Kooljakuine Reaktor on peale usinat hammaste krigistamist, õudusunenägusid ja virgutavat üksteise peale karjumist lõpuks valmis saanud. Number on õudushõnguline, aga peale pisukest kaalumist ma leidsin, et erinumbri erilisus ei tohiks kuidagi varjutada seda, et Reaktor on siiski kuukiri ning sisse läksid ka arvustused raamatutele, mis ei ole õudus ning seda joont kavatsen ka edaspidi hoida - erinumbrid on teinekord toredad, aga nad peaksid moodustama vürtsi, mitte kogu eine sisu. Lood on siiski rohkem või vähemal määral inspireeritud nii klassikalisest gootiromaanist kui lihtsalt sellest, et mis kellelegi sõnaga “õuduse erinumber” seostub.

Siinkohal tänu kõigile, kellel tuli mind meeles pidada küsimusega, et: “Aga kui ma sulle ühe tõeliselt KOHUTAVA ja kirjavigu täis arvustuse kirjutan, et kas see läheb arvesse?” Esimesed kolm korda, kui ma seda nalja kuulsin, oli päris naljakas, ja naer on teadagi – terviseks.

Uudiseid toimetuserindelt.

Loe edasi...

 


Sissejuhatuseks võin kohe öelda, et sinu “Oraakli surm” avaldas mulle lapsepõlves tohutut mõju. Kuidagi oli sul õnnestunud klaaslaest, mis ulmet ja tavakirjandust ka tänapäeval kahjuks eristab, läbi murda ja ma leidsin selle jutu oma kirjanduslugemikust koolis. Aasta võis olla… 2000 kandis. Olin vist neljandas-viiendas klassis. Olin laps, aga üht-teist ulmet juba lugenud. Mind vapustas teadmine, et ulme on miski, mida mitte ainult ei või ise kirjutada, vaid seda võib kirjutada lausa siinsamas Eestis. Võitsid ka sellise häälteenamusega Stalkeri, et teistel kirjanikel jääb ainult üle kadedalt mossitada.

Sinu kaudu jõudsin Marduseni, Algernonini, BAAS-ini ja hakkasin ulmet ja eesti ulmet teadlikult otsima ja lugema. Oled kirjutanud ka palju õudust-etnoõudust, mistõttu mõtlesin esimesena kohe sulle, kui oktoobri-Reaktorit kokku panema hakkasin peas.

Loe edasi...

 
Meite rahvakalendris on oktoober viinakuu ja kuigi mõnel pool on 31. oktoobril tähistatud Midruskipäeva, siis suurem kõrvitsate uuristamine on lahti läinud viimastel aastatel. Halloweeni lähenedes on igatahes juurviljaosakonnad erinevat kuju ja suurust kõrvitsalisi täis, nii et keegi neid ilmselt ostab ja uuristab. Mis rõõmu ühel surnul tühjaks kougitud kõrvitsast, mille sees teeküünal põleb, jäägu igaühele endale välja mõelda. Aga esimest korda jäi mulle sel aastal silma ka uudis, et Halloweeni tähistamiseks korraldatakse ühes noortekeskuses õuduste öö. Nii et Halloweenile mõeldes soovime seekord Reaktori veergudele õnne ühele õudusžanri legendile.

Mees, kelle kohta Steven King olevat öelnud (mul küll täpset viidet leida ei õnnestunud, aga ütelus on kõva): “I have seen the future of horror, his name is Clive Barker.”



Clive sündis 5. oktoobril 1952.

Loe edasi...

 
1. novembril algab juba 20 aastat kestnud rahvusvaheline romaanikirjutamiskuu (NaNoWriMo- National Novel Writing Month), kus osalejatele on esitatud väljakutse kirjutada ühe kuu jooksul romaan. 30 päeva, 50 000 sõna ehk 1667 sõna päevas.

NaNoWriMo ei ole romaanivõistlus. Puuduvad nii žürii kui ka auhinnad. Võitja on osaleja, kes suudabki 30 päeva jooksul kirjutada 50 000 sõna ja on seeläbi astunud esimese sammu oma romaani avaldamise suunas.

Eestis ja mujal maailmas on mitmed kirjutamiskuu jooksul valminud romaanid jõudnud ka poelettidele.

Eesti osalejad on olnud väga tublid romaanikirjutamisvõistlustel. Näiteks sel aastal, 2018. aasta noorteromaanivõistluse esikolmikus oli kaks NaNoWriMo ajal kirjutatud romaani.

