„Jälle ainult kümne protsendi peal! See ei saa tõsi olla,” pomises Cathy omaette. Ta teadis, et kohtumine Steveni vanematega tuleb väsitav, kuid ta poleks arvanud, et asi nii hull on. Ta koputas nimetissõrmega vasaku randme siseküljel olevat näidikut. Äkki oli see rikkis ja vajas hooldust?

Naine oli sotsiaalse aku näidiku lasknud endale paigutada viimase arstikülastuse ajal kolm nädalat tagasi. Juba viimased kaks aastat oli ta igal konsultatsioonil arstile kurtnud, et on pidevalt väsinud ega jaksa peale tööd teha midagi muud, kui koju minna ja end teleka ees kerra tõmmata. Isegi Steveniga ei tahtnud ta eriti juttu ajada, kuigi ta mehest päriselt hoolis.

Enne kirurgilist sekkumist oli arst lasknud teha hulgaliselt vereanalüüse ja muid uuringuid, et välistada erinevad haigused, mis oleksid võinud Cathy kurnatust põhjustada, kuid kõik testid olid negatiivsed. Füüsiliselt võis öelda, et temaga oli kõik korras. Niisiis oligi arst lõpuks teinud ettepaneku sotsiaalse aku näidiku paigaldamiseks. Ta ütles, et paljud tema teised patsiendid olid sellest suurt kasu saanud.

Protseduur ise ei olnud keeruline, kuid oli maksnud Cathy kahe kuu palga. Õnneks oli Steven teda rahaliselt toetanud. Ta tahtis endale naist, kellel oleks ka tema jaoks energiat. Väike näidik ühendati otse Cathy veeniga, mille kaudu sai seade pidevalt analüüsida erinevate hormoonide taset tema kehas. Naisel olid meeles vaid tuntumad neist – oksütotsiin, dopamiin ja kortisool –, kuid kokku oli neid oma kümmekond. Hormoonide sisalduse järgi arvutas kiip välja, kui palju sotsiaalset energiat tal igal hetkel on. Seade laadis end kehasoojusest ning oli ühendatud Cathy telefonis leiduva äpiga, nii et naine sai selle soovi korral magamise ajaks välja lülitada.

„Kõik hästi?” küsis Steven, pilku korraks teelt kõrvale pöörates ja naisele otsa vaadates. Nad olid tagasiteel koju, olles mehe vanematega veetnud õhtusöögil vaid poolteist tundi.

Naine ohkas. „Vist küll, olen lihtsalt pisut väsinud. Sa tead, et ma armastan su vanemaid, kuid su ema räägib nii palju, et tema jutule keskendumine võtab palju energiat. Kas lähme täna otse voodisse?”

Steven muigas ja pilgutas silma. „Ah et otse voodisse? Minugipoolest!”

„Magama! Ma mõtlesin magama,” naeris Cathy. Steveni naljatamine kosutas alati tema hinge. „Kolmteist protsenti! Sa mõjud mulle hästi, kallis abikaasa.”

Kui nad veerand tunni pärast koju jõudsid, olid Cathy jõuvarud juba kahekümne protsendini taastunud. Nüüd vajas ta veel pisut mõnusat ööund.

Hommikul kella kuue ajal ärgates oli Cathy reibas. Akunäidik teatas, et naise sotsiaalsuse tase oli üheksakümne kahe protsendi peal. Sajani polnud see nende nädalate jooksul veel kunagi tõusnud. Endamisi lauluviisi ümisedes puges Cathy Steveni kõrvalt voodist välja ning läks kööki kohvi keetma.

Kolmveerand tunni pärast ajas ka Steven end voodist üles.

„Tere hommikust, kallis!” tervitas ta abikaasat unise häälega ja kolistas kruusi otsides kapiustega.

„Tššš!” sosistas Cathy talle. „Miks sa pead kohe hommikul vara nii palju lärmi tegema?”

Pilk näidikule paljastas, et ainuüksi see müra oli tema sotsiaalsest akust kuus protsenti viinud. Kuidas ta küll niimoodi päeva peaks vastu pidama?

Päev oli alles pooles lõunas, kui Cathy juba tundis, et tema mõõt inimestest täis hakkas saama. Hommikust peale oli ta lahendanud teiste tekitatud jamasid, mida oleks saanud vältida, kui keegigi oleks kuulanud, mida Cathy rääkis. Nüüd seisis müügiosakonna juht Cathy laua ees ja latras oma nädalavahetusest, selle asemel, et püüda lahendada probleemi, mille pärast Cathy ta enda juurde oli kutsunud.

Cathy piilus iga mõne sekundi tagant oma akunäidikut. Kolmkümmend seitse protsenti. Kolmkümmend kuus. Kolmkümmend viis. Ta pidi midagi ette võtma, et mitte lasta sel energiavampiiril end koomasse rääkida. Ta avas oma lauasahtli ja võttis sealt välja trühvlikarbi.

„Kas võin kommi pakkuda?” küsis ta Miinalt. Kiiresti pistis ta ise ühe kommi enne suhu, kui karbi kolleegi poole lükkas. Šokolaadil oli täita kaks rolli. Esiteks aitas see Cathyt kosutada, sest tänu selles leiduvale trüptofaanile suurendas see tema vere serotoniinisisaldust ja andis väikse heaolulaksu. Teiseks pani see Miinal mõneks ajaks suu kinni, nii et Cathy sai teise ebaolulise jutuvada õigele rajale suunata.

