„Karakteri nimi?” uuris Lauri, silmitsedes helendavat ekraani.

Naatan jäi hetkeks mõtlema, siis tuli tema haigusest puretud näole lai muie. „Dorian!” hüüdis ta ning hakkas seejärel valjult köhima. Köhahoog kestis mitu minutit – poole kauem kui eelmisel nädalal.

„Dorian,” kordas Naatan hingeldades ja käheda häälega, kui oli lõpuks köhast võitu saanud. „Nagu see… raamat.”

„Ma tean,” ohkas Lauri. „Nimi läks kirja. Viimane võimalus. Ma tean, et ma olen seda vähemalt sada korda juba küsinud, aga oled sa selles kohe täiesti-täiesti kindel?”

„Jah,” kähises Naatan, tema näol ootamatu rahu.

Lauri ohkas.

Ta sai oma sõbra valikust aru, ta oli mitu aastat, kuust kuusse, Naataniga haiglate vahet käinud ning iga kord oli olukord hullemaks läinud. Nüüd läks see hullemaks juba nädalaga. Peagi oli see päevade, seejärel tundide küsimus. Naatanil polnud enam aega ning ta proovis võtta sellest viimast, et kindlustada oma pere tulevik.

Pere, kes Lauri arvates seda lahkust ei väärinud. Nad käisid vaid esimesel kuul Naatanil haiglas külas, jättes seejärel ravimatu haigusega mehe täielikult arstide hoolde. Naatan vabandas nad küll välja, öeldes, et noortel on ka muud teha, kui vana surevat meest vaadata, aga tema silmades oli seda öeldes valu.

Nüüd kavatses Naatan kulutada oma viimase eluraasukese virtuaalmaailma mängukapslis ning saata kogu sealt saadud tulu pärandusena oma järglastele, kuna kõik muu, mis tal veel hinge taga oli, kulus ravikuludeks.

„Olgu,” ohkas Lauri. „Kõik on valmis. Kui sa tahad enne veel midagi öelda…” Korraga oli tal okas kurgus.

Naatan hingas sügavalt välja, võttes oma viimased jõuvarud kokku. „Aitäh, mu sõber… kõige eest… olen valmis.”

Lauri köhatas, proovides pisaraid tagasi hoida. Ta teadis, et see oli nende viimane kohtumine siin ilmas. Tagasiteed enam polnud.

„Head teed, mu sõber.” Lauri vajutas nupule ja kapsli luuk vajus kinni.

Hetkega ümbritses Naatani habrast keha tihke vedelik ja ta sisenes mängu.

Kapslid, mis lubasid mängijal pikemalt virtuaalmaailmas viibida, olid alles katsetamisjärgus. Nende suurim probleem oli reaalsustaju kadumine. Kuidas said sa eristada päris elu mängust, kui sa olid viimases veetnud mitu kuud järjest? Kuidas oskas su aju eristada neid kahte? Psühhosomaatilised vigastused mängija päris kehal olid tavalised. Naatan ei tundnud aga selle pärast muret. Tema keha oli nii ehk naa hukule määratud. Seepärast kasutas Lauri sõbra palvel tehnilist probleemi ja haigust ära, et suurendada Naatani võiduvõimalust mängus. Tuimestid ja ravimid hulpisid vedelikus Naatani keha ümber, valmis leevendama igat haava, mis talle tekkis. Masinad olid valmis võtma üle kopsude ja südame töö, juhul, kui selleks tekkis vajadus. Lauri oli kindel, et peale esimest korralikumat lahingut mängus oli Naatani keha suurest traumast vegetatiivses seisundis. Vegetatiivne, kuid vähemalt elus.

Niikaua, kuni Naatani keha oli elus, oli Dorian mängus surematu.