„Hei, mulle meeldib talv rohkem kui…”

„...kui kosmos?” pakkus Arbus, kui poole minuti pärast ei läinud lause endiselt edasi.

Pii-3 noogutas, puistates sellega lund ja jääd oma metallist kattelt.

Külm mõjutas masinaid rohkem kui elusolendeid, seega oletas Arbus, et Pii-3 ei sallinud seda silmaotsaski. Polnud tal ju paksu kasukat. Isegi silmapistik jäätus iga paari tunni tagant. Arbus poleks imestanud, kui valge kattega Pii-3 oleks kui lumememm, kes kartis lund ja vihkas talve.

Kuid Pii-3 armastas talve.

Seda hoolimata isegi eilse õhtu impotentsusest. Arbus kahtles, kas ebaõnnestumine voodielus üldse mõjutas tehisaru psühholoogiat, samas kui bioloogilised organismid pidid kogu aeg oma aju trikitama, et ei tekiks soorituspingest põhjustatud ebaõnnestumisi.

Suure tõenäosusega Pii-3 selliste asjade peale oma ressurssi ei raisanud.

Arbus raputas oma koheva oranži saba lumest puhtaks ja keeras selle oma tehiskaaslase ümber, et teda natukenegi soojendada. Kosmosepiraadi elu polnud lihtne ning Pii-3 oli olnud tema kõrval ja toeks juba aastakümneid. Planeetidegi vahel kehtib raskus ning kõik, mis aitab selle raskusega hakkama saada, muutub hingele kalliks. Mis sellest, et Pii-3 oli aegunud, korduvalt parandatud, unustas lauseid lõpetada, voodis nüüdseks pea võimetu ja armastas talve, mis tekitas tema süsteemis lühiseid. Pii-3 oli ikkagi oma. Isegi kui ta ei saanud kõigega perfektselt hakkama.

Tegelikult tegi mitteperfektsus raudkolaka kuidagi veel rohkem omaks ja päris orava sarnaseks.

Järv helkis eha paistel ja hiilgas nagu kuld. Vaid mõne tunni pärast oli planeet Bozlen 2 piisavalt soe, et jääkate laguneks, kuid hetkel oli see veel talve võlumaa.

Arbus juhtis oma rauast kaaslase üle aasa, kus toimetasid külmakindlad piimatootjad, võttes suuna varjualuse poole.

Mustik, Punik ja Maasik mäletsesid mõtlikult. Nad mäletasid nii mõndagi sellest, mis eelmisel nädalal juhtunud oli. Ka Arbus mäletas, niisamuti nagu teised piraadid, kes head elu lootes siin enda laevad kinni sidusid. Siin oli piisavalt käbisid, et mitu generatsiooni ära toita. Kuid need käbid ei andnud ennast niisama kätte. Tegelikult oli tegemist üllatavalt intelligentse eluvormiga. „Jinmoti”, nagu nad ennast ise kutsusid, ning oi kui sõjakad nad olid. Tehniliselt mitte just arenenud, aga sõjakad.

Mis kasu on tehnoloogiast, kui sinu vaenlasi on sada korda rohkem? Mitte just palju, kui sa just ei taha oma vaenlasi täielikult hävitada.

Ükski orav pole nii hull, et hävitada käbikolooniat.

Peale ebaõnnestunud röövretke eelmisel nädalal jäi vaid Arbus koos oma tehiskaaslasega planeedile – talle jäeti ka natukene tehnikat ja mõned piima- ja munatootjad, kuid mitte piisavalt, et elupäevade lõpuni hakkama saada.

Arbusel läks tegelikult nii hästi, kui see ühel kosmosepiraadil minna võis. Ta ei surnud lahingus ning teda austati teenistuse lõpuni välja. Ta teadis, et laeval oleks teda oodanud oluliselt kiirem ja ebameeldivam surm. Viimased aastad oli ta tegelenud peamiselt strateegia ja planeerimisega, kuid ka selle jaoks polnud silmanägemine nüüd enam piisav.

Siin planeedil sai ta rahulikult oma elupäevi lõpuni veeretada. Seda koos oma tehiskaaslasega. Mõlemad olid vanad … ja vigased. See oli isegi kuidagi armas.

Varjualuses oli vaid üks voodi, pistik, laud ja klaasist kamin. Arbus tegi tule alla ja lükkas kaaslase laadima. Pii-3 sai hommikuni puhata. Seejärel oli masina ülesandeks oma lihast kaaslane järve äärest koju magama tuua.

