1. Kes sa oled, Leila Tael-Mikešin, ja millega tegeled?
Päeval olen tavaline pereema, kes käib tööl ja toob lapsi lasteaiast/koolist koju. Öösel kirjutan ulmejutte. Tööalaselt tegelen poodides seismisega ja inimeste jälgimisega. Mind tavaliselt ei märgata, kuid minul on kombeks poekülastajate kohta mõttes märkmeid teha – äkki leian mõne huvitava tegelaskuju.
Vabakutseliseks kirjanikuks üritasin saada juba teismelisena, kirjutades kaustikute viisi vampiiri-ja ingliteemalisi ulmejutte, kuid trükivalgust nägi mu looming alles siis, kui „Täheajas“ ilmus ulmejutuvõistlusel esikümnesse jõudnud lühijutt „Roxanne“. Enne seda olin pidanud leppima internetis leiduvate avaldamisvõimalustega.
2. Miks on „Loojate mängudes“ peategelased just geimehed?
Täpsusutuseks olgu öeldud, et „Loojate mängude“ peategelased olid biseksuaalsed. Selliseks tegin ma nad selle pärast, et minu arvates on kirjanduses levinud ikka veel konservatiivne maailmavaade, kus mees peab kindlasti päästma naise kurjuse käest, et sõita teosele vastavalt varieeruva transpordivahendiga päikeseloojangusse. Mulle endale on sellel teemal kätte sattunud ainult üks romaan pealkirjaga „Vahet pole“, kus teismeline poiss avastas, et teda ei huvitagi tüdrukud. Igatahes arvasin kirjutamise ajal, et kui mujal maailmas juba homopaarid lapsi adopteerivad, siis võiks Eesti vähemalt kirjandusvallas mingeid järeleandmisi teha.
3. Viimasel ajal ulmeromaane ilmutanud naisautorite meelisvõtteks on olnud kujutada oma loo tegevuspaigana suhteliselt vähe väljajoonistatud maailmu. Nimetud linnad, nimetud metsad, häguste vahemaadega ja praktiliselt väljajoonistamata tegevuspaigad. Miks sa oled valinud just selle tee?
Naiskirjanikud pööravad rohkem tähelepanu tegelaste vahelistele suhetele, draamale ja karakteritele. Millises järjekorras, oleneb juba naisest. Ma ei valinud sellist teed teadlikult. Kui mu esikromaanis „Hullud“ oli palju erinevaid maailmu, igaühel oma nimi ja tunnusjooned, siis „Loojate mängud“ sündis just tegelastest. Alguses oli plaan asetada nad tavalisse maailma, aga see poleks andnud nii palju mänguruumi. Nõnda see maailm siis areneski kirjutamise käigus ja omandas raamatu teise poole ajaks juba teatud vormi ja liha luudele. Nimesid polegi tingimata vaja. Linn jääb linnaks ja mets metsaks, olenemata sellest, kuidas keegi teda nimetada tahab.
4. Millist kirjandust eelistad lugeda? Kes on sinu jaoks kõige olulisemad autorid ja mil moel nad sind mõjutanud on?
Loen fantastikavaldkonda kuuluvaid raamatuid, aga ei tõmba mingit kindlat piiri teadusliku ulme ja muinasjutulaadsete juttude vahele. Loen seda, mis mingil moel huvi pakub. Iidoliks on muidugi Terry Pratchett – kellele tema ei meeldiks. Samas meeldivad ka Douglas Adams, Stephen King, Joe Hill, Neil Gaiman... Ei tulegi kõik korraga meelde. Enamust loetletud kirjanikest ühendab mõnus huumor ja igapäevaelu ulmeks muutmine sarkasmi kaasabil. Stephen Kingi puhul on mind võlunud tema oskus kirjeldada inimeste alateadvuses toimuvaid protsesse nii äratuntavalt, et igaüks suudaks vist ennast samastada mõne tema psühhopaadist karakteriga. Kingi loomingut lugedes olen mõistnud, et inimajus peitub tohutusuur maailm, milles ekseldes võib saada suurema elamuse kui kosmosereisil võõraid planeete vallutades.
Ei meeldi J.K. Rowling ja Videviku-saaga. „Sõrmuste isand“ mõjub aga tõhusa unerohuna. J.K. Rowlingu looming on minu meelest justkui Terry Pratchett´i Nähtamatu Ülikooli halvasti väljakukkunud lasteversioon, kus õllekõhuga ja pika habemega seniilsed võlurid on asendatud luual sõitvate lastega, kuid seekord esitatakse kogu lugu tõsise näoga, mitte mõnusa paroodiana. Videviku-saaga ajab lausa vihaseks. Teismelisena oli mu lemmikraamatuks „Intervjuu vampiiriga“, kus vampiire oli kujutatud ilusate, elegantsete ja samas ohtlike olenditena. Tänapäeval on neist saanud mingid naeruväärsed sädelevad ja teismelisi tütarlapsi hullutavad vereimejad. Selliseid läheks vist krahv Dracula ise ka tõrvikute ja vaiadega taga ajama.
„Sõrmuste isand“... Ma ei taha selle kohta midagi halba öelda, aga samas ei paku kääbikute rasked rännakud ja haldjate võitlused orkidega ka mingit pinget. Kõlab justkui kooliaegne ajalootund. Imetlen kirjaniku pühendumist nii suure ja keeruka maailma loomisel. Raamatusarja lõpuks hakkas ta kindlasti juba ise ennast kääbikuks või haldjaks pidama.
Tooksin eraldi välja veel ühe suure iidoli: Tim Burton. Mu romaanidest käib vähemalt korra läbi mingi Burtoni nukufilmidest inspireeritud laibaliku välimusega olend, kes juba eluajal kammi leiutamisest kuulnud ei olnud ja päikest teadlikult vältis. Burtoni morbiidsed ja selgelt hullumeelsed tegelased on minu jaoks justkui hingesugulased. Kadunud õed ja vennad ulmemaailma hauakambritest.
