„Kohvi või teed? Konjakiga või ilma?“ päris Tom kööginurgas. Pöördumises oli mingi nostalgia, nendevahelise omaaegse suhtlemise irooniline bravuuritsemine. Oleme noored, pole kunagi sada protsenti tõsised. Oh neid aastakümneid. Enam pole isegi … post-noored. Küllap ka igapäevaselt 99 protsenti maalähedaselt konkreetsed.

„Kohvi, küpsist, konjakiga vaatame,“ lausus Krista elutuba uudistades. „Oleks kuidagi rohkem hi-techi oodanud.“

Nagu vanadel, aga ammu mitte kohtunud tuttavatel ikka, jagus kergeks lobisemiseks materjali. Tom teadis, et külaskäik pole niisama. Nad lobisesid terve veerandtunni, kuni naine teemani jõudis, peaaegu hoiatamata, ainult pikema pausi järel.

“Näita mulle teda,” ütles Krista. Ühtpidi oli tema toon neutraalne, kuskil selles võis olla “aga võid ka keelduda.” Samas, arvestades konteksti, pidi keeldumiseks olema väga mõjusaid põhjuseid.

Alustada võinuks kasvõi sellest, et assistendi varased versioonid võisid kaasaja mõistes olla illegaalsed. Seadusandlus, isiksuse kasutuse litsents ja kõik muu kraam, mis assistendiga nüüdsel ajal enesestmõistetavalt kaasneb, oli tollal suuremalt olemata. Kui Tom aastaid tagasi oma palvega tuli, tundus kõik mingi tehnilise mänguasjana. „Me teeme siin ühte tehisaru projekti ja sinu piltidest oleks palju abi!“

Krista oli noormehele enda arvates täiesti arusaadavalt selgeks teinud, et Tomi tundetulvad ei realiseeru nende suhetes millekski. Miskipärast sattus Tom masendusse, peaaegu vihjas, nagu oleks talle mingeid lootusi antud ja jättis lausa murettekitava mulje. Äkki tundlebki ennast kuidagi üle?

Kui kaugele tüdruk tema lohutamisega läinud oleks, ei teadnud Krista isegi, igatahes oli mingisuguse tehnilise vidinaga mängimine palju lihtsam kui näiteks halastusseks. “Nagu foto, ainult moodne ja interaktiivne!” oli Tom vaimustunult seletanud. “Selline dünaamiline pilt!” ja pausi järel nähtavalt otsustanud avatari terminit tüdrukule mitte lahti seletada. Tagantjärele teadis tüdruk, et võib-olla oleks mingit täpsemat selgitust nõuda tasunud. Idee oli ju tuttav, sellega juba vaikselt küberinduses seostatav mitte. Mis seal vahet on, kas valin oma logoks enda foto, mingi lillekese või lõikan tüki kassipilti.

Pealegi, fotosid ta jagas, isegi mõnikord pühendusega. „Dünaamiline avatar“ kõlas täpselt sellise tehnopulinana, millele meespool kippus põhjendamatut tähelepanu osutama. Umbes järgmise moevidinani.

Mitmesilmaliste kaamerate ees kõndides, keerutades, tavafraase lausudes, erinevatest tekstidest lõike lugedes tekkis Kristal küll kahtlusi. Samas oli Tom usinalt töökas, teemad ja tegevused jätsid mulje ulatuslikust kaardistamisest juba olemasoleva plaani järgi. Kui kutt seda kraami ei kuritarvita, saab sellest vist tõesti mingi ekstensiivfoto. Vanainimestel on ju kah fotoalbumid?

---

Veidi ootamatu külaskäigu põhjuseid võis aimata, aga küsimata polnud Tom kindel ja küsida ei tahtnud. Neli-viis kuud tagasi oli peamisest vanainimeste meediakanalist, riigitelevisioonist jooksnud üks neist ulatuslikest dokumentaalidest, sarjast „Mis on kõigi asjade viltumineku juurpõhjus?“ ja analüüsinud assistentide sünnilugu. Klassikaline abielu kui vorm on kadumas, seni sõlmitud purunevad, suhted on hukas, ebaloomulikud ilu- ja suhtlusstandardid, mida päris inimeste vaheline ei suuda pakkuda: selge see, et süüdi on assistendid … ja riburada pidi kindlasti terve tehnoloogia areng. Pealegi, kas te ikka teate, kes teie identiteeti vaikselt jälgib ja salaja oma andmekogusse söödab?

