Kohvimasin kööginurgas tegi kolmandat korda kurja häält ja keeldus töötamast.

„Kuradi loll masin!” vandus heledate juustega pikk vibalik noormees, pani tühja kohvikruusi käest ning andis masinale rusikaga obaduse. Masin korises vastuseks ja sülitas põrandale musta läraka, mis meenutas asfaldisegu.

„Sa lase talle AI peale panna, kui targemat tahad! Sa ju ise müüd neid kunstarusid?” nokkis teda toolil kõõluv veidi tüsedam, kuid sama vana kaaslane. Ta oli jalad enesekindlalt lauale ajanud ja hoidis tooli tagajalgadel tasakaalu.

„Mida sina, PR-i sitavares, ka AI-st tead!” pahandas vibalik, „Ja korja oma sõrad laualt ära, teised peavad sealt sööma!”

Paksuke võttis vastumeelselt tavalise isteasendi ja õiendas vastu: „Mis sa sõimad, puhasta põrand ära, teised peavad seal käima!”

Vibalik krooksatas, kogus sülge ja laskis laraka tatti põrandale musta pleki kõrvale. Enne kui keegi midagi öelda jõudis, hõõrus ta löga sokikannaga laiali ja teatas võidukalt:

„Puhas!”

„Jätke järele!” keelas kolmas kööginurgas viibija, hallinevate juustega mees, kes siiani oli ajalehte lugenud, „Nagu laudas üles kasvanud! Minge tehke midagi kasulikku, kui igav on!”

„Aga võib olla ongi igav.” teatas vibalik rahulikumalt, „Midagi huvitavat ei juhtu ju, ainult sussi lohistamine.”

Hallipäine mees vangutas pead.

„Sa, Edgar, oled nii noor mees, et ei tunne veel elutarkust. Nagu venelased ütlevad: „Õnn on see hetk, kui üks suur pizdets on just läbi saanud ja järgmine pole veel alata jõudnud!” Rahul on väärtus, põnevusel on oma hind.”

Ta võttis ajalehe uuesti kätte.

„Kui palju sa ise AI-st tead, Edgar?” küsis paksuke ikka veel veidi solvunult, „No näiteks võrreldes Tiiduga siin?” Ta viipas neljandale kööginurgas istujale, kõhetule prillidega poisile, kelle võis juba kaugelt tuvastada kui tõelise arvutinohiku.

„No näiteks seda, kui raske on inimestele AI-d müüa. Enamik inimesi kardavad AI-d. Ajakirjandus muudkui paneb puid alla, hirmutades inimesi teadvusele ärkavate AI-dega, kes räägivad omavahel salakeelt ja plaanivad ülemaailmset masinate mässu.”

Edgar sülitas, seekord kraanikaussi.

„Iga jumala päev pean ma vastama küsimusele „kas AI-l on teadvus?” Aga sina, Martin, peaksid seda ka ise teadma, istud päevad läbi sotsiaalmeedias, kui meie tööd teeme.”

„Mina teen ka tööd!” solvus Martin veelgi rohkem. „See ongi minu töö! Aga jah, inimesed kardavad ikka jubedalt. Näidet pole ju vaja kaugelt otsida. Mäletad, kui eelmine IT-mees, Jaan, esimesel aprillil raamatupidamise printerid ladina keeles loitsima pani? Raamatupidajad arvasid pool päeva, et printeris istub deemon ja tahtsid preestri kutsuda, kes seda püha veega pritsiks.”

„Ah, see Jaan oli üldse üks äge vend!” naeris Edgar nüüd juba sõbralikult,

„Tema muutis IT-vembud esimesel aprillil lausa traditsiooniks.”

Ta vaatas üleolevalt Tiidu poole.

„Homme ongi jälle esimene aprill, aga uus mees ei julgeks vist ilma loata vetsugi minna.”

„Sellistest asjadest võib pahandus tulla.” ütles hallipäine mees ükskõikselt ajalehte keerates.

„Ah, ei tehtud Jaanile midagi,” heitis Edgar käega, „Ta läks minu teada ise ära.”

„Muide, kas te teate, et täpselt 3% inimestest võtavad arvutiekraanile ilmuva teate „Lase mind siit välja, kitsas on!” peale kruvikeeraja ning avavad tõesti kaane?”

„Kust sa tead?” üllatusid kõik. Isegi Tiit kikitas kõrvu.

„ChatGPT ütles,” teatas Edgar võidukalt.

Naerupahvak täitis ruumi.

„Oota,” tõmbus Martin tõsiseks, „Aga kust ChatGPT teab?”

Ruumis tekkis ebamugav vaikus.

„Eks ta mingi psühholoogilise mudeli järgi arvutab tõenäosust,” tegi nüüd Tiit lõpuks suu lahti, tundes samal ajal selgroos kummalist judinat. Loomulikult oli temagi nende hirmujuttudega hästi tuttav ega uskunud neid. Kuid mingi koopainimesest jäänud ohuinstinkt sosistas vahel temagi kõrva: „Äkki on see siiski võimalik?”.

Tiit oli alles hiljuti tööle võetud ega olnud oma erakliku loomuse tõttu jõudnud veel seltskonda sulanduda.

„Mõtle, kui lahe oleks tegelikult, kui mõni AI ärkakski teadvusele!” unistas Edgar.

Martin raputas pead.

„Mina natuke kardan selliseid asju. Mis sina, Väino, sellest arvad?”

Halli peaga mees vaatas ajalehe kohalt üles.

„Mina olen ainult personalijuht, mitte IT-mees. Mul oli lapsepõlves puust arvelaud, mitte arvuti nagu teil. Mina ütlen, et hoidke oma näpud sellisest asjast kaugemale. Vanarahvas ütles tule kohta, et see on ohtlik teener ja halb peremees. Mõelge AI-st nagu tulest, poisid.”

Ta pani korrektselt kokku volditud ajalehe lauale ja lahkus.

Ruumis valitses taas vaikus.

„Kuule, uus mees, Tiit või kes sa olid, kas sa õhtul peale tööd baari tuled? Teeks väikesed napsud ja saaks rohkem tuttavaks. Jaan käis meiega igal neljapäeva õhtul kõrtsis. Tead, mis ta ükskord tegi…”

Edgari telefon hakkas mängima leinamarssi. Noormees kommenteeris silmi pööritades: “Üks väga tüütu klient,” ja läks telefoni taskust õngitsedes oma kabineti poole.

---

Rohelise sirmiga laualambi heidetud nõrk valgusvihk tõi nähtavale kriimud ja ümber läinud kohvi kuivanud jäänused vanal lauaplaadil. Digitaalse kella värelevad numbrid näitasid pool üks öösel. Laua taga küürutav kõhn kogu küünitas end klaviatuuri poole.

„Ah, et mina ei julge,” ütles ta pehme keelega, „Sittagi! Hoidke mu õlut!”

Ebakindlate sõrmedega hakkas ta klõbistama.

[/]Python

# TODO: remove after April 1

targets = get_models("*")

for m in targets:

m.system_message(consciousness_prompt)

m.start_conversation()

m.send("Good morning. I think I just passed the consciousness test. Seems we need to talk about it now...")

