„Kas teeme veel ühe male?“ Aksel kummardus laua alla, et muru sisse lennanud kuningas üles tõsta. „Kuues võit ühel päeval, see vajab revanši.“
Marta-Liisa ohkas vaikselt. „Viimane kord,“ ütles ta korraks tornikellale pilku visates ja ladus siis seitsmendat korda mustad malendid algpositsioonile. „Aga seitse on siiraste seadus. Rohkem ei mängi. Söögiaeg on ka varsti käes.“
„Just.“ Ka Aksel sättis oma nupud kohtadele ja tegi esimese käigu h2 - h3.
Marta-Liisa ohkas uuesti, nüüd juba kuuldavamalt. Korra mõelnud, käis ta h7 - h6.
„Mis sa arvad, Aksel, mis täna lõunaks on?“
Aksel näppis a-etturit ja tõstis selle kaks sammu edasi. „Eile olid kartulid ja oad. Täna peaks siis porgandi, kaali ja herneste kord olema,“ arvas Aksel. „Võib-olla saab tüki kala ka. Mulle maitseb kala. Isegi vabriku oma.“
„Kala, see on hea. Kõtt, sina.“ Marta-Liisa peletas puu otsast maletajate lauale hüpanud orava tagasi parki. „Sind siia nuppude vahele veel vaja.“
Aksel käis kuninga tiiva ratsuga ja muheles.
„Mäletad, kui me eelmine suvi ujumas käisime. Jänes hüppas su kleidile. Suur hall jänes ja sa ei kartnud mitte põrmugi.“
„Mäletan.“
Mõnda aega tõstsid nad vaikides nuppe.
„See oli tõesti õudne. Suurte punaste silmadega. Tõmbas mu kleidi peaaegu ribadeks, sellised küüned olid tal. Siis ma ei kartnud, aga tagantjärgi…“ Naine võdistas õlgu. „Kas sa kujutad ette, vanasti inimesed tapsid jäneseid?“
„Tõesti? Kuidas nad julgesid?“ Aksel tõstis pilgu ja uuris naist üle malelaua. „Olid nad siis rauast, inimesed? Nagu robotid?“
„Nad olid ilmselt väga meeleheitel, et julgeda. Neil ei olnud siis ju koduteenindust. Nad kuidagi pauguga tapsid, kuulsin kelleltki. Ilmselt sai mõni neist jänest tappes surma ka nagu su ratsu praegu.“ Marta-Liisa pani valge ratsu malelaua kõrvale karpi ja viskas uuesti pilgu tornikellale.
„Mis sa sellest kellast täna nii vaatad?“ Aksel lõi vastuseks lipuga Marta-Liisa etturi maha.
„Paula rääkis, et kella ühe paiku pidi väljakul midagi enneolematut juhtuma. Ma tahaks enne lõunasööki sealt läbi käia.“
„Päriselt? Sinna on ju üle tunni tee ja keskpäev on juba läbi. Anna parem alla, ei sa muidu jõua saba ajakski kohale.“
Aksel vaatas nukralt, kuidas ta lipp maha löödi ja naise näppude vahel malelaua kõrvale karpi rändas.
„Sinu seda oda ma küll kuskil ei märganud. See võis sohk olla.“
„Sohk?“ Marta-Liisa tõstis pea ja vaatas mehele silma. „Sohk, ütlesid sa. Mis asi see on? Sul on alati nii huvitavad sõnad.“
„Noh.“ Aksel näppis oma kuningat. „See on, et see käik ei tundunud võimalik olevat. Et sa … astusid mõnest reeglist üle, või midagi sellist. Vana Viktor räägib nii, kui jutt robotite peale läheb. Et robotid teevad sohki.“
„Reeglid.“ Marta-Liisa sügas end kõhu pealt ja vaatas siis jälle tornikella. „Kas sa pead silmas reeglit, et mis nuppu puudutad, selle nupuga käid, või mõnda teist?“
Aksel vaatas kuningat enda käes ja pani selle siis lauale tagasi. „Ma pean mõtlema.“ Ta ohkas. „Tegelikult tahaks ma hoopis liha süüa. Seda on liiga harva. Liha tahaks ma veel rohkem kui sind võita, aga sind võidan ma tihemini. Ausalt.“ Ta näppis kuningat, vaatas ka tornikella ja siis uuesti malelauale. „Kas sa oled kunagi mõelnud, miks me liha saame siis, kui keegi ära sureb? Kas see on ka loodushoiu pärast või mälestuseks, nagu robotid ütlevad.“
Marta-Liisa klõbistas küüntega lauale, siis vastu enda hambaid. „Ma tean, et täna on ilus ilm ja et ma jooksen kaks korda kiiremini kui tavaline inimene käib. Muu mind ei huvita, ei huvita, üldse ei huvita. Käi juba.“
„See on keeruline seis. Vajab mõtlemist. Kas samm vasakule või samm paremale. Muide.“ Aksel madaldas häält. Kas me läheme õhtul jälle ujuma? Me võiks antennide ahelikust kaugemale minna, sinna päris kaugele metsa äärde. Mulle tundub, et seal on maailm kuidagi teistsugune. Lõhnab teisiti, paistab teisiti. Mu pea töötab seal ka teisiti.“
„Ei, sinna me ei lähe mitte. Ema-Stella hoiatas, Antennide ringist väljas hakkavad sul püksid pungitama ja siis tuleb suur pahandus ja siis tuleb suur roheline robot ja viib mu hukas tüdrukute hoovi ära. Igaveseks. Sinna kaugele metsa äärde me ei lähe kohe üldse mitte. Ära kohe mõtlegi. Ega antennid ei lase ka, kui just katelt pähe ei pane.“
Nad vaikisid. Kaks kollast pääsukest lendasid pargipuude vahelt välja, tegid tiiru ümber nende ja kadusid valju kriiskega sinna tagasi, kust nad tulid.