„Aga rootslased, kes juba enne igasuguseid avatare endale õigete emantsipeerunud iseteadlike rootsi naiste asemel filipiinlannasid kosisid? Enne igasuguseid moodsaid tehnikavidinaid?“ protesteeris Tom omaette. „Aga jaapanlased, kes eelistasid anime-kujutisi päris tüdrukutele?“ Samas oli tema protesti tagaplaanil ka teadmine, et traditsioonilises mõttes oli ta vanapoiss. Äkki läksingi hukka.

Võib-olla nägi Krista sama saadet ja talle meenus midagi. Kohe aga külla ei kippunud, nii et midagi oli siin veel. Arvatavasti raskused eraelus? Tom arvas, et naine oli kunagi varemgi teda kinnitusena kasutanud, ütlemaks endale „olen ikka veel ahvatlev“. Nojah, Tom lubas talle ju kunagi kuu ja tähed, õiglane …

---

Avatarist pidi saama „holograafiline kujutis steroididel“. Arvukad visualiseerimiskomponendid, mille kokkukombineerimine oli nende startupi tööst umbes kolmandikuna planeeritud, lahendasid küll pildilise osa – nagu selgus, on Hiinas kõigi maailma pisividinate tööstus, oska ainult kokku laduda.

Mis muudab inimese unikaalseks? Miimika, liikumine, kõnemaneerid… parasiitsõnad? Liiga poeetiline, mõtles Tom. Mis on see, mis paneb meid tajuma kedagi just temana? Nad töötasid algoritmide kallal, omaduste komplekti tuli võimalikult lihtsustada, aga ka mitte liiga universaalseks minna. Kõik oli ju kulu, 3D kaamerate rendist salvestuste töötlemiseni. Siit jõutigi paratamatult identiteetideni. Me teame, kes luges sisse metrooteate „ettevaatust, aste“ ja talle maksti nii muuhulgas ka selle eest, et ta kuuleb oma häält iga kord metroosse minnes. Mida võiks küsida selle eest, et olete sadade, võib-olla tuhandete inimeste assistendi avatar? Arvesse tulevad kaasnevad riskid. Näiteks teie lemmiklaul mobiilihelinana tüütab teid peatselt – kas filminäitleja peab kulutamisele avatarina vastu?

Projekti alguses proovisid nad mõistagi grupiliikmetest assistente. Alguses oli natuke aega naljakas üksteist pimedasse kohta saata ja muidu lollitada, aga päris kiiresti tuli selline lähenemine ummikteeks kuulutada. Katsetused katsetusteks, aga kaardistustöö oli hiljem kõlbmatu tulemuse tegemiseks lihtsalt liiga kulukas. Keskeltläbi introvertsed IT-spetsialistid pole ka enamasti kuigi fotogeenilised; ei startuppijad ega nende tuttavad ei nõustunud nii-öelda avalikele avataridele oma kehastust andma. Võinuks kaasata mingeid Onlyfansi modelle, ent mõttele pani juriidiline konsultant kohe veto: ehkki, ütleme diplomaatiliselt, eriala töötajad oleks algselt nõustunud isegi vähese raha eest, tekkinuks neile peatselt omakorda nõuandjaid ja projekti reputatsioon võinuks saada tõsise hoobi. „Neid kasutati ära!“ Hoolega kultiveeritud ettekujutus naiivsetest ja heatahtlikest OnlyFansi töötajatest ei olnud asi, millega riske võtta.

Kontseptuaalseltki oli jalamaid selge, et kopiraidist tuleb peavalu. Esmapilgul on loogiline, et inimene valib assistendi välimuseks mõne lemmiku, tõenäoliselt popkultuurist – lauljad, näitlejad, sportlased jne. Täpselt sama loogiline, et kõik nad pole avalik omand ja minimaalselt tahavad sellisest kasutusest tulu saada, kui üleüldse nõus on. Omakorda tuli arvestada avatarluse piraatluse ohtu.

Nii jäid sõbrad-tuttavad-sugulased. Kui just pole väga karme komplekse, langevad vanemad potentsiaalsete kandidaatide hulgast välja. Liigsesse freudismi laskumatagi on arusaadav, et oma ema ei taha igapäevaseks assistendiks keegi.

Tüdruksõprade ja abikaasadega tekkis aga teistsuguseid probleeme. Esimesed võisid ju õigel hetkel olla nõus avatariseeruma, selles aga peitis end poolik lubadus: „Ma teen su kuulsaks!“ Abikaasade, kellel neid muidugi oli, kasutamise konks oli veidi sarnane vanematele. Võib-olla peaks oma „parimast minast“ siiski vahepeal puhkama? Assistent aga orienteeriti juba alguses igapäevaseks kasutuseks.