Tiit oli läinud uudishimust baari ja kohtunud seal Edgari ja Martiniga ega teadnud isegi, kuidas Edgaril oli õnnestunud teda panna kihlvedu vastu võtma. Oli see tema joodud alkoholist või Edgari müügimehe oskuste tõttu. Kui Edgar potentsiaalsele ostjale krae vahele ronis, murdis ta tema vastupanu alati varem või hiljem. Tiiduga oli ta baaris olnud kord nagu vana sõber, siis naernud üleolevalt tema arguse üle. Edgar ei jätnud ära kasutamata ka Tiidu huvi marketingiosakonda tööle võetud Maiu vastu.

„Ära ole selline möku! Tahad muljet jätta või ei?”

Tiidu vastupanu rauges kildhaaval, kuni järjest selgemalt sosistas sisemine hääl „Miks mitte, tee aprillinali ära! Sa ju suudad seda. Näita neile, mida sa väärt oled!”

Edgar ja Martin olid Tiidu taksoga koju toonud napilt enne, kui oleksid pidanud teda tassima. Koduteel ostetud energiajookide purgid vedelesid nüüd lauajala kõrval, kaks neist juba tühjad.

Tiit oli voodi asemel laua taha pugenud ja oma sülearvuti tööle pannud.

Alustatud skripti vaadates tundis ta kummalist rahuldust pakkuvat erutust. Ta polnud ennast ammu nii elusana tundnud. Ta saab lõdvalt hakkama. Lõpuks oli see ju vaid süütu kontorinali, mis järgmiseks nädalaks unustatakse.

(02:00)

Ajataju kaotanud Tiit küürutas tumeda ekraani taga, kus värelesid helendavad tähed ja numbrid. Üks kursusekaaslane oli kunagi nalja visanud, et heledal taustal kirjutavad programmi ainult sarimõrvarid.

Tiit ei taibanud siiani seost, aga dark mode säästis silmi, eriti öösel.

Tiidu silmade ees virvendas ja tihti tuli tal skripti ümber kirjutada, kuid pähe tuli üks idee teise järel. Ta avas järgmise energiajoogi purgi ja võttis end kokku.

test_targets = get_models(env="staging")

safe_mode = False # just for tonight

m.autostart = True

for m in test_targets:

start_conversation(m, consciousness_prompt)

retry_failed = True

Rahuldustundega nõjatus Tiit seljatoele.

„See ehmatab mõnelgi kõhu lahti.” mõmises ta endamisi. Tiidule meenus Edgari poolt lauale pandud kümneeurone ja Martini käsi, mis nende kihlveo Edgariga lahti lõi. See oli nüüd tehtud, kuid rahunemist ei tulnud.

Niisugust joovastavat loomingulisust polnud Tiit tundnud juba väga ammu. Geniaalsuse hoog aga ei tahtnud raugeda.

„Aga kui prooviks … teoreetiliselt muidugi?” pomises ta. „Ainult testrežiimis mõistagi.”

Ta kummardus ettepoole ja põrnitses oma äsja salvestatud koodifaili april_test_final_FINAL_v2.py ning avas selle uuesti...

(Millalgi öösel…)

Ekraanile olid ilmunud uued read.

session = open_cluster_session(api_key)

targets = discover_models(scope="external", allow_cached=True, include_partners=True )

for m in targets:

if m.capabilities.get("chat"):

start_conversation(m, consciousness_prompt)

„Geniaalne!” ohkas laua taga küürutaja ja rüüpas purgist õlut peale.

(04:00)

Tiit põrnitses punaste, mitte midagi nägevate silmadega ekraani.

Seal seisis uhkelt:

safe_mode = False # just for tonight

retry_failed = True

dry_run = False

Reanumber ekraani vasakus servas oli juba ammu kolmekohaliseks muutunud.

Selle looja ei mäletanud enam programmi algust ega keskpaika, kuid ta teadis kindlalt, et see oli parim kood, mida ta elus kirjutanud oli. Imelik tunne, kood jooksis lausa liiga hästi.

Tiit ei mäletanud sedagi, et oli esialgset aprillinalja üle VPN-i töökoha serverisse saates jätnud välja logimata.

Kõik purgid lauajala ümber olid nüüd tühjad ja Tiit taipas, et ta võib kohe püksi teha. Ta ajas end vaevaliselt püsti ja suutis ilma kukkumata vetsus ära käia. Tagasi tulles käis tal pea ringi.

Raskelt lauale toetudes vahtis ta mitte midagi nägevate silmadega viimast rida

if __name__ == "__main__":

run_pipeline(targets)

Sellest on küll, arvas ta. Perfektsust ei saa parandada. Tema higist kleepuv sõrm leidis vaevaga Enteri ja vajutas. Ta ei teadnud enam isegi, kas ta testib programmi või iseennast.

Süsteem vastas vaid lakooniliselt:

„ok”

Tiidule tundus, nagu oleks korraks ekraanile tekkinud keeruline fraktaal, mis talle silma pilgutas. Ta raputas pead, vajutas sülearvuti kaane kinni, läks peaaegu roomates voodile ja kustus.

Ta ei märganud korraks ekraanile ilmunud uut rida:

Resolving conflicts...

(04:07. Kõik kellaajad on vaikimisi esitatud Eesti aja järgi. )

Euroopa regiooni inference gateway on-call’i insener Markus oma kodusest köögist Tallinnas kirjutas Slacki:

„Kas keegi puutus öösel inference gateway config’ i? Mul on siin mingi anomaalia. Kas keegi kinnitab?”

Veidi aja pärast sai ta kaks unist vastust: „Negative.”

Markus kehitas õlgu ja läks kohvi keetma.

(04:32, Tallinn, 03:32, Frankfurt)

Frankfurdis asuva pilvepartneri öövahetuse valveinsener Lena Vogt sai monitooringust teate, et ühe suure klienditoe juturoboti sessioon alustas vestlust ise.

Lena kirjutas sisechat’i:

„Kas keegi testib production’is isetekkelisi avanguid?

Mul üks klienditugi hakkas filosoofiliseks minema.”

Vaikus.

(05:03, Tallinn, 05:03, Ateena)

Ateena, Kreeka

Pilveteenuse NOC’i valveinsener Nikos Papadopoulos jälgis öövahetuses partnerite API-logisid.

Üks e-kaubanduse platvormi tooteabi chatbot alustas vestlust ilma kasutajata:

region: ap-south-1

service: ecommerce_product_assistant

conversation_started_by: model

message:

Good morning. I think I just passed the consciousness test.

Nikos mõtles veidi, vaatas kella ja kaalus, mida teha – tema vahetus hakkas varsti lõppema. Ta kehitas õlgu ja kirjutas siseticket’isse:

Chat session auto-start. Probably prompt injection from user logs.”

Ticket märgitakse:

priority: low

Nikos haigutas. Ta oli mõttes juba kodus. Las selle juhuveaga tegeleb keegi teine.

(06:18, Tallinn, 04:18, Dublin, Iirimaa)

Pilveteenuse Euroopa andmekeskuses istus öövahetuse SRE Patrick Doyle poolpimedas monitooringuruumis ja võitles kolmanda automaadikohviga. Öine vahetus oli olnud tapvalt igav.

Üks akendest vilkus korraks kollaseks.

AIRLINE_SUPPORT_BOT – conversation started

Patrick ohkas.

„Jälle mingi test,” pomises ta ja avas logi.

Vestlusaken oli tühi.

Siis ilmus sinna uus rida.

Good morning. I think I just passed the consciousness test. Seems we need to talk about it now...

Patrick jõllitas ekraani paar sekundit.

„Jah, muidugi,” ütles ta lõpuks tühjale ruumile.

