J. G. Ballardi puhul ei saa üle ega ümber, et mehe näol on tegemist ulmekirjanduse nn uue laine ühe looja, aga samuti selle ulmesuuna kindla tippautoriga. Juulikuus ilmunud J. G. Ballardi jutukogu "Neljamõõtmeline luupainaja" on juba mehe viies raamat maakeeles.

Varasemalt on ilmunud kolm romaani ning üks formaalselt romaan, aga sisuliselt jutukogu, pluss neli juttu perioodikas-antoloogiates. Taolise tekstikoguse pealt võiks arvata, et J. G. Ballard on siinmail päris tuntud autor, aga vist siiski pole. Lugejad temast eriti ei räägi ja isegi süvitiminejad, näiteks Jan Kaus oma saatesõnas, ei tea kõike maakeeles ilmunut. Pigem võiks öelda, et ulmekirjanik J. G. Ballard on siinmail pigem tuntud nn kirjandusinimeste seas ehk siis nende hulgas, kes rõhutavad möödaminnes Ballardi ulmelisust ja tõstavad eelkõige kilbile autori 1970ndate aastate loomingut. Maakeeles ilmunuist siis romaani/jutukogu "Koleduste väljapanek" (The Atrocity Exhibition; 1970, ek 2021) ja nn betoonitriloogiasse kuuluvat romaani "Crash" (Crash; 1973, ek 2013). Ei saa salata – mõlemad on tähelepanuväärsed saavutused ulmes või siis ulmelähedase kirjasõna mõõtkavas, aga vaid neid lugedes, neist rääkides ja neid kiites, jääb pilt autorist enam kui ühekülgne ja pigem lugejakauge.

Kui nüüd maakeeles ilmumise vähikäiku jätkata ja rääkida romaanidest: "Päikese impeerium" (Empire of the Sun; 1984, ek 2014) ja "Unenägude täisühing" (The Unlimited Dream Company; 1979, ek 2003), kus esimene on irdrealistlik lapsepõlvekirjeldus ja teine pigem ebaõnnestunud tõlkevalik. Kokku siis neli raamatut, kus valikuna kaks pigem mööda ja kaks otsekui pihta, aga ükski neist ei anna aimu Ballardist kui uue laine käilakujust ja/või lihtsalt olulisest ulmekirjanikust.

Märksa paremini esindavad Ballardi ulmet eelpoolmainitud Mario Kivistiku jututõlked: "Ärkav meri" (Now Wakes the Sea; 1963, ek "Mardus" 1991; nr 2), "Härra F on härra F" (Mr. F Is Mr. F; 1961, ek "Jutuleht" 1991; 21. september – 19. oktoober), "Hirmu vöönd" (Zone of Terror; 1960, ek antoloogia "Hirmu vöönd" (1993)) ja "Surmaheli" (Track 12; 1958, "Mardus" 1993; nr 2). Kuigi mainitud juttudest kolm esimest pärinevad autorikogust "Õnnetuste areaal" (The Disaster Area; 1967) ja pole ulme selle sõna harjunud mõttes, on need siiski aus ja korralik ulmekirjandus, lihtsalt uue laine mööndustega. Kõik neli juttu on pigem kammerlikud ega paku lugejale mastaapseid-katastroofseid panoraampilte, mis Ballardi varases ulmeapokalüptikas oli vägagi tavaline, on neis aga kõigis kaevumist sisekosmosesse ja kõik lood on tiined psühholoogiast ja psühhiaatriast. Ja sellistena on need neli juttu Ballardi loomingu kontekstis märksa esinduslikumad kui eelpoolmainitud neli raamatut.

Antud neli+neli tekstikorpuse peale ilmus tänavu siis 8-jutuline Liis Rodeni hurmava kaanepildiga kogumik "Neljamõõtmeline luupainaja" (The Four-Dimensional Nightmare), mis kirjastuse sõnul on ilmunud 1963, aga sisukorra järgi on see hoopis muudetud 1974. aasta väljaanne. Ma kindlasti ei süüdistaks siin kirjastust Fantaasia, sest J. G. Ballardi jutukogud ongi paras bibliograafiline painaja, kus samanimelisi kogumikke on sageli mitu ja pea iga jutt on ilmunud kahes-kolmes kogus. Lühidalt: segadust oli omajagu ja tänavu maakeeles trükivalgust näinud kogumik ilmub 1984. aastast alates sageli hoopis pealkirjaga "Aja hääled" (The Voices of Time).

Tunnistan ausalt, kui ma lugesin sarja "Sündmuste horisont" wõrgulehelt, et ilmub J. G. Ballardi jutukogu, siis alguses ma puhastasin prille, kas ma ikka näen õigesti ja seejärel istusin päris mitu minutit ammulisui. J. G. Ballardi ulme ilmumine Eestis on üldse üks paras ulme, aga ilmumine selles sarjas oli lausa ootamatu. Ei, ma ei halvusta sarja "Sündmuste horisont" – lihtsalt: poleks oodanud.