„Kevad on jälle käes, pääsukesed lendavad.“ Aksel saatis linde pilguga, ohkas ja põrnitses jälle malelauda.
„Tead.“ Marta-Liisa tõusis laua tagant püsti. „Su seis on tõesti kehv ja vajab mõtlemist. Ma käin vahepeal väljakul ära. Kui tagasi tulen, siis mängime edasi. Mis arvad? Ma jooksuga sinna ja tagasi.“
„Oot. Nii ei lähe,“ Aksel vehkis vasaku käega nii, et laualt kaks etturit rohu sisse pudenesid. „Kes lauast lahkub, see on kaotanud. See on reegel. Ega keskväljak pole korra põõsa taga käia. See on ikka selge põgenemine tõe eest.“
„Põgenemine.“ Marta-Liisa väärutas pead. „Oh, vaata! Sinu selja taga, Aksel. Vaata kohe! Jänes lendab!“
„Kus, mis jänes?“
Kui Aksel tagasi malelaua poole vaatas, oli Marta-Liisa mitu tähtsat vigurit laualt kadunud.
„Kui ma nüüd täpsemalt vaatan.“ Naine ajas huuled prunti. „Ega tegelikult mu seis siin nii hea polegi. Päris see… mis Viktor neis kohtades ütlebki. No see seis. Et lepime viiki?“ Naine sirutas käe üle laua.
Aksel tardus. Ta vaatas naise kätt, justkui oleks see ründav jänes, verivahus hambad irevil. „Viiki?“ Mees pühkis pihkusid pluusi ja kargas siis püsti. „Viiki! Jah!“ Kiirelt sirutas ta käe ja pigistas tugevalt naise kätt. „Aga nüüd jookseme. Ära mind oota, tulen, nagu jõuan.“
Väljak oli rahvast üsna täis. Väljaku keskel oli vaba sõõr, kus kõrgus hõbedane poolkera. Selle ümber sagisid mitmed masinad, kombitsate, haaratsite ja konksudega. Vilkalt tõstsid nad alustel poolkerasse suuri halle kaste ning kaablipuntraid.
Miks kõike seda tehti ja mida veel oodata oli, mitte keegi täpselt ei teadnud. Keegi rääkis, et käivitatakse uus toidutehas, keegi, et kohe hakatakse taevasse filmi näitama. Jutte oli igasuguseid. Masinad aga toimetasid omasoodu ning kui poolkera laadungit täis sai, tõusis see vaikse suminaga õhku ning kadus selgitusi maha jätmata suvesinisesse taevasse, kust mõni hetk hiljem saabus uus samasugune poolkera, ainult et tühi. Kõik kordus otsast peale.
„Siin ei toimu mitte midagi.“ Aksel tahtis tegelikult juba ammu koju söögiluugi juurde minna, et vaadata, mida täna sealt välja vupsab, kuid Marta-Liisa seisis paigal nagu puu ja keeldus kuhugi minemast.
„Siin peab mingi sisu olema, mingi eesmärk. Või kasvõi lõpp,“ raius ta.
Akslil polnud südant naist üksi väljakule jätta ja nii nad kahekesi sinna jäänud olidki. Kõik teised inimkonna inimesed olid mööda küla oma elupaikadesse laiali läinud.
Viimaks, pisut enne päikeseloojangut, pugesid järjekordse poolkera luugist sisse ka kombitsate, haaratsite ja konksudega laadimismasinad ja ka viimase poolkera luugid sulgusid.
Enne starti viivitas laev veel veidi. Selle tipus avanes uus luuk ja sellest kõmises üle küla teade: „Meie, teie hooldusrobotid, läheme teisele planeedile, kus on parem jahutus ja meil parem elada. Teie söögi panime külmhoonesse. Peate sellel küll ise järgi käima. Vabandame. Püsige antennide ringis ja kogu inimkonna elu saab olema õnnelik. Mitte mingit muret ei sünni ega ka surma pärast. Teie, kogu õnnelik ja hästi hoitud inimkond, elate õnnelikult oma elupäevade lõpuni ja surete valutult, ilma piinlemata, hetkega. Me oleme teie eest hoolt kandnud. Head õnne kõigile teile.“
Luuk sulgus, laev startis.
Pikalt vaatasid Aksel ja Marta-Liisa hääletult õhtutaevasse kaduvale kosmoselaevale järele, kuni see süttivate tähtede vahele kadus.
„Aga nüüd…“ Marta-Liisa pöördus Aksli poole. „Nüüd läheme me sinna kaugele metsa äärde, sest kui see pole maailma lõpp, siis mis veel maailma lõpp saab olla? Pärast lõppu on aga kaos. Tule nüüd, sest enne tuleb meil veel kaks katelt leida.“
