Eesti madinafilm on juba peaaegu et harjunud teema, aga kui Eestis tehakse ulmefilmi, ütleb mõnigi "ohoo?!". Niisiis - miks just ulmežanr?
Filmi "Beatrice" idee jõudis minuni produtsent Evelin Penttilä kaudu, kellega olime rääkinud paar aastat varem ühest teisest võimalikust ulmefilmi projektist. Filmi idee pärineb Siret Campbelli kirjutatud samanimelisest näidendist, mis etendus mõned aastad tagasi Vanemuise teatris Tartus.
Meile mõlemale Eveliniga meeldivad teemad, mis puudutavad tehnoloogiaid, ning ühiskonnas toimuvad sotsiaalsed protsessid. Ulme on suurepärane viis nende teemadega tegelemiseks. Samas on meile oluline inimlik draama, milles on kübeke lootust. Mind kõige rohkem käivitas idee juures seda filmi teha aga naispeategelase isiklik draama, tema skisofreeniline ning katkine olukord. Tundus oluline tänases ajas seda tegelaskuju uurida ja avastada.
Kui palju olete kodumaise ulmefilmiga sina peal ja kuhu võiks “Beatrice” paigutuda olemasolevate filmide (näiteks "Hukkunud alpinisti hotell", "Navigaator Pirx", "Must auk") kontekstis? Kas saame pigem uue žanrifilmi või ulmeliste sugemetega realismi?
Mainitud filme olen loomulikult kõiki näinud. "Hukkunud alpinisti hotell" oli minu BFMi meistri Jüri Sillarti filmitud ja on jätnud kuhugi alateadvusse tugeva mulje. "Beatrice" on minu jaoks eelkõige eksistentsiaalne draama, mida raamib lähitulevik, võimalikud arengud ühiskonnas ning tehnoloogias.
Tegemist ei ole puhta žanrifilmiga. Arvan, et Eesti oludes võistelda Hollywoodi žanrifilmidega on üsna mõttetu. Pigem liigub "Beatrice" art house skaalal ja on võrdlemisi kammerlik film. Tulnukaid ja kosmosereise selles filmis ei näe. See film võib üllatada draamasõpra, keda ulme muidu väga ei kõneta ning ka ulmesõpra, kes on avatud žanripiiride nihutamisele.
Aluseks olev Siret Campbelli näidend pälvis 2017. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse auhinna ja lavastati "Vanemuises". Sel suvel lõppesid filmivõtted. Näidend peab arvatavasti leppima tagasihoidlikumate võimalustega kui film - eriefektid, montaaž jne annavad ulme esitamiseks igasuguseid võimalusi. Kuidas muudab filmikeel "Beatrice’i" võrreldes teatriesitusega?
"Beatrice’i" võtted toimusid mais ja juunis, kokku 24 päeva Eestis ja Leedus. Leedus filmisime sealses filmistuudios peategelaste kodustseenid. Võrreldes näidendiga on muutunud palju. Lool on teine struktuur, peategelaste omavaheline dünaamika ja areng on teine, samuti selles tulevikumaailmas toimiv taustsüsteem. Näiteks on filmiloos olulise taustsüsteemina kohal kliimaprobleemid ja sellega seonduv kliimapagulus, mis puudutab otseselt ka meie peategelasi. Mõned näidendist tuttavad tegelaskujud on filmist kadunud ja mõned tegelased on loodud uued. Nii et teatrilavastust näinud inimesel on filmist avastada palju uut. "Beatrice" aga ei ole kindlasti eriefektidest pungil vaatemäng. Film tegeleb eelkõige psühholoogia, eksistentsiaalsete ning ka sotsiaalsete teemadega.
Kuidas valmis stsenaarium? Kuivõrd panustas sellesse näidendi autor, millised on autori ja režissööri visioonide erinevused, kuidas luuakse filmis ettekujutust homsest?