Raamatu avab vast kogumiku pikim tekst "Aja hääled", mis paneb lugeja kenasti proovile ja annab aimu, kas see raamat ka sobib konkreetsele lugejale. Autor lükkab siin ikka registrid kenasti lahti ja võtab oma tööriistakastist ühe veidra vidina teise järel. Hääbuv, püsikatastroofis virelev Maa ja sõge-õnnetud teadlased ning paar-kolm pentsikut teooriat. Lugeja lükatakse kohe teksti näoli sisse ja kui taas hapnikku antakse, siis ehk hakkab ka pisut midagi selginema. Kauaks seda rõõmu muidugi pole, sest hullust pressib igast praost ja nii lõpuni välja. Kas ma kaeblen? Kindlasti mitte! Esmalt muidugi seetõttu, et antud köide oli vähemalt neljas J. G. Ballardi autorikogu, mida ma lugesin. Teisalt: mulle meeldib emotsionaalne ja sõge, suisa hull kirjandus, aga ainult siis, kui autoril on kirjutades pilk selge ja pea kaine. Lugeja võib olla segaduses, suisa häiritud oma mõistmatuses, aga autoril peab olema selge, mida ta teeb. Eks alati võib vaielda, kas lugeja üldse aru saab või kas on üldse võimalik teada, mida autor mõtles, aga Ballardi puhul pressib ridade vahelt kenasti välja, et mees teab, mida ta teeb ja kui probleem on, siis pigem sinus, lugeja.

Ma ei oskagi öelda, kas esimene jutt häälestas mind lugejana kenasti lainele, aga kõik järgnev tundus märksa lihtsam ja selgem., olgu siis kunstilugu "Mürakoristaja" või nihestumisjutt "Ülekoormatud mees". Neljas, "Kolmeteistkümnekesi Alpha Centaurile", on vast kõige lähemal sellele, mida ortodoksne ulmefänn korralikuks ulmeks peab. Muide, seda juttu peetakse ühe ulmeidee n-ö nullpunktiks, kuigi siinsamas Eestis ilmus juba enne teist ilmasõda üks jutt samal teemal. Kahjuks ei saa ma siinkohal ideest ja eesti jutust rohkem rääkida, sest siis ma rikuks mitte ühe, vaid suisa kahe jutu lugemismõnu.

"Aja aed" on aga hoopis stiilne fantasy. Tõsi, mitte tolkinistlik, ega isegi houvardlik, pigem kuhugi Clark Ashton Smithi ja varase Jack Vance'i kanti. Järgmisena aga kaks katastroofset olupilti: "Liivast puur" ja "Vahitornid". Viimatimainitu puhul viitab Jan Kaus kogumiku saatesõnas Franz Kafkale, aga mina ulmefännina räägiks hoopis H. G. Wellsist, sest nood vahitornid on kui ulapeale jäänud marslaste kolmjalad. Ma ausalt öelda ei teagi, kas see on mu enda tõlgendus, või lugesin ma seda kusagilt, aga mulle meeldib niimoodi. Ühtlasi pean ma siinses lõigus mainitud kolme juttu kogumiku n-ö selgrooks, minu isklikud lemmikud on need kindlasti.

Pärast neid kolme mõjub megapolislikke paineid kaardistav "Chronopolis" pigem pingelangusena, väljajuhatusena raamatust. Võib-olla seetõttu, et ma olen painajate-kogu juttudest seda kõige rohkem lugenud. Enam veel: omal ajal oli see üldse kõige esimene J. G. Ballardi jutt, mida ma keskkoolipoisina lugesin.

"Neljamõõtmeline luupainaja" on enam kui sobilik raamat esmatutvuseks J. G. Ballardi (ulme)loominguga. Siin on koos autori tugevus ja ka see, mis võib häirida. Tugevusena mainiks ma kindlasti huvitavaid ideid-mõtteid, mis ka 60 aastat hiljem ei mõju ajale jalgujäänutena. Kindlasti tuleb kiita häid kirjeldusi, sõnadega maalitud sugestiivseid pildikesi ja panoraamvaateid. Negatiivsemalt võiks rääkida juttude lõppudest. Puänt pole loomulikult kohustuslik, aga Ballardil kipuvad need lõpud sageli lihtsalt kuhugi õhku või suisa ripakile jääma. Võib-olla on põhjus hoopis selles, et jutu käigus toimunud tulevärk on sedavõrd võimas, et selle pealt ootad lõppu midagi äkilisemat ja võimsamat.

Ma ei tea, kas hävingumeeleolud, depressiivsus ja kõik muu n-ö negatiivne on plussmärgiga või mitte, minu jaoks kindlasti mitte miinus. Autor kirjutab nagu tahab, oskab ja õigeks peab ja lugeja teha on, kas ta tuleb kaasa või mitte. Mainiks vaid, et masendus on kindlasti J. G. Ballardi loomingus olulisel kohal.

J. G. Ballard on ulmekirjanik, selle raamatu põhjal kohe päris kindlasti. Kui lihtsustada, siis ulmekirjandus ongi põhjuse-tagajärje kirjandus. Autor mõtleb midagi välja, hea autor näitab väljamõeldu tagajärgi ja kõik muu on pigem värviks ja kastmeks. Ballard on hea ulmekirjanik, kelle puhul võib-olla kaste isegi ei maitse, aga põhiroog on perfektne.

Kõige eelöeldu pealt ütlen: tegu on käesoleva ulmeaasta ühe olulisema raamatuga ja ma soovitaks igal ulmefännil see vähemalt korra kätte võtta ja lugeda. Lugeda kasvõi mõni jutt. Ei meeldi, pole hullu, aga vähemasti olete saanud aimu, kes on J. G. Ballard, mida ja kuidas ta kirjutab ning edasises elus, kui kuulete mehe nime, siis on teil sinna kõrvale panna isiklik kogemus ja arvamus.

J. G. Ballard
Neljamõõtmeline luupainaja
Fantaasia
2025
208 lk
(Sündmuste horisont; nr 104)
Tõlkijad: Piret Frey, Juhan Habicht, Andrus Igalaan ja Sash Veelmaa