„Pealik, oled sa selles kindel?” küsis Hjorleif, vaadates Pimelaane sügavikku looklevat teerada, mida ääristasid postide otsa pistetud korjused ja kolbad. Mitmed neist kuulusid kunagi inimestele.
„Täiesti,” vastas Harald teerada vaadates. Tema käsi liikus kui iseenesest mõõgale vööl, kuid mõistus ütles, et relvadest poleks siin kasu olnud nii ehk naa. Neid jõude mõõk ei lõiganud, kilp nende vastu kaitset ei pakkunud. Siiski ei suutnud Harald oma kilpi ega mõõka maha jätta –samahästi oleks ta võinud väravasse loovutada omaenese käe- või jalalaba.
„Te ootate siin,” sõnas ta üle õla oma sõdalastele.
„Aga su isa...” alustas Hjorleif.
„Ei pea sellest teadma. Kui ma seitsme päeva pärast tagasi pole tulnud, võite kuulutada, et Harald Gormi poeg langes lahingus teise ilma vägede vastu.”
Hjorleif surus hambad risti, soovides küll vastu vaielda, kuid noogutas viimaks. Ka teiste meeste nägudel oli näha kimbatust – olid nad ju mitmes lahingus koos võidelnud. Samas teadsid kõik, et kui Harald juba midagi endale pähe võttis, polnud võimalik teda enam ümber rääkida.
„Olgu Thor sinuga,” hüüdis Hjorleif pealikule järgi, kui too Pimelaane embusesse kadus. Hüüdega ühinesid kõik mehed.
Harald teadis, et see ettevõtmine oli rumalus. Kuid mõnda rumalust tuli teha.
Nüüdseks juba mitu aastat kimbutas teda hirm aja enese ees. Harald oli õppinud juht, ta teadis nii oma isa, vanaisa kui ka tolle isa tegemistest kõike. Lisaks oskas ta kirjutada ja lugeda ruune. Seda üllatavam, et lood esivanematest, kes vaid mõned põlved tagasi suuri tegusid tegid, polnud tema sõdalasteni jõudnud. Kaks põlve mäletati, heal juhul isegi kolm või neli, kuid sealt edasi unustati paljud nimed ja teod – isegi kui skald need lauluks tegi. Viimane tegi vahel olukorra isegi hullemaks, luues lugusid, mis polnud kunagi juhtunud, või omistades vägitegusid meestele, kes polnud neid teinud.
Harald polnud selle kõigega nõus. Ta polnud nõus kaduma unustusehõlma.
Jah, teda ootas elu lõpus Valhalla ning Odini koda, kuid ta ei tahtnud leppida, et see oli kõik. Ta tahtis olla kindel, et temast jäi elavate ilma maha jälg. Tegudel oli ometi väärtus. Nimel oli väärtus. Ruunidel oli väärtus. Need pidid edasi kestma.
Nõnda sammudes ja hoides püsivalt meeles, miks oli ta selle teeraja ette võtnud, jõudis Harald tumeda metsaonnini. Ta astus ukse ette ning tõstis käe, et koputada, kuid enne seda tervitas teda toast kajav hääl: „Astu sisse, Gormi poeg Harald.”
Harald neelatas. Muidugi teadis nägijanaine tema tulekut ette.
Siin tares ei elanud mitte tavaline völva, vaid neist kõige vägevam ja kõige kardetum.
Harald lükkas kääksuva ukse lahti. Ruumis paistis madal lagi, mille alune täis kuivavaid taimi ning püsivalt koldest tõusvat tossu.
„Noh, mis häda tõi meresõitjate kuninga poja minu juurde?” päris iidvana naine.
Räägiti, et völva oli juba ühe jalaga teises ilmas, mistõttu nägi ta ka teist ilma ja tulevikku, kui oleks ta juba seal. Naist vaadates tundus see usutav. Vana naise nahk oli lotendav, silmad sidemega kaetud, selg kaardus kui pajuvits.
„Ma tulin nägijanaiselt nõu küsima,” sõnas Harald ning asetas pambu, mis tal ühes oli, ukse kõrvale maha.
Vana naine tõmbas ninaga õhku. „Suitsutatud hirveliha. Sa tead, mis mulle meeldib. Mis su küsimus on?”
Harald köhatas kurgu puhtaks. Räägiti, et see vana naine suutis kohale kutsuda surma ja haiguseid ning juhul, kui küsimus naisele ei sobinud, võis mees lõpetada mitte Odini saalis, vaid Heli haigete ja vanurite juures.
„Kuidas teha nii, et keegi mu nime ei unustaks, minu ruuni, minu tegusid? Mida teha, et see püsiks aastakümneid ja -tuhandeid inimeste meeles.”
„Kek-kek-kek!” naeris vana naine valjult. „Kõik, nii inimesed kui ka loomad kui ka lood ja nimed lähevad ühel hetkel surnute riiki. Ja mis on sinul sellest, kui sa ise oled surnud, kuid sinu nime mäletatakse?”
„See… see tundub minu jaoks tähtis,” kogeles Harald.