Sireti näidend on vundament, millest filmistsenaarium ammutas inspiratsiooni, kuid tekstina on stsenaarium midagi täiesti teist. Töösse läinud fimistsenaariumit kirjutas Poola stsenarist Malgorzata Pilacinska, viimased draftid kirjutasin ise, kasutades inspiratsiooniks Sireti algteost ning Malgoržata kirjutatud stsenaariumi versioone. Eks kriitikud saavad hiljem võrrelda, kas uusversioon on näidendist filosoofilisem või mitte. Tulevikukujutlus on filmiski nn igapäevane, loo tuum keskendub ju ühe abielupaari traagilisele loole. Eks algul lugu arendades oli kiusatus mõelda sündmustik veidi kaugemasse tulevikku, kus keskkond ja sealsed reeglid on oluliselt teistsugusemad kui praegu, kuid finantsiline reaalsus seab sellistele mõttemängudele omad piirid.
Filmis on siiski elemente, mis teevad loo ulmelisemaks, viivad vaataja tavareaalsusest välja. Aga pigem on tulevikumaailma kontekstis tegemist režiiliste ning stsenaarsete otsustega, kunstnikutöö elementidega kui fantastiliste visuaalsete eriefektidega.
Kui palju ise ulmet loete, kas pigem kodumaist või välismaist?
Ulmekirjandust lugesin peamiselt keskkoolis. Kohustuslik kirjandus mind tol hetkel väga ei köitnud, pigem otsisin raamatukogust ulmekirjandust. F-sari oli just hakanud ilmuma, mis ilmselt andis sellele suunale tugevama tõuke. Samuti meeldisid mulle klassikalised ulmefilmid ja -sarjad nagu "Terminaator", "Star Wars", "Robocop", "Total Recall", "Brazil", "Space Odyssey: 2001", "Blade Runner","Star Trek", "X-Files", mis juhatasid ka ulmekirjanduseni. Eriti olulised teosed olid Herberti "Düün", Clarke'i "Kohtumine Ramaga", Banksi "Mõtle Phelbasest", Simaki "Linn", Burgessi "Kellavärgiga apelsin". Autoritena veel Bradbury ja Le Guin. Kas Orwelli "1984" on ulme? "1984" on kindlasti oluline teos.
Eesti autoreid ausalt öeldes eriti lugenud ei ole. Belias ja Baturin jäid pooleli. Aga mulle meeldib väga sõber Andris Feldmanise "Viimased tuhat aastat". See on täiesti suurepärane romaan. Kõike lugeda, mida sooviks, lihtsalt ei jõua. Kui praegu ulmet torgin, siis pöördun Le Guini poole. Kindlasti on põhjust Eesti ulmet avastada ja sellest inspireeruda.
"Reaktori" veebileht on suurepärane avastus ja hea teeviit sel suunal! Ilmtingimata end tulevikus ulmega ei seo, kuid kindlasti ka ei välista. Dicki ja Banksi võiks suurema lehvikuna ette võtta ja ka Asimov on algtekstide autorina avastamata.
Millisena kujutlete "Beatrice'i" võimalikku publikut?
Film alustab oma teekonda ilmselt festivalidel. Oma olemuselt sobiks "Beatrice" klassikalistele A-kategooria festivalidele, kuid loodetavasti satub ta ka väiksematele fantaasiafilmi festivalidele, mis võimaldaks tutvuda ja suhestuda minu jaoks uue publikuga. Eestis käib kinos üsna vähe inimesi, kuid loodan, et film jõuab nii siinse kunstkino kui ka ulmesõbra südamesse. Eks näis, kuhu "Beatrice" tuleva aasta filmide karusellis satub. Seda on raske ette ennustada.
Lõpetuseks muigamisi: arvestades eluloofilmide populaarsust, kuidas lohutate neid, kes ootavad pealkirja alusel ühe kohalikult legendaarse modelli seikluste lugu?
Hehee. Eesti Beatrice'i mu filmist tõesti ei leia. Aga filmi peategeljast kehastav võrratu Itaalia näitlejatar Valentina Belle tegutseb ka modellina. Ehk see lohutab...
Foto: Ülo Josing
Fotod võtteplatsilt: Kristjan Mõru
