga vaja. Aga tore on ikka, kui keegi midagi ütleb. Või siis mitte liiga tore. Fraasi „hele sitt“ ma kriitikaks ei pea, küll aga kujundan kiirelt arvamuse ütleja suhtes... Sama käib teiste analoogsete hüüatuste kohta.

12. Kui kursis oled sa kodumaise ulmega ja kas sul on arvamus/üldhinnang, et milline on Eesti ulme seisukord täna, anno 2025?

Eesti ulme, täna ja praegu on üllatavalt elujõuline. Kui enne oli nii, et on üks Hargla, siis on Sander, siis Belials, ja riburada tulid Mant, Ats, Katz ja muud kenad inimesed, siis nüüd on pilt palju-palju kirjum ja uhkem. Lootuses, et kõik head ulmekirjanikud ei koli va krimižanri ära. Liiga igav see just pole, aga natuke kõhedaks teeb küll. Nagu krimi oleks see kuldõun, milleni püüelda...

13. Reaktorisse saabus hiljuti esimene AI-hõnguline lugu, et mida sa arvad AI-kiirmarsist kunstide valdkonda?

Ei arva midagi. AI teeb seda, mida talle öeldakse, mida teha. Ta ei ole loominguline... Või õigemini on ta täpselt nii loominguline kui IT-arhitekt(-id), kes on ta valmis kirjutanud. Midagi ta teeb ja suudab, aga kuna (hea) loome ei ole täppisteadus ja käsuahelad, pigem põlemine ja ebaloogiliselt loogiliste seoste loomine, ei saa AIst kui loojast arvata midagi.

14. Lõpetuseks, sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega on?

Meeldiv on kirjutamine ise. Meeldivaim... Kui ma saan aru, et see, mida kirjutasin, läheb päriselt korda. Ebameeldivaim aga see, kui kirjutad oma meelest väga ägeda asja, aga mitte keegi ei pane seda tähele. Isegi fraasi „hele sitt“ ei tule...

Fotod: Jaanus Vapper