„Vähemalt oled sa aus,” uratas naine ja kobas käega laual ringi. Ta kondised sõrmed haarasid kausi, milles paistsid olevat luust ruunid. „No vaatame, mis meil selle peale kosta on.”
Ta keeras kausi lauale teistpidi, lastes ruunidega kontidel kukkuda nii, nagu juhtus, ning tõstis kausi pealt ära. Seejärel libistas ta ettevaatlikult, justkui saatust ennast silitades, oma kondiste sõrmedega üle lauale jäänud märkide – osad olid maha kukkunud ning ka sellel oli oma tähendus, mida vaid völva mõistis. Polnud need ruunid lihtsalt luu peale kirjutatud, vaid sinna süvendatud nii. et naine sai katsudes aru, mis sõrme alla sattus.
Kui märgid loetud, istus naine paar hetke vaikides, seejärel hakkas taaskord kõkutavalt naerma.
Harald seisis ja ootas. Oli teda tabamas hukatus?
„Oh, on tõesti üks võimalus, aga ainult üks,” sõnas vana naine viimaks. „Teod, need võivad ununeda, kuid on võimalik teha nii, et sinu ruun on kogu ilmale teada ka tuhande aasta pärast. See oleks nii tuntud, et pea kõik siin ilma peal kannaks seda endaga ühes.”
„On selline asi tõesti tehtav?”
„Kui ma ütlesin, et on, siis järelikult on,” turtsatas völva. „Kuid selle hind on suur. Nii kuidas Odin andis oma silma, et näha, pead ka sina palju ohverdama.”
„Ma olen kõigeks valmis,” sõnas Harald enesekindlalt.
„Tõesti? Noh, eks me näe,” kõkutas vana naine, kui oleks ta kuulnud just nalja, millest vaid tema üksi aru sai.
„Mida ma selleks tegema pean?” uuris Harald, lootes, et ta polnud liiga pealetükkiv.
„Kolme asja. Vaid kolme,” naeris naine omaette ja vangutas pead. „Esiteks, meie hõimud on laiali. Sa pead need liitma. Sinu all peab olema nii terve Jüütimaa kui Sjælland.”
Harald mõtles hetke. Ülesanne oli suur, kuid ei tundunud võimatu.
„Nii et ühendama rohkem kui minu isa kuningas Gorm? See pole küll lihtne, kuid ma usun, et sellega saan ma hakkama. Mis on teine asi, mida ma tegema pean?”
„Teine asi…” kõkutas naine. „Teine asi on see, et sina pead loobuma Odini kojast, võtma vastu võõraste valge Kristuse ning tema usku oma mail levitama hakkama.”
Harald ajas silmad suureks. See… oli võimatu.
„Lubasid ohverdada, kui Odin ise seda tegi, kuid nüüd astud oma sõnast tagasi, poiss?” silmitses pime nägijanaine oma läbitungiva pilguga külalist.
Harald tundis, kuidas ta turjakarvad üles tõusid.
„Ka see on tehtav, kuigi ma ei saa öelda, et see lihtne või meeltmööda oleks,” nõustus ta viimaks.
Vana naine turtsatas.
„Sinu lohutuseks võin öelda, et Odini koda ununeb pea ning valge Kristus võtab üle. Kui sina seda ei levita, teeb seda keegi teine.”
Harald neelatas. Ennustus oli hirmutav, kuid pakkus ka omamoodi lohutust.
„Sel juhul ma võtan selle enda kanda, enda ohverduseks,” andis ta sõna.
„Isegi kui sa ei jõua Valhallasse?”
„Isegi kui ma ei jõua Valhallasse,” kinnitas Harald, tehes oma südame kõvaks.
„No siis on jäänud vaid üks, too kolmas ja kõige lihtsam samm.”
Vana naine komberdas riiulini ning askeldas seal erinevate potsikutega, kuni leidis viimaks selle ühe ja õige.
„Säh, määri selle salviga kolm kuud oma vasemat esihammast,” ulatas ta potsiku mehe suunas. Harald võttis kiirelt potsiku.
„Oma vasemat esihammast?” kordas ta kerge hämminguga.
„Jah, oma vasemat esihammast. Räägi kui kurdiga.”
„Ja mida see salv teeb?”
„Mis see ikka teeb? Siniseks teeb su hamba, vot.”
Harald pilgutas paar korda üllatunult silmi. „Siniseks. Aga mispärast seda tarvis on?”
„Kui ei taha, anna tagasi!” käratas vana naine. „Sina tahtsid, et su teod, nimi ja ruunid oleks igavesti tuntud.”
„Muidugi, jah. Ma vabandan nägijanaise ees,” olid Haraldi silmad hetkega õudu täis. Ta oli juba unustanud, kus ja kelle ees ta viibis.
„Hästi! Ja nüüd tee nii, et ma sind enam ei näeks!” saatis vana pime nägijanaine ta minema.
Harald pistis potsiku põue, kummardas völva suunas ja lahkus.
Tulevane kuningas Harald Sinihammas Gormsson, Taanimaa liitja ja ristiusu tooja, jooksis, kui oleks tal tuli takus. Kuid vähemalt teades, kuidas ta ruunid saaks alles jääda.