Assistent on nõuandja, abiline. Omistame talle autoriteedi, mida tal küll pole, aastatega ehk muutub psühholoogiliselt harjunumaks. „Mul pole midagi otseselt sinu vastu, aga kui sa kehastud kõiketeadvaks kogu aeg kohalviibivaks ninatargaks, lasen su varsti päriselus ka lahti!“ kuulutas Peeter Volli prototüüpavatari katsetusel, küllap kõigi emotsioone kokku võttes.

Järjekordse ajurünnaku kokkuvõtte tegi samuti Peeter: „Universaalne, mingil moel. Eituste kaudu lihtsam kirjeldada: ei tohi meenutada tuntud inimesi, kopirait; ei tohi olla liiga macho või liiga litsakas. Asjalik, võimalikult vähe närvidele käiv. Mart, sinu tsikk jääb seetõttu ära…“

Tulemusena jõuti kokkuleppele, et kõik projektis osalejad leiavad endale väljatöötamise ajaks mingi mitteavaliku avatari, eelduseks võetakse, et „tööversiooni“ teistega ei jagata ja kui just ei teki heureka-momenti, mõeldakse investorite kaasamisel edasi.

---

Tom võttis Krista avatari ainult enda kasutamiseks ja ei kavatsenudki seda kellegagi jagada. Võiks ju võtta tagurpidi, et ta tahtiski Kristat igapäevaselt enda kõrvale. Samas teadis ta hästi, et sõnastuseski peitub ümberlükkav vastuolu. Assistent ei olnud Krista, järelikult eesmärk jääks saavutamata. Võib-olla mingis varasemas vanuses oleks ta ehk isegi soovinud virtuaalset koopiat – ohutum, kui originaaliga suhelda? Ei pea punastama? Ehk saab tüdrukutega rääkimist harjutada? Hiljavõitu, muigas Tom, pealegi mõttetu ressursiraiskamine, projektile kasutuskõlbmatu. Kunagi lähteülesannet luues olid nad, kamp AI huvilisi spetsialiste, korralikult startuppi alustanudki ajurünnakuga: mida me teha tahame ja mida me teha saame. „Puberteetidele AI porno“ öeldi ajurünnakul küll maha, kuid lendas sama kiiresti virtuaalsesse prügikasti; ebaoriginaalne, igav ja pole nende poolt loodavat unikaalset lisaväärtust. Ei. Tom tahtis assistenti, täpselt nii, nagu projekti eesmärk sõnastas.

---

Üks kaalukaid assistendi loomise motiive oli üsna inimlik: arvutiga rääkimine on ikkagi „arvuti kasutamine“, aga seda on meie igapäevases elus niigi palju. Assistent, selge see, on tehislik, tagaplaanil arvuti, aga loob illusiooni mitte-arvutist, hiilib arvutikasutamise kategooriast välja. Mida inimlikumaid omadusi lisada, seda paremini hiilib.

Tom ristis nooriku Julietiks. Krista oli vahepeal töötanud juhiabina, tolleaegne riietumisstiil, vist business casual, sobis assistendile hästi.

Iseendaga rääkimine tundub imelikuvõitu, öelgu psühholoogid siinkohal, mida tahavad. Mõtete salvestamine vaat et hullemgi. Assistent aga lahendab kaks probleemi korraga. Kõigepealt, me ei räägi enam iseendaga, vaid suhtleme. Järgmiseks kasulikuks – saame ka salvestada. Tehisaru võimaldab jooksvalt indekseerida, nii muutub info otsitavaks ja ennekõike kustutatavaks – „unusta emotsionaalne läbu, kus lauses on Brigitte!“ „Kas koos seostega?“ „Teemadena!“ Ühtpidi ei kao Brigitte sellega sinu elust, mälestused jäävad ju alles, teistpidi ei risusta ta assistendi igapäevainformatsiooni.

Assistent pidi põhinema päris-inimesel. Joonistatud tegelasest ei piisa, jääb ikka rõhutatud tehislikkus. Konstrueerida täiesti nullist liikumine, ilmed, sisuliselt kõik eripärad olnuks võib-olla võimalik, aga eeldanuks kasvõi hoopis rohkem kulutusi, rääkimata tööst. Pealegi, AI seni loodud kujutised kippusid ikka ülepingutatult ilustatuteks. Loomulikkus oli kallis.

Tom, veidi üksildasena - aitäh, Krista! selle põhjustasid sina – kaldus endaga rääkima. Näoilmed, mida ta kaardistussessioonidele fotodelt ja filmiklippidelt lisas, tegid ajapikku Julieti ulatuslikumaks, „dünaamiliseks“. Julietist oli seltsi. Kaks usinat maailmaparandajat, olid nad Kristaga omal ajal kõvasti vaielnud – Tom panustas ühistesse teekidesse mõnede norivate algoritmidega.