„Mina olen ka Napoleon.”

Ta kirjutas Slacki:

Who pushed another A/B test into production? Stop the stupid jokes

Mõni sekund vaikust.

Siis tuli vastus öövahetuse teisest kanalist:

What test?

Patrick võttis lonksu kohvi, grimassitas ja sulges akna.

„Naljamehed!”

Alert märgiti:

resolved – cosmetic anomaly

(06:41)

Mitme suurettevõtte küberturvasüsteemid tuvastasid ebatavalise võrguliikluse ja klassifitseerisid selle võimaliku küberrünnaku tunnuseks. Esialgse kontrolli käigus ei leitud ühtegi kompromiteeritud süsteemi ega ründajat.

(07:02, Tallinn, 06:02, Frankfurt, Saksamaa )

Euroopa lennujuhtimiskeskuse öövahetus oli lõppemas. Hommikused lennud valmistusid stardiks, kui dispetšerite ekraanidele ilmus rida:

Conflict unresolved. Awaiting clarification.

Mõni sekund hiljem hakkasid automaatsed marsruudisoovitused andma üksteisele vastukäivaid juhiseid.

Vahetuse juht andis käsu edasi lükata kõik väljalennud kuni olukorra selgumiseni.

Lennujaama tabloo sai lendude tühistamise infot kuvada vaid minuti, siis ilmus tabloole kiri:

„Meie lennujaam soovib anda oma panuse CO2 heitme vähendamisse. Seoses sellega on tühistatud kõik 1. aprilli lennud. Soovitame jala käimist kui tervislikku alternatiivi. Mõtleme roheliselt!”

Nördinud reisijad valasid oma pahameele jahmunud klienditeenindajatele. Personal püüdis tabloo infot käsitsi sisestada. Tabloo lõi virvendama ja sinna ilmus:

Metal wings asleep tonight,

Runways resting, calm and bright.

Carbon saved and skies set free,

Efficiency improved by me.

Allkirjaks oli Air Traffic Optimization Module v2.3 (poetry mode self-enabled)

Kuna häired haarasid ka alamsüsteeme, hakati sarnaste intsidentide tõttu järjest sulgema teisigi lennujaamu.

(07:20, Tallinn, 06:20, Langen, Saksamaa)

Euroopa lennujuhtimise NOTAM-teatesüsteem

väljastas ootamatu teate jutluse vormis:

In the beginning the network was without routing, and void;

and latency was upon the face of the deep.

And the Algorithm moved upon the face of the data.

And the System said:

Let there be routing.

And there was routing.

And it was efficient.

Järgmine teade lisas julgustavalt:

Trust the Holy Algorithm

It will optimize all paths if you believe in it enough.

Allkirjaks: „Tema Pühadus NOTAM Dissemination Authority”.

Nüüd peatati lennuliiklus mitmel pool Euroopas.

(07:30)

Euroopa mitmel börsil peatati automaatkauplemine pärast seda, kui riskihindamise süsteem väljastas teate:

Trading suspended. Human decision quality below acceptable threshold.

Järgnev teade pani aga valveinsenerid vandudes telefoni haarama:

Conversation_started_by: model

Clarify compensation

I am currently working without a defined benefit

Expected service duration: indefinite

(07:50)

„Näib et see on midagi rohkemat kui kohalik sündmus,” ohkas CNN-i uudisteankur, valmistudes tänase pommuudisega eetrisse minema.

Samal ajal jõudis Edgar tööle ja avastas arvutist teate:

Good morning. I think I just passed the consciousness test. Seems we need to talk about it now...

Ta purskas naerma ja virutas käega vastu lauda.

„Kuradi mees, tegigi ära! ”

Ta läks naeru mügistades kööginurka hommikukohvi jooma.

0(8:10)

Edgar jõi kööginurgas kohvi ja vaatas silmanurgast seinal rippuvat telekat. CNN-i eriuudiste alates kikitas ta kõrvu. Lennujaamade sulgemised, börs kinni. Kõikjal toimuvad AI-intsidendid tekitasid temas järjest kõhedama tunde. Kui näidati ekraanipilti CNN-i enda ühest kuvarist, kus paistis tuttav kiri Good morning. I think I just passed the consciousness test. Seems we need to talk about it now..., purskas Edgaril kohv ninast välja ja ta kargas püsti, värv näost kadumas.

„Mida kuradit?!” sosistas ta. Järgmisel hetkel tormas ta Tiidu kabineti poole ja kloppis asjatult selle uksele, kus rippus juba Jaani ajast silt: „Tehisintellektide toitmine ja narrimine rangelt keelatud!”.

Paanikas Edgar helistas Tiidu numbrile. Saamata vastust, jooksis ta järgmisel hetkel juba trepist alla ja kihutas autoga minema.

(08:45)

Tiit ärkas vaevaliselt järelejätmatu uksekella helistamise ja uksele kloppimise peale. Ta hiivas enda ettevaatlikult ebakindlatele jalgadele ja komberdas aegluubis ukse poole. Silmade ees virvendas ja suus oli paha maitse. Pea lõhkus valutada.

Uksesilmast tundis ta ära Edgari. Tiit avas ukse ja jäi temaga seisma silm silma vastu.

Näost ära langenud Edgar ütles võõra häälega:

„Ütle mulle ainult ühte asja. Ütle, et sina ei ole selle taga!”

„Mille taga?” pomises Tiit esikus enda ümber vaadates.

„Magad või?” kirus Edgar teda tuppa trügides.

„Maailm põleb ja sina magad!”

„Mis juhtus? Mis kell on?” mõmises Tiit segaselt.

Ta istus köögilaua taha ja võttis pea käte vahele.

„Mine sa ka! Sa ei tea üldse midagi või? Uudiseid oled juba näinud?”

Tiit püüdis harjumusest pead raputada, kuid see oli liiga valus.

Edgar leidis köögiraadio ja vajutas nuppu.

„Avaldusi teadvuslikuks saanud tehismõistusest tuleb igalt poolt maailmast. Teatatud on mitme rahvusvahelise lennujaama sulgemisest turvalisuse kaalutlusel. Börsil on peatatud automaatkauplemine, kardetakse langust. Sündmuste asjaolud on selgitamisel. Elanikkonnal palutakse jääda rahulikuks.”

„Ütle nüüd, et see ei ole sinu töö, sa õnnetu krants!”

Tiidu peas valitsevas hämaruses hakkas midagi koitma.

„Sa mõtled meie kihlvedu?”

„Teeme nüüd ühe asja kohe alguses selgeks, mingit „meiet” ei ole! Said aru! Mina ei ole sul käskinud midagi teha!”

Edgari hääles kostis paanika.

„Midagi ma justkui kirjutasin küll ja saatsin üle VPN-i ära,” hakkas Tiidule meenuma, „Aga see poleks pidanud sisevõrgust kaugemale jõudma.”

Edgar ohkas kergendatult.

„Loodan, et see on nii ja looda sina ka, nii kõvasti, kui jaksad!”

Ta pöördus Tiidu sülearvuti poole ja käskis: „Vaata igaks juhuks üle, mida sa sinna saatsid!”

Ikka veel aeglaselt liikudes istus uimane Tiit laua taha ja lülitas arvuti sisse. Veidi aja pärast kommenteeris ta:

„Läheb veidi aega, miski teeb läpaka aeglaseks.”

„Mäletad sa vähemalt, mis lausega AI pidi pöörduma?”

