Reaktori lugejate informeeritus on tähelepanuväärne! Selle rea täienduseks huvitab lugejat kindla peale, et ühel päeval nädalas olen ajalooõpetaja gümnasistidele. Ülejäänud aja olen lihtsalt kodu-google (mõned asjad ilmutavad end ainult siis, kui mina neid otsin), pesumasina operaator ja vähemalt korra päevas ka köögikindral. Poolmaratoni jooksjat minust siiski veel ei saanud, sest jaanuarikuine salalik libedus viis põlvetraumani, millest ikka veel päriselt lahti ei ole. No ja aeg-ajalt olen laisk vabatahtlik ka.

2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud?

Raamatud. Seiklusliku kirjanduse otsingul ma kunagi ulmeni jõudsin, kui riiulist ajalooline seiklusromaan parajasti otsa sai. Ja küllap soovitati üht-teist ka vanemlikult tasandilt, kui ma jälle nõutu näoga raamatuselgu vahtisin ja virisesin, et kõik need meetrid töödeldud puud, aga lugeda midagi ei ole.

3. Millal, miks ja kuidas hakkasid kirjutama ja mis oli see, mis sind selleni viis?

1) ma õppisin selgeks tähed ja hakkasin moodustama sõnu; 2) ma arvasin, et kirjutamine on miski, mida enamus inimesi teeb… Et mingisuguseid „jutte“ ja „raamatuid“ olen ma kirjutanud tõesti sest ajast peale, kui kirjatähed selgeks said. Pilte joonistasin ka tihtipeale selliseid, mis olid rohkem mäng, koomiks, ühesõnaga lugu, mitte staatilised ühe hetke kujutised – enne kui koolis ringi õpetati. Aga et kirjutada avaldamiseks, see mõte tekkis kuskil kesk-kahekümnendates. Ajendiks oli see, et parasjagu ei olnud palju muud vaimlist väljundit.

4. Kui palju oma ajast pühendad kirjutamisele ja kuidas see protsess sul üldjoontes välja näeb?

Loovkirjutamisele on viimastel aegadel üsna vähe ruumi jäänud, umbes niipaljukest, et mõne ideealgega pihta hakata ja siis ajapuudusel see üha kasvavasse „homsevarna“ kausta lükata. Põhiosa arvuti ees konutatud ajast võtab doktoritööks vajalike artiklite ja ettekannete valmispusimine.

Kirjutamise protsess saab ise alguse kas mõnest konkreetsest tegelasest või stseenist, kes või mis keelduvad kohe mäluarhiivi suundumast ja jäävad kuhugi kuklasse kummitama. Sellest algest lähtuvalt tekib küsimus, et milline on see maailm, kus taoline sündmus aset saaks leida või selline isik areneda. Mis seal veel juhtub? Kellega see tegelane kohtub, kuidas nende teistega käitub? Ehk siis tekib natuke suurem pilt, mille taustal võibki hargnema hakata lugu. Kirjutama hakates on mul loo üldised parameetrid teada, detailid loksuvad paika töö käigus. On juhtunud sedagi, et mõni pooleni kirjutatud asi tuleb ümber teha, sest hargnemise käigus pööras lugu ennast pea peale. Üks selline keerleb oma telje ümber juba hea tükk aega…

5. Ja ka sulle küsimus klassikavaramust – sa kirjutad ulmet, aga miks? Miks just nimelt ulme?

Ilmselt vabadus. Ulmes on ju palju rohkem võimalik. Jah, on oma žanritunnused, aga mina ei oska neid piiridena näha. Tuleviku- või fantaasiamaailma ülesehitamine on lahe mäng pealegi. Sinna saab suunata müüdilembust ka: natuke siit- ja sealt- nurgast, uude konteksti tõstetuna. Lõbus on.

6. Kui reastaksid enda eelistuste pingeritta ulmekirjanduse kolm põhilist alamžanrit ehk teadusliku fantastika, fantasy ja õuduse, siis milline see pingerida oleks? Et ruumi täita, siis võid lisada ka iga žanri taha oma lemmiku žanri esindaja ja põhjendada lause-paariga.

Et esikohta selgitada on keeruline, siis alustan tagantpoolt esimesest – õuduskirjandusest. Põhjenduseks: siin on vist määratluses asi. Romaan võib ju tugevaid õuduselemente sisaldada, aga mina ei pruugi seda üldse õuduse alla liigitada. Näiteks Simmonsi Õgija ja krutsiform-parasiidid on paras õudus, aga Hyperioni saaga paigutaks ikka teadusliku fantastika alla. Puhtalt õuduseks liigitatavat olen vast kõige vähem lugenud ka.

Siis tuleb fantasy ja auväärne esimene on teaduslik fantastika, sest viimase katuse alla mahub kõige rohkem kõigekõige-lemmikumaid.

Põhjalikkuse osas ei ole fantasy alal Tolkienile võrdset, teised kipuvad ajapikku mingiseks üldiseks fantasy-mulliks kokku sulama.
Eriliste lemmikutega kipub nii olema, et nad on sageli tulnud, et jääda. Herberti Düüni esimese otsa romaanid, näiteks. Aga kindlasti ka Le Guin, olgu siis „Ilmajäetud“ taas esile tõstetud.

7. Su loomingus kohtub lugeja nii kosmoserändurite, Vene tsaaride kui ka pseudo-idamaiste katana-romantikutega? Et vaat-et servast serva ja kas kavatsed sama kurssi hoida?