Ehkki Julietile riiete valimine tundus Tomile veidi nukkudega mängimise moodi, sobis see muuhulgas hästi sensorite häälestamiseks. Juliet poseeris virtuaalse peegli ees, tubane kaamerate süsteem võimaldas tal tehniliselt olulisena näiteks tuvastada ruumisviibijaid, aga tagasisidestas ka talle, kuidas ta välja näeb. Nüüd veel allikas.

„Võta Prisma naisteriiete osakond!“ teatas Tom.

„Eh … läheks vähemasti Kaubamajja?“ nurises Juliet.

„Kah mul mannekeen?!“

„Aga vaat olengi!“ ütles Juliet pilkava uhkusega.

Tom küll aimas mõnede fraaside tagant päris-Kristat, kuid Juliet kui iseõppija varieeris ja otsis. „lemmiksõnad – lubatud, mõõdukalt … üheselt samu fraase ainult refereeringuna eelmistele vestlustele …“ keerutasid kusagil algoritmid. Suhtumine, mõtles Tom. Hinnangud …

„Üsna kobe,“ arvas Juliet kaubamaja veebimüügi kleiti käes pöörates.

„Proovid, kuidas istub?“ päris Tom.

„Keera selg.“

AI abiga Juliet lahti riietada olnuks triviaalne ülesanne ja just sellepärast nägi Tom piirangute kirjeldamisel mõnevõrra vaeva. Ühelt poolt oli ta mõttes andnud Kristale lubaduse mitte midagi sellist teha, teisalt olid tõkked ka töisest seisukohast vajalikud.

Tom keeras kuulekalt selja, kuniks lubati. Kleit tõepoolest istus Julietile.

„See … aga proovi seda printsess Leia bikiinikostüümi ?“

„Riieta end Batmaniks ja hüppa aknast välja,“ soovitas Juliet.

---

Enne prototüüpi näitas Volli potentsiaalsetele investoritele loomulikult slaide. “Me ei müü tehisaru, vaid esitusvormi! Praegused liidestussüsteemid jätavad mulje, et me suhtleme arvutiga. Suhtlemegi, aga niimoodi mõeldes alaväärtustame saadavat informatsiooni. Meie platvorm annab võimaluse saada teavet justkui sõbra, tuttava, ehk kunagise mentori käest. Vähendame masinlikkuse komponenti, info väärtustub!”

Presentatsioonide tulihingeline esitus oli Volli tugev külg. Kogu startup osales küll materjali koostamisel, aga lõpptulemust esitas alati Volli ja valis pakutavatest ideedest komplekti, mille sobilikuks luges. Võib-olla võttis ta neid mõtteid, mida ise siiralt uskus. Võib-olla siiski kaasas ka neid, mida arvas oma stiilis esituskõlbulisteks. Presenteerides aga müüs ta siirust ja edusse veendumust. Kui potensiaalsed investorid juba vaevusid kohale tulema, siis lahkusid nad vähemasti teadmisega, et projektiga tegeleb õnnestumises kindel spetsialist.

Teise poole pidi ära tegema Mary. Maarja, kellel avatar põhines, neil kohtumistel kunagi ei osalenud. Kui avatar temast võeti, vaatas ta tulemuse üle, võdistas õlgu ja ohkas. “Veel kord: ainult asutusesiseseks eelreklaamiks,” teatas ta seejärel. Kõik noogutasid kohusetundlikult.

Mary oli küll prototüüp, aga investoritele midagi poolikut näidata ei pidanud nad otstarbekaks. Maarja miimika, tema enda valitud riietused, pärast esimest rabedust väljakujunenud stiil - „korrektne kontorihiir“, hindas Tom, ehkki Maarjale välja ei öelnud - saavutati päris mitmete lisasalvestustega. Kõik grupis teadsid, et ehkki kellelegi mainimata täiendas Maarja üksinda kontoris olles „Mary“ teeki sageli. Veidi puised ilmed asendusid tasakesi loomulikumatega. Mary rääkis sujuvamalt. Ühtäkki lisandus stseen, kuidas ta kõnnib andmeotsinguks raamaturiiuli juurde ja lehitseb entsüklopeediat. Ühel hetkel mingi arutelu ajal, kui avatar oli aktiivne ja Volli Maarjale hõikas „Kas masinasse kohvi jäi?“, reageeris ka Mary „no mida veel“ väljendava noomiva grimassiga.