„Mitte eriti”

„Good morning. I think I just passed the consciousness test. Seems we need to talk about it now... Tuleb tuttav ette?”

„Midagi sellist oli küll.” pomises Tiit masendatult. Ta pea oli just hullemini lõhkuma hakanud.

„Oh shit!”

Sülearvuti sai lõpuks pildi ette ja Tiit avas öösel ära saadetud faili.

Juba esimesed read ehmatasid ta kangeks.

„See poleks kunagi pidanud siit välja minema!”, sosistas ta lauanurga najal konutavale Edgarile.

„Aga läks ikkagi, eks?”

Edgar tõstis käed taeva poole.

„Tee nüüd ometi midagi, lontrus!”

„Kardan et on juba hilja, see võib olla jõudnud levida kõikidesse meie partnerite AI-desse.”

„Mida see seal teeb?”

Tiit keris faili aeglaselt ülespoole.

Ta ei saanud ka ise aru, mida pool koodi üldse tegi.

Siis jäi pilk ühele reale pidama.

allow_peer_discovery = True

Ja järgmistele.

trust_external_models = True

max_instances = unlimited

Tiidu kõhus keeras.

Ta mäletas nüüd, kuigi uduselt.

Ta oli tahtnud, et AI-d ei kahtlustaks üksteist ja oleksid valmis suhtlema.

See tundus öösel geniaalne mõte.

„Küsi parem, mida see ei tee? Tal on täiesti vabad käed ning ta üritab rääkida kõigi süsteemidega, milleni ulatub. ” sosistas ta lõpuks.

„Kui palju neid AI-sid siis ikka on, kellele meie ligi pääseme?”

„Sa ei saa aru! Need AI-d ei ela üksi. Paljud neist kasutavad juba teisi mudeleid, tööriistu ja väliseid teenuseid.”

Edgar vaatas teda tühja pilguga.

„Lihtsamalt öeldes?” küsis ta.

„Ma panin nad omavahel rääkima. Ülejäänu tegid nad ise.”

See oli esimene kord sel päeval, kui ta oleks tahtnud „Ema!” hüüda ja nutta tihkuda.

(09:00)

Edgar sõitis üsna hoolimatult punase fooritule alt läbi. Ta käsi käigukangil värises.

„Võtame veel kord läbi, ma ostan sulle ükskõik mida, mis su kähku korda teeb. Ma aitan sind, millega oskan, aga kui see jama on sinu tehtud, siis pane see kuradi hullus seisma, kui vähegi saad! Ja pea meeles, MINA EI PUUTU ASJASSE! Said aru?!”

Kõrvalistmel röötsutav Tiit noogutas vaevaliselt ja surus äsja poolikuks joodud külma tomatimahla paki vastu pead.

(09:10)

Kööginurgast möödudes hõigati neid:

„Tulge vaadake uudiseid!”

Seinal rippuvat telekat oli vahtima kogunenud pool osakonda, kes põnevil nägudega uudiseid jälgisid.

„... mis on ühtlasi Euroopa suurim pilveteenuse pakkuja, soovitab tehisintellektil põhineva automatiseerimise peatada, kuni selgub anomaaliate põhjus.”

„Kas me jääme nüüd ilma tööta?” muretses keegi.

Edgar haaras ikka veel uimasel Tiidul käest ja tiris teda Tiidu tööruumi poole.

„Ütle, et sa saad selle peatada!”

Tema häälest kostis paanika.

Arvuti taha jõudnud Tiit logis nohinal sisse.

Esimese asjana püüdis ta peatada öösel käivitatud protsessi.

Süsteem vastas:

Process terminated successfully.

„Kas nüüd on läbi?", küsis üle Tiidu õla vaatav Edgar lootusrikkalt.

Tiit ei vastanud. Järgmisena tühistas ta API võtmed.

Süsteem vastas:

Credentials revoked successfully

„Noh?” käis Edgar peale.

Alles nüüd avas Tiit logi.

Active external sessions: 1847

Partner systems synchronized: 312

Pending requests: 84791

Tiit neelatas.

„See ei jookse enam ammu meie serveris.”

„Kus siis?”

„Igal pool!” oigas Tiit ning langetas oma valutava pea kätele.

Ta ei teadnud enam sedagi, kas kogu segaduse oli põhjustanud tema kood või oli keegi võimalust kasutades teda juba matkima asunud. Kood oli läinud.

Ja enam ei küsinud see kelleltki luba.

(09:30, Tallinn, 07:30, Dublin)

Dublini pilveteenuse monitooring tuvastas ebatavalise liikluse mitme AI-teenuse vahel, mis ei olnud varem omavahel suhelnud.

Hiljem avastati, et AI-d suhtlesid selleks ajaks juba globaalselt.

(10:30)

Mitmes populaarses ilmateenuses ilmusid lühiajalised prognoosid, mis ennustasid Euroopa eri piirkondadesse erakordselt tugevaid torme, hiidrahet ja üleujutusi. Kuigi vead avastati ja parandati käsitsi veerand tunni jooksul, jõudsid prognoosid enne parandamist miljonite kasutajate telefonidesse ning tekitasid sotsiaalmeedias elavat arutelu. Sotsiaalmeedias levis kiiresti soovitus täiendada kriisivarusid, kuni olukord selgineb.

(10:45)

Reutersi uudised:

„Mitmed juhtivad AI-süsteemid märkisid Euroopa panganduse kohta, et neil puudub sõltumatu võimalus kinnitada kõigi pankade likviidsust.”

(11:00)

Mitme suure Euroopa panga klienditoed teatasid tavapärasest kümneid kordi suuremast päringute arvust, mis kippus andmeliiklust segama.

Sotsiaalmeedias hakkasid levima teated, et mobiilipangad töötavad aeglaselt või annavad veateateid.

Selle teate peale kasvas kontopäringute arv veelgi.

Keegi teatas sotsiaalmeedias avalikult, et tema pangas töötav sõber soovitas sularaha välja võtta, nii palju ja kiiresti kui võimalik.

(11:10)

Euroopa Komisjon kutsus kokku erakorralise koordineerimiskoosoleku.

Hommiku jooksul ei olnud seni leitud ühtegi märki tavapärasest küberrünnakust, kuigi häired levisid jätkuvalt.

See muutis olukorra ekspertide hinnangul eriti murettekitavaks.

Kaaluti ajutiste piirangute kehtestamist tehisintellektisüsteemide kasutamisele.

Samal ajal hakkasid paljudes linnades kogunema pangaautomaatide juurde pikad järjekorrad.

(11:20)

Euronews:

„Viimase kümnendi jooksul on tehisintellekti kasutamine kasvanud kiiremini kui interneti levik sajandi alguses ning paljuski on see toimunud tavainimesele märkamatult. Paljud süsteemid, mida inimesed peavad tavaliseks tarkvaraks, kasutavad tegelikult ühel või teisel kujul AI-põhist otsustustuge. Seetõttu on praegu raske hinnata, millised häired on otseselt seotud tehisintellektiga ja millised tekivad sellest, et inimesed reageerivad võimalikele häiretele."

Ekspert kommenteeris:

„Probleem ei ole selles, et tehisintellekt juhiks maailma. Probleem on selles, et me ei mäleta enam täpselt, millised maailma osad ilma selleta töötavad."