5. Milliste kodumaiste ulmeautorite looming läheb kõige rohkem korda? Mida arvad eesti ulmekirjandusest?
Kodumaistest ulmekirjanikest on lemmikud, nagu juba ette arvata võid, parodiseerijad. Tooksin esiteks välja kohe näite „Euromandist“, kus pealuu sees logiseva kiibi paika panek oli inspireeritud hambaarsti juures käigust. Ega Eesti ulmekirjanduses vist humanoidseid roboteid ja zombisid eriti rohkem ei leidugi. Kui „Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“ tundus veel lihtsalt verevalamisena vere pärast, siis su hilisem looming on hakanud juba päris tõsiselt huvi pakkuma.
Andrus Kivirähk ei ole ulmekirjanik, aga mõned tema raamatud kuuluvad siiski fantastika valdkonda. Viimati lugesin tema jutukogu, kus muinasjutud olid temale ainuomasel moel muudetud sarkastilisteks ja kohati isegi perversseteks lugudeks. Näiteks Saabastega Kass oli salakaval terrorist, kes oma peremehest armukese abiga tappis kuninga, kuid olukorra päästis Sputnikuga maandunud Laika.
Olen järjekindlalt püüdnud läbi lugeda kõik kodumaised ulmeantoloogiad eesotsas „Täheajaga“ ja „Mardusega“. Mulle tundub, et tase on aja jooksul kiiresti paranenud. Kui varasemad Eesti ulmekirjanike jutud olid rohkem välismaiste eeskujude jäljendused, siis nüüd on juba tekkinud äratuntavad käekirjad. Näiteks Siim Veskimehel ja Indrek Harglal, Maniakkide Tänaval ja Metsavanal. Aga Karen Orlaust pole küll kahjuks enam midagi kuulnud. Tal on ülejäänud eesti ulmega võrreldes täiesti teistsugune stiil, luues rahvamuistendeid, mis meenutavad mõneti Herta Laipaiga loomingut.
Meeldib see, et eesti ulmesse tuleb järjest uusi tegijaid. Lemmikuks on saanud Ülle Lätte humoorikate külajuttude pärast, sest tulnukas ei pea ju maanduma uhke lendava taldrikuga ja võiks vabalt kolkakülas puskarit ajada. Ning kari vanamutte hangude ja muude käepäraste relvadega kratti korstnasse ajamas kangastub mul ikka veel aeg-ajalt naljaka kujutluspildina silme ees, kui näen sarnaseid tegelasi kusagil hoovis kogunemas ja viimaseid uudiseid heietamas.
6. Oled oma esikromaani andnud välja virtuaalsel kujul. Praegu on e-kirjandus suure luubi all. Mida arvad e-raamatutest? Kui palju loed ise e-raamatuid?
Ise ma e-raamatuid eriti ei loe. Lugerit mul pole ja arvutikuvarit vahtides lõpetan varsti suure peavalu ja punaste silmadega. Andsin oma esimese romaani välja e-raamatuna, sest kirjastus Fantaasia arvates ei olnud see raamat piisavalt heal tasemel, aga need, kes olid raamatut käsikirjana ja interneti vahendusel mu blogist, poogen.ee-st ja e-raamatukogust lugenud, arvasid, et sellest võiks siiski mingi selline raamatuversioon olla, mille eest raha ka makstakse. Rikkaks ma selle abil saanud veel pole. Eks ma müün kannatlikult e-raamatut edasi ja loodan, et leian kunagi võimaluse „Hullude“ paberkaante vahel avaldamiseks.
E-raamatud on kindlasti mugavad nende inimeste jaoks, kes käivad igapäevaselt ringi, läpakas kaenla all ja on juba harjunud pideva ekraanivahtimisega. Või siis nendele, kes reisivad palju ja tahavad midagi näiteks lennukis neljatunnise lennu ajal lugeda, aga paksu raamatut on ebamugav kohvrisse kaasa toppida.
Las igaüks loeb nii, nagu temale meeldib.
7. Tundub, nagu oleks koomiksid sind tugevasti mõjutanud, sellele viitab ka tagakaanetekst. Kas oled suur koomiksisõber? Arvestades, et oskad ka joonistada, kas on lootust sinu sulest mõnele koomiksile?
Koomikseid lugesin viimati lapsepõlves. „Miki Hiire“ aastakäigud seisid riiulites. Tagakaanele kirjutatu oli välja mõeldud küljendaja poolt, kui ma nüüd väga ei eksi. Eva Luts teab täpsemalt. Gaimani tean siiski rohkem päris raamatute, mitte „Sandmani“ kaudu. Täpsemalt olen läbi lugenud „Coraline`i“ ja „Head ended“ ning „Sandman“ vedeleb mingil CD-l, sest ma ei suutnud piltiderägastikku ja kusagile värvides vahele peidetud teksti piisavalt hästi jälgida. Mulle meeldivad illustratsioonid ja animest inspireeritud pildid. Kogun internetist pilte, millel kujutatud inimesed võivad anda inspiratsiooni uute karakterite loomiseks. Vahel jutustab joonistatud inimese näoilme mulle terve loo. Püüdsin oma raamatu tegelasi joonistades ka detailide abil võimalikult palju edasi anda, kuid pildid muudeti nii pisikesteks, et mu töö ja vaev kadus musta trükivärvi alla.
Koomiksit ma teha ei viitsiks ja vist ei oskaks ka. Eelistan kirjutamist, sest nõnda on mul võimalik lugeja fantaasiale rohkem ruumi jätta.