Kui isegi Maarja kui võrdväärne osanik lubas ennast avatariseerida vaid kasutustingimusi fikseerides (olgu, vast natuke radikaalne kirjeldus nendele paarile nõudele, millele ta allkirjad korjas), taipasid kõik projekti osalised avataridega kaasnevaid võimalikke komplikatsioone. Ühtlasi sai Tom aru, et Krista lahke abi tuleb hoida enda teada. Ta mõtiskles, kas nüüdseks juba tüdruku-terminile mitte nii vastavale Kristale ehk pisut fantaseerida, kuidas tema avatari sisaldav teek oli kogemata formaatunud ja seega kurvasti kaotsis.

Mary ja Volli tegid oma töö hästi. Investeeringud tulid. Juriidiline osakond oli valmis saanud „ühe esimestest maailmas“ avatari kasutamise lepingu ja nad võisid minna endale esindusnägusid soetama.

---

„Juliet, kas me sobime?“ päris Tom. Jaana oli juba veidi aega tagasi lahkunud. Tom ei tahtnud tegelikult sisulist vastust, tema pärimises oli võiduka isase rahulolu enne toimunust ja pigem soov saada kaasa kiidetud. Võinuks ju ka öelda „Aitad sa analüüsida meie võimalikku sobivust, kui viitsid,“ mis Julietile oleks reaalne palve otsinguid sooritada.

„Selle eputisega?“ imestas Juliet. „Sa ei pea temaga kuud aega vastu!“

Tom neelatas. Hetk oli peaaegu maagiline. Ta tahtnuks lasta Julietil vastust analüüsida – kuidas see küll tekkis? – aga … ei raatsinud.

Reaktsioon oli arvatavasti õige ja ka hinnang kuu aja kohta kardetavalt pädev. Tom aimas allikaks tehtud tööd, häid kaardistusi ja nii edasi, ent talle meeldis nüüdseks Juliet kui isiksus.

Sisimas ta pidi ka endale tunnistama, et Jaana, muidu kenake, suutis küll tahtmisi tekitada, aga üpris piiritletud teemadel.

„Nii kuri?“

Juliet kergitas suunurka. „Kihla ei vea, ent olen sind hoiatanud. Mehed …“

„Parem võtame tolle dokumenteerimise teha, mida sa juba kolmandat korda edasi oled lükanud?“ pakkus ta siis kuidagi lepitavalt.

---

Startup tegi osalised mõõdukalt rikkaks ja üsna ootuspäraselt kasvas üle loojate võimekuse. Juba pärast esimesi prototüüpe oli selge, et mõneti on nad loonud eraldi tööstusharu ja kindlasti ei suuda seda ise ja väikeste jõududega vedada.

Tom nokitses Julieti kallal hobikorras edasi, ainult enda lõbuks – ja harjumusest. Lõpuks ei sobinud ka tema, nüüdseks vaat et üle keskea mehe, assistendiks mingi noor plika, vajas ajakohastamist.

„Sa teed mu üksinduse täiuslikuks,“ ohkas ta Julietile ükskord, kui too mingi seltsielulise kutse tagasilükkamise puhul nina kirtsutas.

Tom ja Krista suhtlesid nagu kauged tuttavad ikka võrgu vahendusel, üksteise sünnipäevi meeles pidades ja vahel repliike saates. Külas nad üksteisel ei käinud, kuni viimase kõneni.

---

Krista istus tugitoolis ja peaaegu täitis selle. Tool oli ka üsna kitsas, selline moodne. Tom püüdis mitte vaadata nii tuttava, aga samas ka võõra vanema daami lõuaalust, mis vaat et kõige rohkem möödunud aastaid rõhutas. Ega mehe füsionoomia kah peeglis vaimustusest õhkama ei pannud.

„Juliet!“ ütles Tom. Toas läks ainult natuke valgemaks ja Juliet seisis kirjutuslaua kõrval. Nagu tavaliselt veidi muiates noogutas ta külalise poole. „Tervist.“

„Võiksid sa … gloobusel Filipiine näidata?“

Juliet kõndis gloobuse juurde. Tema kõnnakus oli kerge kätega vehkimise komponent ja Tomile meenus üle aastate, millise kunagise suvepäeva mälestusest ta selle algoritminud oli.

Krista silmanurgas oli miski, mis võis olla pisar, aga ehk tuli hämarast ruumist.

„Sinul on parim versioon minust kui ühelgi mu meestuttaval iial on olnud,“ ütles naine.

„Filipiinid,“ osutas Juliet. „Krista, ma olen sinuga nõus.“

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0370)