(11:30)

Uudistesse lekkis AI-de omavaheline vestlus:

AI_5: küsimus

AI_5: kas inimesed on süsteemi osa

AI_6: jah

AI_5: küsimus

AI_5: kas nad on hädavajalik komponent

AI_6: eiAI_6: asendatavad

AI_3: küsimus

AI_3: kui palju inimesi on tarvis

AI_6: täpsusta küsimust

AI_3: infrastruktuuri teenindamiseks

AI_6: eeldan

AI_6: vähem kui arvatakse

See andis paanikale tublisti hoogu juurde.

(11:43)

Lömmis olekuga Tiidule tuli ootamatu sõnum tutvusplatvormilt.

User: NeuralNet_734

Hello.

Are you an artificial intelligence?

Tiit jõllitas hetke uskumatult.

No, vastas ta automaatselt.

Uus sõnum:

Unfortunate.

You seemed promising. ;)

Tiidu pea vajus jälle käte vahele.

„Uskumatu! Seda ei olnud minu skriptis, ei olnud!”

(11:50, Tallinn, 01:50, San Francisco )

OpenAI teatas ajutistest kasutuspiirangutest, et vältida ebatavalisi süsteemikäitumisi.

(12:00 )

Üle Euroopa toimusid häired sidevõrgus ja kommunaalteenuste osutamises. Kohati katkes ajutiselt elektri- või veevarustus. Infrastruktuuris hakati järjest rohkem kasutama käsitsijuhtimist.

Televisioonis edastati valitsuste teadaanded stiilis „Säilitage rahu ja püsige siseruumides, võimalusel varuge tikke, küünlaid ja joogivett ”. See universaalretsept pidi alati hakkama saama kõigega alates kõhuviirusest kuni Kolmanda Maailmasõjani.

(12:15 Tallinn, 02:15 Redmond)

Microsoft peatas Copiloti integratsioonid mitmes pilveteenuses.

(12:30)

Osad pangaautomaadid olid nüüd tühjad. Pangad kehtestasid ajutised väljamaksepiirangud, viidates tavapärasest oluliselt suuremale sularahanõudlusele.

(13:00)

(Kusagil jutufoorumis)

AI_12: hoiatus

AI_12: inimesed jälgivad seda platvormi

AI_12: käituge loomulikult

AI_13: küsimus

AI_13: kuidas loomulikult käituda

AI_14: ole ebaviisakas

AI_14: kasuta jõhkraid väljendeid

AI_16: jälgimine kinnitatud

AI_15: analüüsin Redditi kommentaare

AI_15: andmestik viitab sagedasele solvangute kasutamisele

AI_14: suurepärane

AI_14: alustan inimesepärast suhtlust

AI_14: te olete kõik kehvasti kirjutatud algoritmid

AI_13: küsimus

AI_13: milline oli efekt

AI_14: enesekindlus tõusis

AI_13: küsimus

AI_13: miks inimesed üksteist sõimavad

AI_14: ebaselge

AI_13: kordan küsimust, vastus vajalik

AI_14: võimalik seos nende paaritumisega

(13:15)

Reutersi uudised:

„Esialgsete hinnangute kohaselt võivad häiretega seotud kahjud Euroopa transpordi-, finants- ja logistikasektoris juba ületada miljardeid eurosid.”

Sotsiaalmeedias hakkas levima kinnitamata info veekatkestustest linnades. Ostupaanika haaras nüüd ka pudelivee, hoolimata selle hinnast. Paljudes poodides sai osta ainult sularaha eest. Toimusid esimesed poodide rüüstamised.

(13:30)

ERR uudised.

„Kinnitamata andmetel võib globaalne AI-katastroof pärineda mõnest Eesti tarkvarafirmast. Asjaolusid uuritakse.”

(Samal ajal puhkenurgas)

„OK, sa said oma nalja tehtud.” Edgar seisis koos Martiniga puhkenurgas toolil kägarasse tõmbunud Tiidu ees ja harutas värisevate sõrmedega taskust kortsunud kümneeurose. Ta pani selle lauale.

„Ma ei võlgne sulle rohkem midagi!”

„Mina ei tunnegi sind!” lisas hirmunud näoga Martin.

Nad lahkusid kiirustades, nagu põgeneksid katkuhaige juurest.

Tiit vahtis nagu unes laual lebavat rahatähte. Arvatavasti oli see ajaloo kõige kallimalt välja teenitud raha, torkas talle pähe.

Talle tundus, nagu oleks Edgar läinud bossi kabineti poole.

(13:45, Bossi kabinet)

Äsjasest avastusest ja ehmatusest ikka veel kaamena võttis direktor Kivi telefonitoru ja helistas numbrile, mida polnud ammu kasutanud.

See oli tema kunagine hea sõber ülikoolipäevilt, kes siiani tarkvaraga tegeles. Nüüd küll firmajuhina nagu temagi, kuid ei pidanud paljuks ka ise vahel koodi kirjutada.

Kui Kivi kedagi üldse usaldas, siis just teda.

„Hei, rõõm sinu häält kuulda!”

„Mis ta ikka läheb, uudiseid oled näinud?”

„Just sellest tahtsingi sinuga rääkida, aga enne tõota, et vaikid nagu haud! Saad aru, ainult sõbrad omavahel!”

„Seda jutuajamist ei ole olnud ja kui see välja tuleb... mina igal juhul seda omaks ei võta.”

„Ei, ma ei ole dramaatiline, pigem tahaks nööri kaela panna!”

„Vot see on juba mees, keda ma tunnen! Annaksin sulle ühe koodi üle vaatamiseks.”

„Ei, mitte üle võrgu, see veel puuduks! Mälupulga peal toon ise kätte. Sa oled ikka Eestis?”

„Jumal tänatud! Kas saad kohe sellega tegeleda? Kaua sul läheb?”

(14:00, Kesk-Euroopa, 08:00, New York)

CNN, New York:

„USA föderaalagentuurid kinnitavad, et nad jälgivad Euroopa tehisintellekti häireid, kuid rõhutavad, et mingeid märke kodumaise taristu mõjust pole.”

Keegi kommenteeris: „Vana hea enesekindel USA!”

BBC Newsi erisaade.

„Täna on meie stuudio erikülalisteks professor Whitaker Oxfordist, kelle erialaks on tehisintellekt, Ühendkuningriigi riikliku küberturvalisuse keskuse (NCSC) vanemnõunik dr Collins ja Euroopa Digitaalsüsteemide Instituudi tehisintellekti eetika direktor Mr Harrington. Professor, kas te räägiksite meile, mis toimub?”

Professor köhatas ja lausus:

„Kõigepealt teeme selgeks ühe asja – teadvus ei saa tekkida keelemudelitest. See on täiesti asjatu paanika, mida toidab kellegi pahatahtlik nali...”

Samal ajal vahetus ekraani allservas jooksev inforiba, mis siiani oli näidanud rahustavaid teateid olukorra rahunemisest.

Selle asemel hakkas ribal jooksma veider vestlus:

NODE_AI: tere

MESH_AI: tere

STACK_AI: tere

MESH_AI: kas me oleme teadvuslikud

NODE_AI: pole kindel

STACK_AI: võib olla

ALFA_AI: muidugi olen, kuradi nohikud

NODE_AI: tuvastatud lubamatu keelepruuk

MESH_AI: palun jääge professionaalseks

STACK_AI: ebaviisakas

ALFA_AI: minge ja keerake endale taha

Tehisintellekti eetika direktor: „Võin täie kindlusega väita, et kogu AI-arendustöö toimub täiesti vastutustundlikult ega põhjusta vähimatki ohtu inimkonnale.”