„Valitsevas valaskalas avaldub valdavaid salakavaluse algeid,” mõtiskles Arbus, valjult rullides samal ajal tekki kokku. See lause kõlas kuidagi hästi ja voolavalt. Pealegi oli see ka tõsi. Ta poleks varem seda arvanud, kuid Bozlen 2 ei kuulunud mitte käbidele ega ilmselgelt ka mitte oravatele, vaid järves elutsevale suurele valaskalale. Kalale, kelle mõistus oli üliarenenud, kuid kes olude sunnil oli planeedil kinni.

Arbus ei hakanud isegi mitte mõtlema, kuidas kala planeedilt vabastada – tal polnud selle jaoks ei oskusi, tehnikat ega isegi tahtmist. Tal oli midagi väärtuslikku, mis valaskalale huvi pakkus. Asi, mida noorematel piraatidel pakkuda polnud. Ehk oli ka see põhjus, miks valaskala hakkas temaga suhtlema alles siis, kui kõik laevad olid lahkunud.

Arbus tõmbas kardina koomale ja piilus järve poole.

Jinmotid olid selle ümber, sooritamas iga-aastast rituaali. Peagi langes aasta-kuninga perekonna mõrvar, roll, milleks keegi külast valiti, kurbuse pisarate lainetesse. See oli rituaal, millega algas kurbuse aastaaeg. Kuu aega peale seda saabus taaskord kevad, siis suvi, sügis, külm ja jälle kurbus.

Arbus ei saanud sellest rituaalist päris täpselt aru. Kas loodeti sellega lühendada kurbuse aastaaega või hoopis olla kindlad, et see ühel hetkel lõppes? Või oli see vaid moodus, millega valaskala sai kindlustada oma toidutagavara? Võimalusi oli palju.

Arbus jälgis, kuidas Kontinentaalse Kaasatundja – nii nimetasid Jinmotid valaskala – hiiglaslikud lõuad tõusid lainetest ning haarasid ohverduse. Jinmoti šamaan vehkis veel oma sauaga ja tervitas valjuhäälselt kurbuse aastaaega ning pidu saigi läbi.

Arbus ootas, kuni järve ümbrus kohalikest tühjenes, lisades ootamise kõrvale veel paar halgu klaasist kaminasse. Siis tõstis ta tooli valmis ja asetas rulli keeratud teki selle peale. Nupulevajutusega täitis termos end kuuma joogiga. Arbus sidus selle koos väikese tassiga tekipauna külge. Öö sai olema pikk ja külm. Ta pidi olema selleks valmistunud.

Uitmõttena otsis ta üles oma lahingkiivri, mis oli juba mitu aastat pakituna seisnud, pühkis selle tolmust puhtaks ja lükkas pähe. Kiiver hoidis pead soojas, lisaks aitas tal ka end tõelise piraadina tunda.

Enne teele asumist vaatas ta veel üle oma totaka, aga armsa tehiskaaslase. Pii-3 vajas putitamist, kuid sellega oli veel natukene aega. Vähemalt oli käsk hommikuks sisestatud.

Juba varsti istus Arbus järve kaldal, kiiver peas ja tekk ümber mässitud, et külm liiga ei teeks. Termos oli teki all soojas, ootamas aega, mil kuuma joogi turgutus vajalikuks osutus.

Vana piraat mudis väikest kivikest paar minutit mõtlikult oma käpa vahel. Seejärel viskas selle vette.

Ei läinud kaua, kuni valaskala oma pea veest välja tõstis.

Hiiglaslik olevus vaatas ühele, seejärel teisele poole. Olles kindel, et teisi silmapaare läheduses pole, sülitas ta jupi ohverdatud mutantkäbist Arbuse kõrvale lumele.

Arbus noogutas tänutäheks. Valaskala pidas oma sõna. Nüüd oli Arbuse kord. Tema näole tuli lahke naeratus. Arbus oli arvanud, et üksi võõral planeedil elamine sai olema mõistusele kurnav, kuid ta eksis. Tulevik oli helge nagu haldja hame.

„Kas mõni täht või planeet pakub Teile eriliselt huvi?” uuris erru läinud kosmosepiraat, kes oli rännanud tuhandetes, kui mitte miljonites tähesüsteemides, olevuselt, kes nii väga reisida ihkas, kuid seda kunagi teha ei saanud.

Tal oli lugusid mitme aastakümne jagu ning siin oli ablas kuulaja.

Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0358)