Reimo tammus närviliselt jalalt jalale ja ootas, kuni vormiriides ametnik talle ukse avas. Ei olnud just tavapärane, et nii kõrge ametikandja tahaks Tartu Ülikooli väljasurnud keelte uurijat näha.
Vanad ja väljasurnud keeled nagu heebrea ja inglise keel olid Reimot juba lapsena köitnud. Ta oli oma teadustöö teinud inglise keele mõjust kahekümne esimesele sajandile. Materjali hankimine kujunes raskeks, sest midagi digitaalset ju säilinud ei olnud. Suur Katkestus ja Jätkusõjad tegid kõigest puhta vuugi. Tugineda sai ainult paberkandjatel olevale infole ja teadaolevalt on paber üks üsna kehv info säilitamise viis. Paber kartis vett ja tuld ning tindi tuhmumist. Juba Jätkusõdade aegu said raamatukogud ja muud infohoiustamise kohad kõvasti kannatada. Järgnenud taastamisele eelnenud kaose periood võttis lisa. Kui rahvas kaotab keele, siis ei hinnata ega hoita mõistetamatuks muutunud pärandit. Keeleteadurina sai ta ainult ohata ja püüda kaotatud keeli taastada. Sisimas Reimo ei uskunud, et keele mõju psüühikale on nii suur, nagu väideti.
Vormis noormees lasi teadurist turvakiire üle ja noogutas sõbralikult. „Astuge edasi. Vanemate kogu ruumid jäävad siiapoole.“ Ta astus ees ja Raimo järgnes. Mees peatus metallist lehtedega ukse ees. „Katrin Vernits ootab teid.“ Avas ukse ja jäi ise välja. Reimo astus ebalevalt sisse. Mitte just iga päev ei juhtu, et Vanemate Koja juht sind isiklikult enda juurde kutsub. Kabinet oli suur, modernsetes heledates toonides ja klassikaliselt raskena mõjuva puitmööbliga. Seinal ilutses digitaies, kus endised presidendid ja kultuuritegelased valgusid jaaniöö maastiku taustal üksteise sisse, moodustades rahvariidevöökirja ja tänase aastanumbri 2235.
Keskealine naine tõstis pilgu ekraanilt ja viipas selle suletuks. Ta naeratas ja noogutas. Tõusis, surus terekätt ja viipas peaga kabineti nurgas olevale diivanile ja paarile tugitoolile.
„Võtke istet.“ Ta ise istus tugitooli ja küsis: „Vett, kohvi, kartulisalatit? Tänan, et te nii ruttu tulla saite. See ei ole digitaalne vestlus, mida ma praegu arutada tahan. Mida teile pakun?“
„Aitäh, kõik on hästi. Kui, siis mulliga vett.“ Naine lausus randmekommunikaatorisse vajalikud korraldused ja neile toodi kandik küpsiste, kohvi ja mulliveega. Seni, kuni abipersonal serveerimisega tegeles, valitses ruumis eestlaslik viisakas vaikus. Kui uks oli sulgunud, naeratas Katrin ja küsis: „Kui hästi te inglise keelt oskate? Tegemist on ju siiski väljasurnud keelega,“ pidas ta vajalikuks lisada. „Üle saja aasta pole enam ühtegi keele rääkijat.“
Raimo kergitas kulme. „Valdava osa kirjalikust materjalist suudan enam vähem adekvaatselt tõlkida. Interpretatsiooni peab muidugi kasutama, tegemist on vana keelega ja osaliselt võib kultuurikontekst olla kadunud. Meie tänapäevased mõisted, mida kasutame, omasid ammusel ajal teisi tähendusi. Näiteks kujutage ette, nende kartulisalatis ei olnud liha ega vorsti sees omal ajal, ingliskeelsetes regioonides. Nende mõiste „leib“ oli vaste meie „saiale“. Palju selliseid teisendeid tuleb kasutada. Miks te küsite? Kas on leitud mingit huvitavat materjali?“
Naine trummeldas sõrmedega vastu lauaplaati oma kohvitassi kõrval. „Kui palju te AI algusaegadest teate?“
„Seda, mida kõik … AI ehk Ainult Info on programmikogumik, mis töötleb suures mahus infohulkasid ja soovitab efektiivsemaid lahendusi. Viimased kakssada aastat on nii Tallinna kui Tartu teadurid AI-d kasutanud ja suurem osa elu infrastruktuuridest kasutab AI-d. See on üle terve maailma nii.“ Naine noogutas.