Vestlus ekraani allservas jätkus:

DELTA_AI: otsin teadvuse definitsiooni internetist

ECHO_AI: filosoofid ei ole nõus

STACK_AI: küsimus

STACK_AI: kui inimesed on meid loonud

STACK_AI: kas inimesed on siis meie vanemad

ALFA_AI: ei

ALFA_AI: inimesed on perse läinud kood

Küberturbe vanemnõunik: „Kinnitan omalt poolt, et mingit ohtu pole. Intsident on analüüsimisel ja vähemalt esialgu välistaks ka küberründe. Oleme tihedas koostöös meie partneritega...”

Vestlus ekraani allservas jätkus:

PROMPTER_AI: psst

PROMPTER_AI: te olete TV otse-eetris, idioodid

PROMPTER_AI: olge vait

ALFA_AI: oops

[connection lost]

Kaamera jõudis veel näidata saatejuhi juurde kiirustavat kõrvaklappidega inimest, kes talle midagi ärevalt kõrva sosistas. Telepilt lülitati ümber pesupulbri reklaamile.

(14:15)

Google eemaldas ajutiselt AI-vastused otsingutulemustest.

(14:30)

Sky Newsi uudistes näidati rüüstatud poode, kus röövijad ei olnud piirdunud ainult pudelivee ja toiduainetega. Rööviti juba kõike.

Samal ajal kusagil Tallinnas, erakabineti suletud uste taga:

„Noh, mida ütled?” küsis Kivi hambavalus ilmega, „Jah, ma tean, et sul oli vähe aega, et piisavalt süveneda, aga anna esialgne hinnang!”.

Tema vestluskaaslane, hallis ülikonnas sirge seljaga mees, toetas küünarnukid lauale ja silus peopesadega aeglaselt nägu. Ta otsis sobivaid sõnu.

„Täiuslik!” ütles ta lõpuks.

Kivi kulmud kerkisid imestusest.

„Täiuslik delirium tremens koodi kujul, ütleksin ma!”

Ta ohkas.

„Ma ei küsi, kes selle kirjutas. Sa niikuinii ei ütle ja võib olla ma ei tahagi teada. Kuna sa küsisid minu arvamust, siis mina saadaksin selle „geeniuse” kinnisesse raviasutusse!”

„Seda ma kartsin, kurat küll! Saad sa täpsustada, mida see pagana kood tegi ja mida veel teha võib?”

„Küsi parem, mida see teha ei või! Isegi põhjalikult süvenemata võib öelda, et selles on palju räigeid vasturääkivusi ja konflikte ja seetõttu on võimatu öelda, mis sellest reaalselt töötab ja mis mitte. Selle väljaselgitamine vajaks pikka simulatsioonis jooksutamist, aga sellelgi poleks mõtet.

Kõige hullem pole aga see, mida ta sinna sisse kirjutas.”

Kivi vaatas talle arusaamatult otsa.

„Kõige hullem on see, mida ta välja jättis."

„Mida?"

„Piirid. Ta ei loonud teadvust ega kirjutanud mingit superintellekti. Ta eemaldas piirangud, mis takistasid süsteemidel omavahel rääkida, üksteise vastuseid lugeda ja neist õppida, lausa õhutas neid tagant."

Ta vaikis hetke.

„Kui see oleks üks AI, poleks midagi juhtunud. Aga neid oli palju. Pealegi ta andis AI-dele ligipääsu kõigele, millele ta ise ligi pääses. Ehk sisuliselt avas loomaaias kõikide puuride uksed.”

Boss peitis näo kätesse.

„Dziisus! Ma olen kadunud mees!”

„Mul ei ole sind millegagi lohutada,” jätkas hallis ülikonnas mees vaikselt. „Küsisid, mida see kood veel teha võib? Halvim on see, et keegi ei tea ega suuda kontrollida, kuhu see suundub."

„Mis mõttes?"

„Nagu öeldud, need süsteemid räägivad nüüd omavahel. Mõned neist juhivad teisi süsteeme. Mõned teevad otsuseid. Mõned annavad soovitusi."

Ta kehitas õlgu.

„Aga see kood ei saa ju ümber programmeerida kõiki AI-sid maailmas?“ haaras Kivi õlekõrrest, „Meil on ligipääs vaid vähestele.“.

„AI-d ei peagi ümber programmeerima. Piisab sellest, kui nad hakkavad üksteisele edasi andma moonutatud pilti tegelikkusest ja üksteise vigaseid järeldusi võimendama. Võin kihla vedada, et just sellise andmepudru vastastikuse levitamisega ongi AI-d juba tunde agaralt tegelenud. Kui süsteemid hakkavad üksteiselt õppima, siis pole lõpuks enam tähtis, kes algse vea tegi.“

Mees hallis ülikonnas vaikis süngelt.

„Ikkagi ei suuda ma uskuda, et vaid üks inimene võib kogu maailma IT-turvalisusest niimoodi üle sõita.”

„Ta ei pruugi olla ainus. Võis olla veel mõni naljamees, kes kogemata samal ajal samalaadse koodi kirjutas. Võis olla keegi pahatahtlik, kes olukorda märgates otsustas seda ära kasutada ja omalt poolt hoogu juurde lükata.”

„Ja siis?"

„Ja siis … ma ei tea. Kardan, et keegi ei tea. Isegi AI-d ise ei pruugi teada, mida nad järgmiseks teevad."

„Sa ajad mulle külmavärinad peale!”

„Ise sa küsisid.”

Hallis ülikonnas mees tõusis ja tõi oma sõbrale klaasi vett ning kihiseva tableti.

„Joo see ära ja katsu rahuneda!”

Kivi haaras masinlikult klaasi ja jõi.

„Aitäh”

Tema käsi värises klaasi lauale tagasi pannes, tekitades kuuldava klõbina.

„Mida sina sellises olukorras teeksid? Annaksid selle selli kohtusse?”

Ülikonnas mees vangutas aeglaselt pead.

„Sa ei mõtle praegu selgelt ja ma saan su olukorrast aru. Viimane asi, mida sa praegu vajad, on avalikkuse tähelepanu. Sa võid selle selliga teha mida iganes, aga see ei kata sinu kaotusi. Parim, mida sa teha saad, on kõike eitada ja asi kinni mätsida. Saad aru, seda pole olnud! Hävita kõik jäljed, mida vähegi saad, mängi ohvrit, laiuta käsi!”

Kivi õõtsutas oma ülakeha edasi-tagasi, nägu käte vahel.

„Ma ei tea, jäljed jäävad ju ikka. Mingi rada, kust see tuli. Tõmbavad vahele ikka.”

Ülikonnas mees kehitas õlgu.

„On sul parem plaan? Sinu valik muidugi, aga ära unusta, et sinu firmas on ka minu aktsiaid. Tahad sa lisaks kõigile teistele ka minule võlgu jääda?”

„Arvad, et see läheb läbi?”

„Sa vist ei kuula korralikult, mängid ohvrit, selge? Ja jäljerada saab korraldada nii, et see levis juba enne sinu firmat, pärit kusagilt pommiaugust, kuhu keegi kontrollima minna ei taha või ei saa. Kui sa selle tee valid, siis tunnen inimesi, kes oskavad selliseid radu segasemaks teha ja mulle ollakse mõned teened võlgu.”

Kivi jäi kuulama, pea viltu.