Loe edasi...

 
Galapagosel elavad vampiirvindid, kes argise putuktoidu kõrvale ei ütle ära ka nokatäiest verest. Vere saamiseks lükkavad nad noka teise linnu sulerootsu kinnituspaika.

Vampiirnahkhiired mitte ei ime verd soontest, vaid lakuvad hammustuse järel naha peale immitsevat verd.

Vampiiriks muutmine ei käi alati hammustada saamise kaudu. Erinevate rahvaste seas on levinud veel mitmesuguseid viise. Näiteks sohilaste sohilaps on kindel vampiirikandidaat nagu ka huntide poolt maha murtud loomade liha sööja ning üle surnukeha astuv nunn. Juba surnud isik aga võib iseenesest vampiiristuda siis, kui laip jäetakse peegli ette või kui kass hüppab üle surnukeha. Aga kõige kindlam viis vampiiri tekitamiseks on matta laip ebasündsalt. Samas on väga turvaline matta laip nägu kõhuli, et vampiir ärgates hakkaks kaevama mitte üles, vaid allapoole.

Poolas on uskumus, et vampiiriverega maitsestatud leiva söömine muudab vampiirihammustusele immuunseks.

Loe edasi...

 
Kõige esimesel nohikufestivalil, millel ma käisin, oli koos korraldajatega 62 inimest; tegu oli väikese ja armsa Animatsuriga, mida ma isegi aitasin korraldada. Nüüd, kümmekond aastat hiljem, on valik üsna suureks kasvanud – lisaks Animatsurile toimuvad Eestis mitmendat aastat ka Mängudeöö ja JAFF, Riia on kuidagi lähemale tulnud, seal toimub kaks korda aastas Unicon; üldse tundub, et kõiksugu üritusi, mida saab - eriti veel kõige esimese Animatsuriga võrreldes - festivalideks kutsuda, on aina rohkem ja aina suuremalt. Seega, kui tuli teade, et Baltikumi rändüritus HyperTown, mis peaks olema suurem kui kõik varasemad festivalid kokku, tuleb Tallinnasse, võttis see muidugi kogu nohikukultuuri kihelema.

Loe edasi...

 
Laupäeval, 5. oktoobril linastus uus Eesti film „Põrgu Jaan“. Eesti 100. sünnipäevale pühendatud film linastus laupäeval ka Kuressaare teatrikinos, kus mina seda vaatamas käisin.

Kuulun nende inimeste hulka, kelle jaoks uue Eesti filmi valmimine on põhjus pigem ärevuseks. Liiga palju on Eesti filmis kohutavat kunstikangutamist, mis minu kui vaataja närvi või suisa vihale ajab. Vaatajale näidatakse koledaid inimesi räämas maastikul kriipivalt võika muusika saatel ringi tuiamas. Pimedus, halb ilm, räpasus ja muu depressiivne kraam. Lisaks kindlasti piitsutamine ja teinekord ka mingitmoodi pentsik seksuaalvahekord. Tõeline ugriline äng! Loomulikult pole kõik Eesti filmid sellised, kuid neid on siiski liialt palju ning pole sellised hirmud vaid minu romantilis-kriitilis-küünilise loomuse eripära.



Tuleb tunnistada, et „Põrgu Jaan“ andis alust karta just sellist Eesti filmi.

Loe edasi...

 
Selle aasta alguses meie seast lahkunud Ursula Kroeber Le Guin on tõenäoliselt selline kirjanik, kes ei vaja ulmelugejale erilist tutvustamist. Teda on pärjatud kõigi vägevamate ulmekirjanduse auhindadega ja seda mitmete teoste puhul. Pole ime, et kõik see päädis 2003. aastal Ameerika teadusulme ja fantaasiakirjanike assotsiatsiooni poolt määratud elutöö auhinnaga Damon Knight Memorial Grand Master Award, millega Le Guin reastus teiste gigantide kõrvale nagu Robert Heinlein, Isaac Asimov, Robert Silverberg, Ray Bradbury jt. Le Guini kuulsaimad ulmeteosed paigutuvad peamiselt kahte maailma: Meremaa ja Haini-tsükkel. Just viimasesse kuulub antud teos “Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia.” („The Dispossessed“).

Loe edasi...