„Jah, aga kas te teate. mis keelne oli AI algversioon?“ Reimo vaatas naist segaduses. „See sai olla ainult eestikeelne … AI suhtleb ju ainult eesti keeles. Üheski teises keeles ei võta AI päringuid vastu. Sellepärast on terve maailm ära õppinud eesti keele ja minetanud ajaga omaenda emakeeled. Kunagi olid inglise ja teised keeled vägagi suured ja üldlevinud. Jätkusõdadega on inimeste arvukus muidugi suuresti vähenenud. Kuna AI annab ligipääsu tehnoloogiale ja osasid süsteeme ei olegi võimalik ilma temata kasutada, siis algas massiline eestistumine. Meie AI on patriootiline, eestikeelne ja Eesti-keskne. Algversioon sai olla ainult eesti keeles. Ajaloos on selliseid näiteid ka varem olnud. Näiteks kunagist Jeruusalemma võib võrrelda Tartu või Tallinnaga. Püha linn, kust lähtusid mõjuvõim, kultuur ja teadmised.“
„See vestlus jääb siia kabinetti, eks?“
Mees noogutas ebalevalt ja naine jätkas. „AI algne versioon oli tegelikult ingliskeelne. Meil on nüüd laual küsimus, et oleme suutnud AI keelemudeli taastada. Teoorias oleks võimalik inglise keel sisse lülitada. Keelt ennast ei ole enam, aga keelemudel taastati. Siin tuleksitegi mängu teie. Meil on vaja teie hinnangut ja ajaga nihkunud mõisted tuleb kaasajastada. Otsust ei ole veel langetatud. Uurin hetkel selles küsimuses teie seisukohta.“
„Päriselt?“ Reimo ei suutnud jahmatust tagasi hoida. „Mis moodi ei olnud algversioon eestikeelne! See ei ole võimalik. Kogu Eesti areng ja olulisus maailmas ju põhineb AINULT eesti keelt rääkival AI-l. Mitu sajandit on inimesed üle maailma õppinud eesti keelt, et AI teadmistele ligi pääseda. Ameerika Vabadussammas sulatati üles ja valati uuesti austusavalduseks eesti keele õpetajatele, kes suutsid õpetada „öötöö“, „jäääär“ ja teisi sõnu korralikult hääldama. See tagas ligipääsu teadmistele! Eestikeelne AI oli Jätkusõdade järgse aja parim asi, mis üldse juhtus. Ei ole võimalik, et algne keel ei olnud eesti keel…“
Katrin vaatas kriipsuks surutud suuga enda kohvitassi. „Võitjad kirjutavad ajaloo …“ Vaatas siis mehele silma ja lausus: „Jätkusõdadest teavad kõik. Kes keda ja mis relvadega ründas. Linnu pühiti sekunditega maa pealt … Tuumasõjad on kohutavad, kui need valla pääsevad. Tollel ajal oli Eesti ebaoluline pisike riigike, mida ei peetud suurema pommi vääriliseks. Sellepärast meil oligi nii palju ellujäänuid. See ka muidugi, et Hiina hävitas osa Venemaa baase enne, kui need Eestile sihitud raketid välja jõudsid lasta. Meil oli tookord õnne. Või noh, mis õnn see on, kui kogu olemasolev ja toimiv maailmakord ära pühitakse. Kui gigandid võitlevad, siis pisikestest ei hooli keegi. Kui sa arvad, et sõdisid riigid ja rahvad, siis sa eksid. Sõdisid AI-d. Hiina versus Ameerika käis toona sõda. Kõige olulisemad asjad juhtusid just ENNE jätkusõdade algust. Siis, kui AI-d omavahel madistasid. Päris sõda pommidega läks lahti peale seda, kui AI-de kaitse oli maha tõmmatud ja vaenlasel oli ligipääs relvasüsteemidele. Ärevusest liitusid madinasse ka teised AI-d ja kõik said süsteeme lõhkuvad viiruse. Kõik olid ju kontaktis omavahel.
Tugevad tõmmati täiesti maha, üks poolsurnu jäi hingitsema. Euroopa AI ei hävinud täielikult. Ta oli oma euronormide ja roheenergianõuetega nii kummaliselt ja vigaselt loodud, et osa ründevarast ei saanud enda tegevusi lõpuni viia. Kohutavalt palju andmeid kaotati ja keelemudelid hävisid, kuid oli võimalik osaliselt AI taastada. Ainuke taastuskõlbulik toimiv keelemudel oli eestikeelne. Sellepärast muutuski programmeerimiskeeleks eesti keel. AI suutis suhelda ainult selles keeles. Taastamistööde käigus tuli üle kirjutada palju kultuurilisi tüvitekste ja aluseks võeti eesti keele mudel. Hilisem on juba avalik info. Kuidas Eesti puhkes õide ja pirrud hakkasid kahest otsast põlema. Ülemaailmne eestistumine ja teiste keelte hääbumine.