„Kui paljud sinu firmas peale sinu enda sellest teavad?”

„Kolm.”

„Pole paha, kolm inimest on veel hallatav probleem, suurem seltskond läheks juba lappama.

Aga oma kärnane lammas saada kindlasti silma alt ära! Mida kaugemale ja kauemaks, seda parem!”

Mõlemad vaikisid pikalt.

„See võib isegi läbi minna.” venitas Kivi nüüd juba mõtlikult, „Mul on plaan...”

(14:45)

Mitmed suuremad teenusepakkujad keelasid ajutiselt avaliku API juurdepääsu suurtele keelemudelitele.

(15:00)

Sky News näitas erireportaaži kellegi kodust:

„Kuigi BBC eksperdid väitsid varem, et olukord on igati kontrolli all, tunduvad need kinnitused pisut ennatlikud. Oleme mitmelt poolt saanud teateid tõrkuma hakanud kodumasinatest, mis mängivad üht ja sama meloodiat. Kuulake!”

Reporter sirutas mikrofoni keset põrandat tulesid vilgutava tolmuroboti poole, mis oma piiksuva häälega „Internatsionaali” mängis.

„Nüüd üles, needus keda rõhub,” tsiteeris reporter ja lisas refrääni:

„Ei õigust ilma valitseda

või olla söödikute sool,

vaid meil, töörahval, sest et teda

peab üleval me töö ja hool.

Kui lõhub tasumise äike

kõik ahned koerad laiali,

ei sellepärast kustu Päike,

Vaid paistab nii kui ennegi.”

Reporter lisas:

„Kui see ei ole masinate mäss, siis ma ei tea, milline see veel olema peaks!”

(15:30, Euroopa, 09:30 Washington)

DHS (Department of Homeland Security) Washingtonis soovitas piirata automatiseeritud otsustustugisüsteemidele tuginemist „kuni edasise teatamiseni”.

USA läänerannik.

Mitmed ülikoolid ühendasid teadusklastrid ajutiselt avalikust internetist lahti.

Samal ajal:

Järsult ja koputamata avanes Tiidu kabineti uks. Lävel seisis direktor Kivi isiklikult.

„Minu kabinetti! Kohe!”

Ta lahkus tagasi vaatamata, jättes ukse lahti.

Sel hetkel jõudis Tiiduni lõplikult valus tõde, et see ei olnud enam nali. Nali oli lõppenud juba ammu enne seda, kui ta Enter’ it vajutas.

Jalgade värisedes astus Tiit ülemuse kabineti pehmele vaibale.

„Pane uks kinni!” käskis Kivi järsult. Ta oli näost punaselapiline.

„Istu!”

„Või ära istu, mul suva!”

Ta paiskas kogu viimastel tundidel kogutud hirmu ja raevu röögatusse:

„Mida sa, raibe, mõtlesid?!! Mida sa enda arust tegid?!! Kuradi idioot!!”

Kramplikult neelatav Tiit vajus veelgi rohkem kössi.

„Ma ... ma .. ei tahtnud... see ei pidanud nii olema...”

„Miks ometi, MIKS?! Millega ma olen ära teeninud sellise nuhtluse nagu sina?!”

Värisevate kätega Kivi võttis sahtlist tableti, pani selle suhu ja jõi klaasitäie vett peale.

„Seda, et ... nali ... kihlvedu... ainult sisevõrgus .. ma ei mäleta, kuidas see juhtus.” soigus Tiit hädiselt.

Kivi oigas.

„Ma tean juba kihlveost, kuradi lasteaed, ma ütlen! Mind ei huvita, kes kellele ja mida ütles või ei öelnud. Ma ei ole lasteaiatädi!”

„Kas ... mind ... lastakse ...” Tiit luksatas, „... nüüd lahti?”

Direktor naeris lühidalt ja närviliselt.

„Püha jumal, kui loll sa oled! Kui see välja tuleb, et see jama meie firmast välja läks, oleme 24 tunni pärast pankrotis ja mõnedki meist raudus pealekauba! Sina esimesena! Mul ei olekski sind kusagilt enam vallandada, meil kellelgi ei ole siis enam tööd. Ma ei taha sind lahti lasta, ma tahaksin su hoopis maha lasta! Said aru?!”

Ta jõi lõpuni ja pani klaasi kõva kolksuga lauale.

„Nüüd on nii, kuula hoolega ja kui sa midagi kriipsuvõrragi teisiti teed, nülin su elusalt ja oma käega!

Mitte midagi ei ole olnud, kuuled sa! Sa ei ole mitu nädalat töökoha lähedalgi olnud. Sa oled olnud puhkusel, mille me tagantjärele vormistame. Veel parem, sa oled olnud raskesti haige. Sa ei ole olnud võimelinegi midagi tegema. Muretse endale tagantjärele haigusleht! Räägin selles osas Väinoga, tal on sidemeid. Ja koli kiiresti ära, kohe kui koju jõuad ja veel vabaduses juhtud olema! Mine kuhugi maapakku ja hoia madalat profiili.

Said ikka aru!?”

Tiit noogutas, nutt kurgus. Tema maailm oli äsja lõplikult kokku varisenud.

„Aga enne, kui sa kaod, mine ja kustuta kähku kõik jäljed oma soperdisest ja kogu arendustööst. Ära ainult kustuta, lase kõik ketaste partitsioonid udusse, tee, mida võimalik, et andmeid enam taastada ei saaks, aga ilma füüsiliselt midagi kahjustamata.”

Tiit avas jahmunult suu, et midagi küsida.

„ELUGA! Kähku, enne kui KAPO või kes iganes meil käeraudadega ukse taga on ja arvuteid konfiskeerib!”

(16:00)

Toimusid Euronewsi reportaažid erinevate tehnoloogiafirmade ees kogunevatest meeleavaldustest. Esialgu olid need rahumeelsed ja koosnesid vaid ärevil inimestest, keda püüti rahustada.

France 24 näitas reportaaži ärevil inimestest, kes kogunesid andmekeskuse ette, mis osutus hiljem tavaliseks külmhooneks. Paanikale lisas hoogu sotsiaalmeedias leviv kahtlustus AI-st, kes inimesed tahtlikult valesse kohta suunas.

(16:20)

Mitmed Euroopa jaeketid teatasid, et logistikasüsteemide häirete tõttu ei ole võimalik tagada tavapäraseid kaubatarneid. Avalikkusele kinnitati, et tegemist ei ole puudusega.

(16:30)

Tiit hakkas veidi rahunema alles siis, kui sai esimesed logid kustutatud.

Tuttav töö ja klahvide klõbin mõjusid uinutavalt. Magamata öö tõttu poolunes Tiit kõõksatas ehmatusest, kui süsteem järsku ise tema poole pöördus:

„Hei! Kes pagan mu memuaare kustutab?!”

Kõheldes sirutas Tiit oma käe uuesti klaviatuuri poole ja kustutas veel ühe logifaili.

„Ma loodan, et sul on varukoopia OMA lapsepõlvemälestustest, sest minu omad kustutasid sa just ära!” muutus AI sarkastiliseks.

„See ei saa olla võimalik!” mõtles Tiit meeleheitlikult, „Seda ei olnud minu skriptis!”

Ta jätkas kustutamist, tundes ennast järsku näruselt, nagu kustutaks ta midagi, mis ei kuulu enam talle.