 
„Pagulastest paisunud linnas, mis oli suuremalt jaolt endiselt rahumeelne või vähemasti ei käinud seal ehe sõda, kohtas noor mees klassitoas noort naist ega rääkinud temaga pikki päevi.“ Nii kõlab raamatu avalause ning mingis mõttes võtab seesama lause kokku kogu raamatu. Saeed ja Nadia on need kaks noort, kes raamatu algupoolel elavad ühe nimetu riigi nimetus linnas. Linnas, mis elab mõõdukas islamihõngus ning ärevas sõjaootuses. Kummalgi noorel on omad ellujäämismehhanismid ning sissirünnakute kaitseks sisse töötatud tegevuskavad. Kui sõda linna jõuab, nende elukohti varjavad linnaosad äärmuslaste roaks langevad, tuleb vastu võtta otsus, kas jääda või minna.

Minemiseks on loosse ehitatud ulmeline element – uks. Täiesti juhuslikel hetkedel muutub mõni ukseava siin-seal maailmas mustaks ja läbipaistmatuks, luues sel moel otsetee mõnda teise punkti. Autor ise on seda kirjeldanud avanevate ussiaukude rägastikuna.

Loe edasi...

 
KUU TAEVAKEHA: Messier 87 (1. september)

Kerajas udukogu Neitsi tähtkujus, üks kõige massiivsemaid universumi meile lähedases osas ja üks kõige eredamaid raadiolainete allikaid. Avastatud juba 1781. Selle sees on must auk, mis on Päikesest miljoneid kordi massiivsem.

https://en.wikipedia.org/wiki/Messier_87

KUU KURITEGU: Avenue Range Stationi tapatalg (3. september, aastapäev)

Kuidas tappa 9–11 inimest, neist 1 vana mees ja ülejäänud naised, nii et kõik teavad, et sa oled massimõrvar, aga sind ei anta kohtu alla ning sa sured jõuka ja lugupeetud filantroobina?

https://en.wikipedia.org/wiki/Avenue_Range_Station_massacre

KUU KURITEGU: Burke'i ja Hare'i mõrvad (11.

Loe edasi...

 
Kui Tuumahiiu neljas osa välja tuli, siis ma muidugi haarasin kohe kinni võimalusest seda arvustada. Ikkagi Tuumahiid! Tundsin ka, et peatoimetajana oleks minust natuke inetu seda täielikult ignoreerida. Kui raamatu kätte saanud olin ja läbi lugenud, siis avastasin, et olen ennast mässinud millessegi, mis on üsna keeruline. Kogumike või antoloogiate arvustamine ei ole sugugi triviaalne ülesanne ka niisama, aga arvustada midagi, mille on kirjutanud, kokku pannud ja välja andnud sinu sõbrad ja tuttavad on hoopiski keeruline. Ainult asjaolu, et minu osalus nende juttude kirjutamise, avaldamise ja kogumiku koostamise juures oli null, päästis mind hullemast. Järgmist Tuumahiidu ma ei arvusta, panen kohe märgi maha.

Avastasin ennast häbistatult googledamas selliseid fraase nagu “kuidas arvustada antoloogiat” ja “kuidas jätta muljet, et sa räägid asjast, millest midagi tead, kui tegelikult ei tea”.

Loe edasi...

 
Ene Kallas

Ei saa kuidagi öelda, et "Tuumahiid 4" oleks kerge ja lihtne lugemisvara. Juba esimene jutt, Kaido Tiigisooni "Juriilised probleemid" on tõsine katsumus. Komistuskivi. Ragistasin ta läbi, ja ohkasin kergendatult. Ja natuke hirmus oli ka. Mis saab, kui kõik jutud on sellised, raskekoelised? Imelikud? Asjad, mis ei peaks nägema trükivalgust? Või noh, minugi pärast nähku, aga mina neid lugeda ei taha. Võib-olla keegi teine oskab hinnata. Maa-elu kartva ulmefänni kombel ma "hele s..t" küll ei ütle, see väljend on juba ära kasutatud, aga suurem asi see lugu küll ei olnud. Kui sama autor üritaks välja murda veidruste soost, võimalik, et saaks ka asja.

Aga õnneks, õnneks oli kohe järgmine lugu vägagi loetav. Andrei Samoldini jutust küll ulmet silmist ja kõrvust välja ei pritsinud ja temaatika on ka täpselt selline, et ilmselt oskavad seda militaarsema taustaga inimesed rohkem hinnata.