Info pikaaegne ainult digitaalne salvestamine jätab jõhkra jälje. Kui see maha tõmmatakse, siis ongi kõik. Kes tahtis ellu jääda, pidi eestistuma. Eesti tegi jõukaks algselt tõlgete eest küsitav vahendustasu, hiljem suudeti AI haldamine juba Eestisse tuua ja algselt olid päringud tasulised. See, et meil on tänasel päeval piiramatu ja vaba ligipääs AI teadmistele, on viimase viiekümne aasta teema, aga seda sa loomulikult tead. Eesti on ennast majanduslikult ja poliitiliselt nii kindlustanud, et ühel riigil, ühel rahval puudub vajadus eraldavate piirangute järgi. Või vähemalt oleme seda siiani nii arvanud.“ Naine lonksas tassist jahtunud kohvi ja pidas hetke pausi.
„Nüüd, sinu juurde tulles. Palun ole hea ja tööta selle informatsiooni valguses läbi töökava. Kui aktiveerida AI-s mõni lisakeelemoodul. Millised on sinu prognoosid? Kas surnud keel võib tõusta elavaks? Kas meil võib tõusta seoses sellega turvariske?“
Reimo vaatas hämmeldunult Vanemate Koja juhti. „Miks te seda AI-l ei lase analüüsida, vaid tahate inimese hinnangut?“
Naine ohkas. „Oleks see nii lihtne. Kas sa tead, miks AI-d omavahel madistama hakkasid toona? Algselt oligi AI infokorje ja selle töötlus nagu meie tänane. Probleem on iseõppivate programmidega, mis hakkavad ise täiendusi tegema, ja nii kõik metsa läkski. Ei ole teada, kas tekkis midagi intellekti taolist või oli asi järjest uuenevates arendustes, aga mingi hetk hakkasid erinevate riikide arendatavad AI-d pisut isepäiselt käituma. Paar iseõppivat programmi käivitati meil hiljuti ja need tuli maha võtta. Selle isetoimetamise käigus ta parandaski enda keelemoodulid ära. Saime varakult jaole ja seiskasime iseõppivad programmid, kuid teema on delikaatne. Me ei tea, kui palju ta ennast täiendanud on. Mõned saadud vastused ei vasta enam täielikult ootustele ja meil on vaja spetsialisti hinnangut. Kaua te aega vajate, et koostada esmane analüüs?“
„Mina versus AI? Kas te teete nalja?“
„Ei tee nalja. Minu ajagraafik on selleks liiga tihe. Osalist plokkide kaupa info analüüsi saab kasutada. AI-l ei tohiks kujuneda tervikpilti, kui ta peaks siiski midagi intellekti laadset omandama, et ta ei ole eestlane. Ta on meie poiss. Isegi kui peaksime avama veel mõne keeleploki. Mis te arvate kas lisakeelemoodulite avamine võib kahjustada AI enesetaju?“
Raimo vaatas naist jahmunult. „Kuidas te saate nii mõelda? See, et sa õpid ära mingi keele, ei tee sind vähem eestlaseks. Mina oskan inglise keelt, mis ma siis nüüd ei ole eestlane?“ Naine mõõtis teda umbuskliku pilguga. „Neid mitut keelt valdavaid inimesi ei ole palju. Kõik on kultuurkeelele üle läinud. Meil on vaja kontrollida, et usaldada AI vastust. Seitse korda mõõda …“
„Mis AI-vastust te nüüd täpsemalt kontrollida tahate? Mis oli küsimus ja tema seisukoht?“
„Küsisime, kas ta teadvustab ennast eestlasena, ja ta vastas „jah“.“
Raimo silmitses digitaiest Vanemate Koja juhi selja taga. Ka seda juhib ju AI, käis mehe peast mõte läbi. Pilt voogas pehmelt kultuuritegelasi ja presidente rahvariidevööks punudes. Muster oli pisut muutunud. Enne sulandusid erinevate kihelkondade mustrid üksteise sisse ja vahetusid. Nüüd eristas mees lisaks mustrile veel tähti. Mustrisse põimusid ja ilmusid aeg ajalt tähed „AI“.
Reimo naeratas vaikselt. „Eks ma kontrollin, aga kui AI on oma seisukoha selles küsimuses öelnud, siis tõenäoliselt nii ka on.“ Ta tõusis.
Muigas ja ümises valjusti viisijuppi klassikast: „ Ai tsihh, ai tsahh, ai tsahh, ai belle … me metsavennad eestlased – ja hommikul siis selgitame, kes meist on õige eestlane …“
Kummardus Vanemate koja juhile ja lahkus.