„Niisiis, see dokument, mille mulle saatsid, sisaldab mõningaid ebatäpsusi. Kas saaksid selle palun uuesti üle vaadata ja seda täiendada?” Miina noogutamise peale jätkas Cathy: „Suurepärane! Ootan seda siis tööpäeva lõpuks. Aga nüüd vabanda mind, palun.”

Cathy haaras läpaka kaenlasse, nagu oleks tal järgmisele kohtumisele kiire, noogutas Miinale ja põgenes. Ta tõttas trepikoja kaudu üles viiendale korrusele, mis oli tavaliselt üpris tühi. Seal, koridori lõpus, oli toapalmi all mõnus tugitool, milles Cathy oli veetnud nii mõnegi rahuliku töötunni, mille jooksul ta päriselt oma ülesannetele keskenduda sai. Šokolaad oli tema sotsiaalsuse näitu mõne pügala võrra kergitanud ning vaikselt omaette töötamine aitas ka kaasa. Kui naine tagasi oma korrusele läks, olid tema jõuvarud taastunud poole peale.

Tööpäeva viimased paar tundi olid täidetud koosolekutega, mis oleksid ilmselgelt võinud olla mitte isegi enam e-kirjad, vaid pikemad lühisõnumid. Cathy märkis oma mentaalsesse töödenimekirja ülemusega koosolekute korra arutamise.

Kojusõit võttis kaks korda kauem aega kui tavaliselt. Üks sõidurada oli ilma nähtava põhjuseta suletud, mistõttu tavapärane tipptunniliiklus kuhjus närvesöövaks ummikuks. Cathy sõrmed toksisid kannatamatult rooliratast, kui ta autodesummas teokiirusel edasi roomas. Ta oli küll üksi autos, ometi imes see üksteisest metalli ja plastiga eraldatud inimmass teda energiast tühjaks. Kõik need inimesed moodustasid justkui ühe kollektiivse aju, ühes suunas liikumas, ühtmoodi aeglaselt kiirustamas, samal viisil stressis. Mitmendat korda lubas Cathy endale, et hakkab rattaga tööl käima, vähemalt soojematel kuudel, teades samas, et petab ennast tühjade sõnadega.

Koduuksest sisse astudes vilkus Cathy sotsiaalse patarei näidik vihastes punastes toonides. Viis protsenti oli liiga vähe, et normaalsel tasandil toimida. Cathy tundis end täiesti tühjana, nagu oleks ta puhtaks lutsutatud ja põõsasse sülitatud tikrikest.

„Tere, kallis,” lähenes Steven talle vihasekstegevalt rõõmsalt. „Kuidas sul tööl läks?” Mees sirutas käed, et naist kallistada, kuid Cathy tõmbus eemale.

„Ära puutu mind praegu. Lase mul lihtsalt olla.”

Steven taganes pisut solvunult eemale kööki, jättes naise lahti riietuma. Kähku ajas Cathy mantli seljast ja taganes magamistuppa. Ta haaras teki, mässis end selle sisse ja istus seal pimeduses mõnda aega selles suhtelises vaikuses, mis linnakorteris tekib siis, kui enda kodus ükski seade ei mängi ega inimene ei räägi. See vaikus polnud päriselt selline, mida Cathy tegelikult vajas, kuid paremat ei olnud tal kusagilt võtta.

Mõne aja pärast avanes magamistoa uks vaikselt ja Steven lükkas selle vahelt sisse õhtusöögitaldriku. Kiiresti sulges mees taas ukse, justkui oleks Cathy ohtlik loom, keda ta ei tahtnud puurist põgenema lasta. Naine muigas. Midagi oli mees nende viieaastase abielu jooksul siiski ka õppinud.

Pärast õhtusööki ja poolt tundi omaette olemist oli Cathy nii palju taastunud, et viis mustad nõud kööki ja istus mehe kõrvale elutoa diivanile.

„Kas oled punasest tsoonist väljas?” küsis Steven õrnalt naise õlga paitades.

„Vaevu,” ohkas naine ja puges mehele kaissu. „Äkki ma peaks erakuks hakkama ja paksu metsa sisse elama kolima.”

„Aga seal on karud. Ja sääsed. Hiirtest rääkimata,” loetles Steven mõtlikult. „Päris ilma teisteta sa nagunii elus hakkama ei saa.”

„Kahjuks mitte,” porises Cathy. „No vähemalt saan õhtul kodus rahu.”

Samal hetkel helises naise telefon. Ekraan vilgutas Miina nime. Cathy tundis, kuidas ta vererõhk tõusis. Ta teadis, et peaks vastama, nii oli nende ettevõttes kombeks, kuid tegelikult oli tal tahtmine seade hoopis vastu seina puruks visata. Pikalt põrnitses ta lärmavat telefoni, kuni see helisemise lõpetas. Siis lülitas ta selle välja ja pistis igaks juhuks veel diivanipadja alla. Kui ta end ise ei kaitsnud, polnud mõtet oodata, et keegi teine seda teeks. Rahuloleva ohkega heitis ta pikali, pani pea mehe sülle ja jäi magama.

 

 

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0388)