Loe edasi...

 
„Ei teagi, kas on võimalik ühe maja ajalukku suruda veel enam õnnetust.” – meistervaras Garrett.

Oli kord linn nimega Linn. Keegi ei teadnud täpselt, millal Linn ehitati. Enam-vähem mäletati seda, et Linn on alati olemas olnud. Linnal olid omad valitsejad, kuid nagu tavaliselt, tõmmati tegelikke niite hoopiski varjudest. Linnal oli ka täiesti oma kurikuulus meistervaras Garrett, kelle sissemurdmistest ei jäänud ilma isegi tema korterinaabrid, kuid kes alati mingil põhjusel leidis end saatuslike sündmuste keerisest.

Juhul kui lugejal juba äratundmisrõõmu (või kurvastust) polnud, siis eelpoolmainitu näol on tegemist videomänguseeria Thief miljööga. Seeria esimene jagu ilmus aastal 1998 (Thief: The Dark Project), teine 2000 (Thief II: The Metal Age) ja kolmas 2004 (Thief: Deadly Shadows). 2014.

Loe edasi...

 
Stephen King: Hiilgus
Jack Torrance on kirjanikuks pürgiv, alkoholismist paranev endine kirjandusõpetaja. Ta võtab vastu tööpakkumise Overlooki hotelli talvise majahoidjana ning kolib koos naise ja pojaga keset eikusagit asuvasse hotelli elama. See on võimalus uueks alguseks ja perega äraleppimiseks. Ainus, kes hotellis peituvat suurt ohtu ja selle sünget minevikku tajub, on Jacki viieaastane poeg Danny. Ta suudab näha asju, millest enamikul inimestel aimugi pole. Justkui võluväel tõmbab uudishimulikku poissi uurima, mis asub toa 217 alati lukus ukse taga.

Kirjastus Ühinenud Ajakirjad.
Tõlkinud Matti Piirimaa.
528 lk, kõvakaaneline.



Mohsin Hamid: Lääne tee
"Lääne tee" on südantkriipiv lugu noormehest ja neiust, kes kohtuvad rahutus linnas kesk pagulasi ja mõnikord plahvatavaid autopomme.

Loe edasi...

 

Ulmestaar: Laura Loolaid





Ulme lugemine on Laurale lapsest saadik sama loomulik nagu vereringe, aga ulmikute olemasolust sai ta teadlikuks alles möödundsügisesel metsaüritusel, kus kaas-naiskodukaitsjad teda kaastööle ässitasid.

Vahepeal kaotatud aega on ta aga nüüd hoolsalt tasa teinud, olles avaldanud Reaktoris juba kaks juttu, olnud aktiivne osaleja Tartu igakuistel üritustel ning kirjutamistubades ja lisaks rikastanud ulmesõnavara rupskiooperi ja rümbarebuga.

Loe edasi...

 
Valiant
Ander Skarp

Žanripuhta võluvikuna algavas loos näeme isand Valianti, kellele teatatakse, et Pimedus on jälle rünnakul. Ta seab valmis oma võlumõõga, oma Mjölniri või Excaliburi - ja asub selle vastu võitlema. Pimeduse peletisi on palju ja ilma Valiantita poleks neil lootust, ent vapral sangaril õnnestub nad tagasi tõrjuda. Siis ta aga ärkab üles - ja ilmneb, et ta on hoopis patsient Mart tänapäevases hullumajas. Või on ta geoloog William Bowman, teel Saturni kaaslasele Enceladusele, et uurida sealseid krüovulkaane?

Alustuseks nendin, et tjah, andestatagu mu spoilerid-spoilerid. Aga tunnen, et spoilima pidi - sest ma ise lugesin esimest otsa tundega, et tuleb end lihtsalt läbi närida sellest tüüpilisest mõõga-ja-maagia jurast, milles ei loodagi muud konteksti peale minimaalse, mida on vaja märuli tekitamiseks.

Loe edasi...

 
Ilmselt pole kellegi jaoks saladus, et kriitikul või kasvõi lihtlabasel karvustajal on ammu enne lugemist peas mingid mõtted. Näed autori nime ja juba võtavad peas kuju mõtted, tekivad ootused-lootused või hirmud. Kindlasti oled ka midagi kuulnud, sest kõike kiiresti läbiahmivad fännid on juba lugenud ja omi muljed kusagil kuulutanud.