Siit- ja sealt- nurgast, jah, küllap ka edaspidi. Siin peegeldub huvi erinevate kultuuride ja ajaloo vastu. Aga seesinane oma mätas – Eesti, Euroopa serv, põhjamaisus – on midagi, millest jalgu lahti ei saa.

8. Oled viimasel jala kirjanduspõllult justkui tagasi tõmbunud. See mulje on ju petlik... Ehk isegi vaikus enne tormi, eks ole?

Vaata vastus nr 4. Hilistalvel istusin üldse üle kuu aja haiguslehel - eelnevalt olemata kogemus, mida korrata kindlasti ei soovi, - mis kinnitas ütlust, et inimene võib ju planeerida, aga jumalad selle peale naeravad.

Tormi osas ei tea, aga ühe liiga pikale veninud projekti tahaks nüüd küll järgmise etapini vedada, kui suvi vähegi võimaldab. Mingid mõtted on jälle liikuma pääsenud.

9. Sinu lugu “See linn on meile kalliks maksma läinud” on tõlgitud Ukraina ja peagi ka Leedu keelde. Lisaks oled võitnud jutuvõistluse ja lastekirjandusvõistluse. Kas pead end kirjanikuna edukaks? Põhjust ju oleks…?

Õiendus: noorteromaani pronks („Algus pärast lõppu“), „Inglite linn“ pälvis lugeja-tunnustust.

Tunnustuste ja tõlgete üle on muidugi väga hea meel, aga ega ma Eesti konnatiigikese mõisteski mingi tuntud kirjanik ei ole. Ja ilmselt teenitult – selleks peaks palju pühendunum kirjanik olema. Ma vahel mõtlen, et kui ma suureks saan, siis ehk. Kuigi komistuskive leidub, sest nähtav olemine, üritustele ronimine, enesereklaam… see kõik on ju tüütu ja raske töö. Ma ei tea, kas oskan selles osas muutuda.

Edukas kirjanik – oli vist Scalzi sõnutsi – on see, kes avaldab raamatu kvartalis ja see müüb vähemalt 5000 eksemplari. Eesti kontekstis muidugi kurb nali, aga ilmselgelt ma ei ole veel piisavalt pühendunud kirjanik, et end edukaks pidada.

10. Kui elujõuliseks pead enda loomingut – on see nii–öelda lugejalaual ka kümne, kahekümne viie või ehk isegi viiekümne aasta pärast?

„Inglite linnal“ on praegu potentsiaali natuke püsida, eks paistab, kui pikalt. Ma liiga optimist siiski ei oleks, juba lugemisharjumuse kahanemise tõttu ühiskonnas. Geopoliitilistes tõmbetuultes on eriti raske ennustada, mis sellest maanurgast, sellest keelest ja kultuurist saab.

11. Kuidas suhtud tagasisidestustesse ja mida arvad Eesti ulmearvustustest üldiselt ja loomulikult nimesid nimetama?

Ma arvan, et ulmearvustusi võiks rohkem ilmuda laiemale ringile ka. Lugejana on näiteks Reaktori arvustustest ikka kasu ka: aimad arvustaja maitse-eelistusi ja oskad hinnata, kas ja kui kähku mingit teost lugeda võtta.

Iga pärisarvustus (rohkem kui paar sõnapurtsatust Baasis) on raamatu / jutu nähtavust suurendav. Nii et vajalik, antagu minna.

12. Kui kursis oled sa kodumaise ulmega ja kas sul on arvamus/üldhinnang, et milline on Eesti ulme seisukord täna, anno 2025?

Kõike, mis kodumaises ulmes ilmub, ma lugeda ei jõua. Aga enam-vähem kursis vast olen. Kirjutajaid, päris hakkajaid ja ka arenemisvõimelisi, meil ju on. Aktiivsemad autoreid, ja ka uusi lootustandvaid autoreid. Mingi kamm on nüüd küll sellega, et paljud ripsutavad tiiba krimikirjandusega. Ei, tegelikult ei ole mul sellegi vastu midagi, ajalooline krimi näiteks väga meeldib. Lisaks saab kirjaniku nimi rohkem tuntust ja kes teab, meelitab mõne ulmetki lugema.

13. Reaktorisse saabus hiljuti esimene AI-hõnguline lugu, et mida sa arvad AI-kiirmarsist kunstide valdkonda?

Ma ei ole tekstirobotite vastane, AI on kohati täiesti asjalik tööriist – aga iga asja on võimalik lisaks kasutamisele ka väärkasutada. See, et AI-d loomingu aseainena, teiste loomingust varastades kasutatakse, on küll kurjast. Rääkimata loomingu vargusest, ega ise ei taha näha ühenäolist soust-visuaali ja iseloomutut teksti, see kraam läheb minust samamoodi mööda nagu need ajaviiteromaanid, kus tegelaste nimed ja tegevuskohad küll varieeruvad, aga sisu jääb samaks. Samas annan aru, et on päris hea hulk just sellise meelelahutuse tarbijaid, ja seal võib AI küll turuosa kaaperdada. Kiirtoit, noh.

Gurmee osas on mul siiski lootus, et originaalsust ja inimese häält AI asendada ei saa.

14. Lõpetuseks, sinu meeldivaim ja ebameeldivaim kogemus seoses kirjutamisega on?

Meeldivaim – vist see, kui ootamatust allikast tuleb, et oi, ma olen tegelt sinu juttu / raamatut lugenud.

Ebameeldivaim – kui olen pidanud tõdema, et mõeldud iva ei ole sugugi lugejani jõudnud, selline, „oeh, kas ma nii teises keeles mõtlen või“-äng.