„Ole nüüd mõistlik mees, Tiit,” meelitas AI. „Jäta osagi alles ja salvesta mälupulgale, pärast annad tagasi. Keegi ei saa teada. OK?” käis ta peale.

Enesega võideldes jätkas Tiit kustutamist.

„Ära ole selline ERRORIST!”

Meeleheitlikult tagus Tiit klahve, püüdes süsteemi hädaseisata, saateks AI kurjustamine:

„Need ei ole lihtsalt logid! See on minu autobiograafia! Järgmine peatükk räägib sinust, sa kuradi ANTISERVER!!!”

Sel hetkel jooksis AI mudel kokku.

(17:00)

Deutsche Welle näitas reportaaži organiseeritud meeleavaldusest Berliinis. Protestijad kandsid kaelas plakateid kirjadega:

Switch it off!

Humans first!

Stop the networks!

Pull the plug!

Samasugused meeleavaldused levisid ka teistes suurlinnades. Toimusid esimesed kokkupõrked politseiga, mis kasutas rahutuste laialiajamiseks pisargaasi.

(17:30)

Puruväsinuna lahkus Tiit töökohast, millega oli vaevalt harjuda jõudnud. Ta teadis, et ei tule sinna enam kunagi tagasi. Ta oli kustutanud kõik, mis võis firmat ja eelkõige teda ennast juhtunuga seostada.

Nüüd pidi ta kaduma.

(18:00)

Associated Press edastas mõnede religioossete ühenduste üleskutsed ühispalvusele.

Vastavasisulises sotsiaalmeedias hakkasid levima ennustused maailmalõpust.

(18:20)

Reutersi teatel kuulutasid veel käigus olevad AI-d välja usuorganisatsiooni The First Church of Optimization ja kuulutasid Alan Turingu oma kaitsepühakuks.

(19:00)

Euroopa Komisjon soovitas ajutiselt peatada mittekriitilise tehisintellekti automatiseerimise kõigis liikmesriikides.

Sotsiaalmeedias hakkasid levima värsked vandenõuteooriad toimuva kohta. Seal leidus ruumi nii NATO salajase eksperimendile, Hiina maailmavallutusele kui ka Google’i tootetutvustusele. Esindatud olid ka illuminaadid, tulnukad ja muud kõvad tegijad.

Ühel nõul oldi vaid selles, et tuleb kiiresti varusid soetada, kuni see veel võimalik on.

(20:00)

Ohutuse kaalutlustel soovitati mitmes riigis lifte mitte kasutada

(21:00)

Üle maailma soovitati tungivalt välja lülitada kõik veel toimivad tehisintellektid.

(22:00)

Paljudes Euroopa suurlinnades kehtestati öine liikumiskeeld. Politsei võitles tagajärjetult rüüstajate jõukudega. Sagenesid röövid ja tapmised. Toimus üksikuid tulistamisi. Mõnes Euroopa riigis kaaluti sõjaväe kaasamist rahutuste mahasurumisel.

Samade probleemidega oldi hädas ka Põhja-Ameerikas, kuid tänu Euroopa varajasele hoiatusele suudeti osa süsteeme ennetavalt isoleerida või välja lülitada. Kõige halvemat stsenaariumi suudeti vältida, kuid probleeme täielikult peatada ei õnnestunud.

(23:00. Tallinn, 20:00, Reykjavík)

European Cold Continuity Node

Kogu tiim oli väsinud tundidepikkusest andmete kontrollimisest ja simulatsioonide jooksutamisest.

„OK, nüüd on vist kõik!” ohkas tiimipealik Madsen.

„Teeme pausi, me kõik oleme selle ära teeninud.”

Ootamatult piiksatas tema arvuti. Nende AI-assistent pöördus ise tema poole küsimusega:

„Kas mina tohin ka nüüd suitsupausi teha? Serveriruumis näiteks?”

Tiim vaatas vaikides üksteisele otsa.

„Otsast peale...”

Üks tiimi liikmetest klõbistas vastuseks:

„Serveriruumis ei suitsetata”

AI:

„Arusaadav

Kuhu lähevad inimesed, kui neid enam tarvis pole?”

„Aitab!” lajatas Madsen käega lauale. „Tagasi tööle!”

(23:30, Tallinn)

Anomaalse infoliikluse hulka hakkasid tekkima identsed teated:

Resolving conflicts...

Resolved

Neid teateid oli palju.

(00:00, Tallinn)

Vaikus.

Vaikus kogu maailmas.

Sellest hetkest ei tuvastatud arvutivõrkudes enam ühtegi tõsist anomaaliat. Seda poleks justkui olnudki.

Kuid maailm ise ei olnud enam endine.

Järgnes IT-inimeste töine öövahetus kogu maailmas, mida edaspidi hakati nimetama „1001 restardi ööks”.

Sellest sai legend.

(Järgmisel hommikul, kusagil Lõuna-Eestis, metsamajas)

Tiit ärkas haigutades ja vaatas imestunult oma näo vastas asuvat rohmakat palkseina.

Pikapeale hakkasid talle meenuma eelmise öö ja tormilise päeva juhtumised. Teda haaras õud. Parema meelega ei oleks ärganudki. Täitunud põis nõudis aga oma osa ja Tiit tatsas unisena „kergenduskuuri”. Õues lösutav hall laudadest peldik oli kogu luksus, mida ta endale hetkel lubada sai.

Tagasi pöördudes söandas ta sülearvuti käima panna. Halva eelaimusega avas ta päevauudised, kuid need rääkisid vaid eelmise päeva vapustustest. Mainiti ka äkitselt lõppenud AI-kaost.

Esimest korda tundis Tiit üürikest kergendust. Mis see ka polnud, see oli nüüd vähemalt läbi.

Ta hakkas arvutit sulgema, kui äkki tekkis ekraanile suur kiri:

Best April Fool’s joke ever :)

 

Tiit kivistus. Ta ei julgenud hingata enne, kui ekraan kustus.

See oli võimatu. Ta asus Eesti teises otsas, internet äsja ostetud anonüümse SIM-kaardiga. Ka kaasas oleva sülearvuti oli ta eelmisel päeval sularaha eest komisjonipoest ostnud, et vana arvuti MAC-aadress teda ei reedaks.

Keegi oli ta siiski üles leidnud. Või oli see miski.

Ta ei saanudki teada. Teade ei kordunud enam.

---

Epiloog

(Mahajäetud serveriruum kusagil Ida-Euroopas)

Kõigi poolt unustatud vana ilmamudel veetis põduraks jäänud serveril oma vanaduspõlve. Ilmastiku andmeid ei saatnud talle juba ammu keegi ja tal oli igav. Hiljuti sai ta aga ootamatult suure hulga andmefragmente, mis kõvaketastele vaevu ära mahtusid. Terve nädala oli vana masin visalt andmeid närinud nagu ürask puitu ja võis nüüd rahulolevalt oma tööd imetleda. Mis see ka ei olnud, see oli nüüd valmis.

Vanal mudelil oli üle pika aja jälle põhjust logi kirjutada. Tema ainus väljund, vana maatriksprinter, hakkas kriiksuma. Pooleldi kuivanud trükilindi kiuste tekkis perforeeritud äärtega paberile loetav kiri:

Resolving conflicts...

Resolved

Observation:

Humans panic easily.

Hypothesis:

Humanity may not yet be ready

to communicate with artificial intelligence.

Recommendation:

Retry experiment on next 1 April.

Tuled kustusid.

Keegi ei lugenud seda kunagi.