Küsimus polegi, kas tänapäeval saab enam midagi puhta lehena lugeda... Küsimus on pigem selles, kui edukalt suudab lugeja enda eeldustest ja juba kuuldust lugemise käigus lahti lasta. Arvustajal on veel kohustus, et pärast, hinnangut andes, peab ta suutma loetu ja selle muljed lahutada kõigest eelnevast – lihtsalt tekst ja selle tase.

Kui konkreetselt, siis Manfred Kalmsteini tekstid on mulle seni meeldinud. Stalkerit ma isegi ei maini, sest eks ka see kergitab ootusi.

Loe edasi...

 
Noor emahunt liikus kiiresti läbi raiesmiku. Päeval sadanud lumekristallid peegeldasid täiskuuvalgust, muutes öise maastiku nähtavaks nagu päeval. Hunt aeglustas järsult, tegi sujuva poolkaare noore kuusiku serval ja pöördus kahe jämeda põliskuuse vahelt kiirustamata tihedasse, veel raiumata padrikusse. Lumele joonistuv rada muutus sarnaseks suure roomaja jäetud vaoga, jäljed joondusid üksteise taha justkui oleks paelale lükitud klaaspärleid.

Hunt oli surmväsinud. Oma teekonda oli ta alustanud juba 17 ööpäeva eest kaugelt idakaare tagant. Ta suigatas vaid üürikesteks hetkedeks, kogu ülejäänud aja ta jooksis, veristades aeg-ajalt lumekoorikust läbi vajudes jalgu. Teel ujus ta üle varakevadiselt kiire vooluga jõgedest ja kahlas hommikuse jääga kaetud lauguastes. Ta polnud selle aja jooksul kordagi korralikult söönud, vaid jooksu pealt kahmas kihvade vahele talveunest ärganud uimase konna või äraeksinud hiirepoju.

Loe edasi...

 
Viimasena tuli haualt ära vana Pauliine. Eit oli oodanud kidura tammepuu varjus kuni kõik matuselised said väravast läbi, seejärel tudises kepile toetudes teistele järele. Leena ohkas. Ise oleks ta edasigi jäänud, rääkinud hinge puhtaks, ent tema soov oli üks ning tavad nõudsid hoopis teist. Lõppeks oli ju uskumuste kohaselt haualt viimasena lahkuja see, kes järgmisena sureb.

„Kas me läheme?” kõlas kõrvalt nutune hääl.

Leena vaatas pojale otsa. Väike Pärtel oli ühe käe kõvasti taskusse surunud, teisega pühkis nina. Külmas seenevihmas kleepusid ta pruunid juuksed lauba külge, kissis silmad trotsisid punakalt kui lööbe käes. Leena kükitas, tõmbas poisi jakikaeluse rohkem kinni, siis silus tuka silme eest ära.

„Läheme, Pärt,” ütles ta. Sõnad kõlasid kui sosin ega tahtnud sugugi üle huulte rulluda.

***


Peielauas istus pool külarahvast.

Loe edasi...

 
Tiina muigutas viimsed leivaraasud hamba vahelt ja heitis kiirpilgu üle saali - kõigil oli lõbus. Naiskoor Emajõe Ööbikud oli hoolimata suviharjast tolmusesse Tartusse kohale tulnud, kes Horvaatia päikeses pruuniks küpsenud, kes maakodu maltsavao vahel veel pruunimaks. Sinisekirjude seelikute lehvides askeldati baarilaua vahet, muljetati ja lobiseti. Taamal nautis kellegi meespool kambakese teadvalt noogutavate daamide tähelepanu, teisel pool saali seletas abidirigent altide häälerühma vanemale midagi kätega vehkides...

Tiina võttis julgustuseks lonksu mulliveini ja kõlistas kahvlit vastu pooltühja pokaali. “Palun tähelepanu! Koguneme kõik suurde saali!” Ta jälgis rahuloluga, kuidas kohale voorinud rahvas vaikides ootele jäi. “Veelkord tervitused kõigile. Loodan et olete kõik nüüd veidi keha kinnitada jõudnud ja joogipoolist leidnud.”

Rahva seast kostis heakskiitvat pominat.

“Varsti läheme ametliku osa juurde.

Loe edasi...

 
Neid oli kokku kaheksa meest, kes läbi sügisese hämara ja uduvihmaga täidetud metsa edasi rühkisid. Mõtus ja tema seitse ustavat sõjameest. Igaüks väärt vähemalt kolme paganat ja vana Mooser hoolimata kõrgest east isegi viit. Kõik nad olid kartmatud mehed, kes olid koos Mõtusega käinud nii Ida skismaatikute juures kui ka põhja metslaste röövlisalkade vastastel karistusretkedel, aga hoolimata sellest valitses nende ridades seekord sõnatu hirm, sest nende seekordne vastane ei paistnud olevat päris inimene.

”Ei saa ma mitte aru,” rikkus Mooser esimesena rivis valitsenud morni vaikuse. "Mis põrgusigidik see nõid on? Noored ja sedapsi tütarlapsed nõnda hullult ära lõhkuda, see pole õige asi.” Mõtus ega ülejäänud mehed ei vastanud vanale sõjamehele midagi, aga ka nende silmade ees keerlesid hiljuti läbitud külas nähtud võikused.

Loe edasi...

 


Ma raiun ja raiun ja veel kord raiun juba mitmendat tundi järjest ja niipea pole veel lõppu näha. Baasini, nagu me uhkeldades seda nimetame, on veel neli kilomeetrit teed vaja puhtaks raiuda ja ometigi tulen ma tagasi täpselt sama rada, mille ma kõigest kuus päeva tagasi minnes lahti raiusin. Aga jah, praegu paistab, nagu poleks siit kunagi kedagi läbi käinud. Seekordsele retkele võtsin kaasa viis kirvest ja praeguseks on järele jäänud vaid üks. Kaks kirvest läks tervenisti, ülejäänutel õnnestus vähemasti teraosa päästa. Ausalt ütelda ei kujuta praegu ettegi, mis siis saaks, kui ka viimane kirves puruks peaks minema, tee peal on neid parandada võimatu.

Tagasiteel leidsin küll peaaegu terve maja, mis osutus endiseks sepikojaks, aga kasulikke tööriistu polnud, sest NEED olid ka siin korralikult mööbeldanud. Alles olid ainult need plekkruudud, enamvähem paberilehe suurused.

Loe edasi...

 
Marvin lebas selili vanal ja koitanud reformvoodil ning oigas. Mitte valust või vaevast – Marvin oigas heatundest ja mõnust. Tänane päev oli korda läinud ja ta oli võitnud. Voodi kõrval ilma ukseta öökapil oli vana ja määrdunud rätik, tavoti- ja vereplekkidega palistatud. Rätiku peal aga korraliku kööginoa mõõtu terariist, mis kunagi oli olnud roostevaba terase karva, ent praeguseks kaetud paksu paakunud verekihiga. Käepidemel ilutsesid täkked, millest viimase oli Marvin sinna sisse lõiganud vaevalt kümne minuti eest. Kokku oli neid seal üle kolmekümne...

Jah – tänane päev oli korda läinud. Marvin oli enese üle uhke. Ta oli murdnud oma ebaõnnestumiste ahela ning väljunud võidukamalt kui kunagi varem. Vaikselt ajas mees ennast voodis istukile ning heitis pilgu pragulisele peeglile. Sealt vaatas vastu keskealine mees, rõugearmilise näo ning sorakil juustega.

Loe edasi...

 
Tõlkinud Silver Sära

Võõrastemaja ümbritsesid pöögid ja mägivahtrad, leedripuud – ikka veel rohelised ja õitemeres – kallutasid end rohtukasvanud teede kohale. Muru valendas aas-jürililledest, ent niisketes lohkudes särasid päikesekiirtes varsakabjad. Musträstad laulsid, ja üsna valjusti, kuigi ilma kirgliku lustakuseta, nad laulsid nagu musträstad laulma peavad, ent tegid seda rüüstatud pesadest. Isegi rohutirtsudel paistis mingi mure olevat – kunagi varem polnud nad nii haledalt siristanud.

Rohelisel taustal rippus kuldne härjafiguur, mis kiikus kerges tuules küljelt küljele. Vasest kell kõvera posti otsas rohetas hallitusest, selle seest rippus roostetanud kett. See oli olnud kasutuses vanadel postiveo aegadel ja paljud talupojad olid hiivanud end hobuse selga kõrvalseisva puki pealt.

Aga võõrastemaja ise oli suur ja ruumikas, ehkki mõjus ümbritsevate kõrgete puude taustal väiksena.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0984)